Aasia köögi tippklass – Hakkasan Londonis, Chedi Tallinnas

Hakkasan Londonis

Nagu sügis ja külmad saabuvad, hakkan ma taas pajatama Aasia köögist. Sel korral räägin hoopis teise taseme Aasia köögist – unikaalsetest ideedest, imelistest maitsebukettidest, filigraansusest, oskuslikest tehnikatest – tasemest, kuhu tänavatoit ega ükski kodukokk kunagi ei küündi. See on Aasia köögi fine dining, siin samas Euroopas – minu kogemuse läbi Londonis ja Tallinnas. Jätkame seiklust üheskoos, kohe kuulete, mis neis ühist.

Londoni reisist kirjutasin detailsemalt ka reisiblogis, kuid pikemad toiduelamused saavad kirja pandud siiski asjakohases blogis. Londoni reis oli meil esimene ilma lasteta reis üle 9 aasta, mistõttu saime reisikavva kirjutada sisse mitmeid restorane, kus just kahekesi ideaalne käia. London on ilmselgelt toidumeka – kui vaid tahta, lugeda, otsida ja ette planeerida, saab Londonis väga hästi süüa. Ükskõik, millise piirkonna toitu kogu maailmast. Mina valisin üheks õhtuks Michelini tähega Hiina restorani Hakkasan, kus pakutakse tähele väärilist Hiina köögikunsti. Hakkasani restorane on Londonis tegelikult lausa kaks; meie hotellist 10-minutilise jalutuskäigu kaugusele jäi Hakkasan Hanway Place.

See tundub lausa reegel olevat, et head restoranid asuvad kusagil täiesti nurga taga tänavas, kuhu tundub lausa kõhe minna. Ei mingit pompöösset sissepääsu, maa peal on kiviseinal vaid vaevumärgatav Hakkasani nimesilt, uksel seisab turvamees. Tundub, nagu läheks ööklubisse. Järgmisel sammul tuvastatakse, kas sul on broneering – kuigi restoran on suur (silma järgi umbes 100 kohta), eeldab sinna pääsemine eelnevat koha kinnipanekut. Laskume trepist maa alla ja pimedusse, kostab vali klubimuusika. Aina enam tekib tunne, et me ei tulnud heasse restorani sööma vaid klubisse. Läbi garderoobi juhatatakse meid siiski restorani, mis asub maa all, siin pole ühtegi akent, on hämar ning tumedast puidust aasiapärane sisustus lisab kohale süngust aina juurde. Klubimuusikast üle on kosta inimeste lärmakas jutuvada – see on emotsioon, mis on meeles Jaapanis restoranides käies. Inimesed räägivad väga valju häälega ning kui neid on palju, kostab erinevate seltskondade jutt läbisegi kummalise lärmina, mida euroopalikes restoranides kunagi ei kohta.

Hakkasan

Menüüd vaadates mõtleme algul valida degustatsioonimenüü, mis annaks parima ülevaate restoranis pakutavast, kuid avastame, et selle menüü saadavus on kellaajaliselt piiritletud (vaid väga varastele ja väga hilistele õhtusöögi sööjatele). Seega tellime a la carte menüüst – valime algul vaid eelroa ja põhiroa, magustoidust väga huvitatud pole, kuna Aasia köök ei suuda tavaliselt magusa osas midagi meie maitsemeeltele pakkuda. Eelroaks saavad valitud kevadrullid pardilihaga ning lambasalat vürtsika pähklikastmega, põhiroaks krõbe Pipa part ning veise antrekoot musta pipra ja Merlot'ga. 

 

Hakkasan. Lambasalat vürtsika pähklikastmega

Hakkasan. Kevadrullid pardilihaga

Hakkasan. Veise antrekoot musta pipra ja Merlot'ga

Hakkasan. Pipa part

Michelini tähe Hiina restoran erineb ikka suurusjärkude võrra odavast hinnakast – maitsed, tehnikad ja serveerimine on siin täielik kunst. Kõik meeled oleks justkui erutatud seisundis. Esmalt silmailu, mõned klõpsud fotoaparaadiga, mida siin pilkases pimeduses on väga keeruline teostada, siis saab toitu nautida juba teiste meeltega. Kui Euroopa köögi maitsed on sõnadega kirjeldatavad, siis sellise taseme Hiina köögi jaoks jääb mul sõnadest puudu. Ma lihtsalt ei tunne eelnevalt neid maitseid ja sõnu, mitte midagi ligilähedast, mille baasilt ma neid toite oskaks kirjeldada. Sellest kogemusest on möödas üle kolme kuu, aga ma erutun neid mõtteid kirja pannes ikka veel. Need on kogemused, mis jäävad, mida ei saagi sõnadesse panna, aga mida meenutades tekib sees mingi eriline tunne.

Hakkasani teenindus on tasemel ning asjatundlik, ka mõõdukalt familiaarne (üks teenindaja uurib mu objektiivi kohta, millega nii pimedas pildistada saab). Kuigi lauda teenindab kolm teenindajat, pole see katkendlik ega häiriv, sest kõik vajalik on asjaosalistel teada ning milleski ei eksita.

Õhtusöök Hakkasanis

Oma selja taga saan piiluda avatud kööki, kus näen magustoitude serveerimist ja lõplikku viimistlust. Meile meeldib siin ning otsustame siiski magustoidumenüü ka üle vaadata. Võiks imestada, kui Hiina söögikohas on magustoidumenüü põhiliselt Prantsuse köögist, kuid sellist kombinatsiooni võib Aasia köökides väljaspool Aasiat kohata sageli – Prantsuse magustoidud lihtsalt on eurooplase jaoks ahvatlevamad. Renee tellib šokolaadirulli Aasia puuviljadega, mina loodan üllatust leida šokolaadi-metspähklipralinee “pommis”. Minu tellitud magustoidu peal on kirjade järgi "rice krispies"; poleks eales oodanud, et need on need samad riisikrõbuksid, mida hommikusöögikrõbinate pakist leiab. Aga on. Magustoidud on veidi liiga suured ning jäävad oluliselt nõrgemaks – need pole lihtsalt samas kategoorias võrreldavad.

 

Hakkasan. Šokolaadirull Aasia puuviljadega

Hakkasan. Šokolaadi-metspähklipralinee “pomm”

Chedi Tallinnas

Veidi pärast Londoni reisi, kui me saime kodus olles mõned lastevabad õhtud, viisid mu mõtted ja isud mind taas Aasia kööki. Ja ikka sama rada pidi – milline on Aasia fine dining Tallinnas. Et selline kategooria Tallinnas olemas on ning et see ka arvestatav on, tõestab asjaolu, et restoran Chedi on aastaid olnud Eesti parimate restoranide esiviisikus. See polnud meie esimene käik Chedi’sse, seega me enam-vähem teadsime, mis meid ees ootab. Võrdlusmoment Hakkasaniga on ka veel värske ning annab pisut teise vaatevinkli. Chedi asub Tallinna vanalinnas, Sulevimäel. Interjööris on aasiapärane tume sisustus põimitud euroopalikule fine dining restoranile omase välimusega, riiulitel ja seinaorvades seisavad kõverikud bonsai puud. Chedi WC on eraldi vaatamisväärsus.

Eelroaks valime aasiapärase salati värske tuunikalaga ning krõbeda pardilihasalati pomeli, seedermänniseemnete ja šalottsibulaga. Kui ma end Facebook’is Chedi’sse sisse tšekkan, tuleb hetkega soovitus proovida seda sama pardilihasalatit, mida just tellisime. Selgub, et on väga hea valik! Maitsete virvarr, mille keskel katsun ära arvata, kuidas selline tulemus saavutatud on. Maitsete äratundmisel jään nõutuks, tehnika osas panen täppi. Part on esmalt pikalt küpsetatud, seejärel tükeldatud, taignasse kastetud ning õlis küpsetatud ja glasuuritud. Laskume pardisalati teemal teenindajaga vestlusesse – näen, et ta teab üsna palju, tema jälle saab aru, et ma puurin liiga sügavuti. Tunnistan, et ma ei suudaks seda järgi teha isegi siis, kui ma retsepti saaks. Mõistetavalt on Chedi retseptid suure saladuskatte all ning lauateenindajad ei tea neid lugematuid koostisaineid, mis neis toitudes figureerivad. Kogeme Chedi’s Eestis mittetavalist harukordselt head teenindust – väga täpselt tunnetatud piiri familiaarsuse ja distantsi vahel – professionaalselt inimesetundmist, taju, kuidas kliendiga suhelda. Toitude tundmine on mitmetasandiline, kuna neiul tundub ka endal kokandushuvi olevat. Selgub, et see oskus on omandatud 19 aastaga samas valdkonnas töötades. Neiu välimuse järgi võiks arvata, et ta alustas oma karjääri 10-aastaselt.

Chedi. Krõbe pardilihasalat pomeli, seedermänniseemnete ja šalottsibulaga

Chedi. Aasiapärane salat värske tuunikalaga

Põhiroaks valime vürtsikad krevetisabad vesikastanite, tšilli ja mandlitega ning meega küpsetatud sealiha seesamiseemnetega. Kunst, kõik on siin kunst. Magustoidust (mis on samuti enamasti Prantsuse köögist) loobume, kuna ei taha devalveerida saadud elamust. Menüüst leian mitu toidu nimetust, mida mäletan ka Hakkasanist. Uurime järgi.

Chedi. Vürtsikad krevetisabad vesikastanite, tšilli ja mandlitega 

Chedi. Meega küpsetatud sealiha seesamiseemnetega

Chedi ja Hakkasan on tegelikult lähedasemad kui arvata oskaks. Chedi kodulehelt võib lugeda, et sealsed kokad on õppinud Londonis Hakkasanis. Teenindajaga vesteldes saame aga teada, et mitte kokad üksnes pole õppinud Hakkasanis, vaid Chedi saab oma retseptid frantsiisina Hakkasanist. Sisuliselt tähendab see seda, et Chedi kokad õpetatakse Londonis välja nende retseptide järgi toitu valmistama ning retseptid antakse siia kaasa. Seega saab Chedi’s sisuliselt sama toitu, mida Michelini tähega Hakkasanis. Kuigi Chedi pole Tallinnas odav restoran, jääb see hinnatasemelt kõvasti alla Londoni Hakkasanile. London on ju üks maailma kallimaid linnu. Ma ei vahetaks seda kogemust millegi vastu.