Sefiiritort - see ei saa jätta kedagi neutraalseks - seda kas armastatakse või vihatakse. Mina kuulun nende viimaste hulka… Renee kuulub aga sefiiritordi austajate hulka. Umbes kuu aega tagasi koos poes käies jäi Reneele silma üks sefiiritort, mida ta ka osta tahtis. Mina loomulikult lasin kuuldavale oma väga hukkamõistva "EI", arvestades, et ta sööb sealt ühe tüki ja hiljem lendab kogu tort prügikasti (toidu äraviskamine mulle kohe üldse ei meeldi), teine külg on aga selles peituv E-ainete jada. Just sellest viimasest argumendist lähtuvalt olemegi me (või siis mina) kõik poetordid-koogid välistanud ning kui kellelgi millegi isu tekib, luban ma alati seda ise kodus puhtast toorainest järgi teha. Kui aga juttu oli sefiiritordist, siis ei saanud ma ju öelda, et ma selle ise järgi teen, see tundus ilmvõimatu kokakunsti šedööver, millega ma hakkama ei saa ning teisest küljest on raske teha asja, mida ise pärast süüa ei taha. Mäletan aga, et tegelikult tuli mulle just sel hetkel pähe mõte, et kui ikkagi prooviks - kohe ma aga seda välja ei öelnud, mõtlesin Reneed tema sünnipäeval enda tehtud sefiiritordiga üllatada.Renee sünnipäeva hommikul polnud ma sefiiri osas palju targem, aga plaan oli mul jätkuvalt õhtuks sefiiritort välja võluda. Olin küll varem nami-namist ja Toidutarest sefiiri kohta uurinud ja selle koostisest aimu saanud, kuid ühtegi konkreetset tordi retsepti ma ei leidnud. Ausalt öeldes ma ei teadnudki, mis sefiiritordi sees peitub. Helistasin emale ja rääkisin oma plaanist sefiiritort küpsetada. Ta pidas mind hulluks ja arvas, et ma peaksin tordi ikka Selverist tooma. Korraks jäin isegi mõttesse, aga poest ostetud tordil pole ju hinge ja ma ei saa sellist kingitust teha. Jäin ikka endale kindlaks ja uurisin edasi. Sain ema käest siiski teada, et sees on biskviit ja vahel hapu moos.
Järgmisena tuli kõne Renee emalt, kes uuris meie sünnipäevaplaane. Rääkisin tallegi sefiiritordist ja oma nõutuolekust selle valmistamise osas. Temal aga oli kohe käepärast üks väljaprinditud sefiiritordi retsept (nii igaks juhuks), mille pealt ta hakkas ette lugema, mis ja kuidas. Viitsimata pikka juttu käsitsi kirjutada, küsisin, kust see pärit on. Renee ema külastab põhiliselt Toidutare, seega arvasime selle sealt pärit olevat. Ei suutnud me kumbki leida. Siis aga tuli tal meelde, et retsept on hoopis Perenaine.ee lehelt ning sealt see kohe otsinguga välja tuligi. Tort nägi uhke välja ning selle ma endale ühtlasi aluseks võtsin.
Vaja läheb:
Biskviit:
6 muna
6 sl rafineerimata roosuhkrut
6 sl nisujahu
1 tl küpsetsupulbrit
Tordi vahele:
2 dl haput pohlamoosi
pohlasiirupit (immutamiseks)
2 dl vahukoort
ca 200 g Pajumäe kohupiimakreemi
1 sl rafineerimata roosuhkrut
1 tl vaniljesuhkrut
ca 3 sl rummi
Sefiir:
1/4 klaasi pohlasiirupit (hapu)
300 g rafineerimata roosuhkrut
3 munavalget
2 lehte želatiini
Kaunistuseks:
roosinuppe
Biskviittaina valmistasin järgiproovitud töötava retsepti järgi, mille sain vanaemalt. Võtsin munad varem toatemperatuurile, seejärel vahustasin munavalge ja -kollase koos. Lisasin vahustamise ajal kolmes järgus suhkru. Õnneks ei pidanud enam 20 minutit järjest käsimiksrit hoidma, vahepeal on mu koju tekkinud üks väärt masin :) Kuumutasin ahju 175- kraadini. Kui munad said korralikult vahule, segasin käsitsi tainasse küpsetuspulbriga segatud nisujahu (väga ettevaatlikult, tainast ei tohi koppida, muid vajub muna alla). Kallasin taina lahtikäivasse koogivormi (alla panin küpsetuspaberi) ning küpsetasin biskviiti umbes pool tundi. Lasin biskviidil jahtuda.
Jahtunud biskviidi lõikasin kolmeks rattaks. Ühtegi moosi ega mahla ma varem ei muretsenud - tort kujunes ja sai oma maitsed töö käigus. Külmkapi tagumisest nurgast leidsin moosipurgi, mis näilisel vaatlusel tundus olevat pohlamoos. Maitsesin, oligi väga vähese suhkruga pohlamoos - just sellist mul vaja oligi (tõenäoliselt vanaemalt saadud). Samast leidsin ka väikese pudelikese punast mahla, mille ma arvasin olevat punase sõstra mahl (jällegi pärineb vist vanaemalt - mina neid teinud pole). Maitsesin - ka see oli tehtud hoopis pohladest, samuti hapu - no täiesti vajalik komplekt koos (mahla läheb tarvis sefiiri tegemiseks). Kallasin taldriku peale veidi seda sama pohlasiirupit ning immutasin selles kahte biskviidipõhja, mille vahele läheb pohlamoos (mõlemat biskviiti siis vaid ühelt poolelt). Määrisin ühele kihile paksult moosi ning panin järgmise kihi biskviiti peale (nii, et moos jäi kahe immutatud kihi vahele).
Järgmiseks kihiks tuli vahukoore-kohupiima segu. Vahustasin vahukoore vähese suhkruga ning segasin selle Pajumäe kohupiimakreemiga, lisasin ka vaniljesuhkrut ning Renee rõõmuks veidi rummi. Määrisin kreemi järgmiseks kihiks ning tõstsin viimase biskviidi peale. Kõige peale ning külgedele tuleb peagi sefiir.
Sefiiri retsepti vaadates kohkusin ma muidugi selles sisalduvat suhkru kogust nähes - 300 g suhkrut kolme munavalge kohta - kohutav! Aga ei julgenud ka omaloomingut kasutama hakata ja panin siis raske südamega potti mulisema hiiglasliku koguse suhkrut ja pohlasiirupi. Lasin madalal kuumusel podiseda ühtlaseks siirupiks (ca 20 min). Kuna siirup oli pohladest tulipunane, siis hakkasin mõtlema, et munavalgete hulka segades peaks sellest moodustuma beebiroosa pilvetaoline pehme mass - no kas selline on siis 30-aastasele mehele sobilik sünnipäevatort :) Siirupi valmimise lõpus vahustasin munavalged tugevaks vahuks. Kuigi Perenaine.ee lehel oleval sefiiritordil poldud kasutatud želatiini, olin ma seda siiski mõnes sefiiri retseptis näinud. Olin ka lugenud kommenetaare, et sefiir võib tordi peal laiali valguda - seega otsustasin panna sefiiri sisse ka väikese koguse želatiini. Niisutasin želatiinilehti mõned minutid vees ning kallasin kuuma suhkrusiirupi hulka, kus need lahustusid. Kui munad vahul, hakkasin nende hulka niristama kuuma suhkrusiirupit, samal ajal töötas mikser edasi madalatel pööretel. Täiesti uskumatu, aga tugevalt punane siirup ei muutnudki munavalgeid roosaks! Kui ühtlane mass saavutatud, lasin sellel ca 5 minutit jahtuda ning hakkasin tordipritsi abiga tordile niristama. Sefiir oli üsna vedel, kuid õnneks päris maha ei tilkunud tordi külgedelt, kuid kindlaid kujusid oli raske vormida. Tort oli asetatud jalaga torialusele, muidu oleks külgi päris keeruline kaunistada. Kuna tordi kaunistamisel tahtis ka Anee abiks olla, siis ühise töö tulemusena olid meie mõlema käed ja juuksed parajalt sefiiriga kleepuvad. Mõtlesin, mida tordile kaunistuseks panna - värskeid marju märtsi lõpus pole (tõsi, poest saab aastaringselt ka värskeid maasikaid, aga need pole praegu söödavad), külmutatud marju ei julgenud panna, kuna sulades tekitavad need enda ümber vedelikku. Kapi sisu uurides leidsin mingid šokolaadijubinad, kuid need polnud nagu ka päris õiged. Lõpuks jäid tee riiulilt silma roosinupud - need tundusid mulle selle koogiga harmoneeruvat. Torkasin roosinuppe tordi peale suvalise kogus, lugemata, mitu neid on. Jätsin tordi ööseks (tegelikult isegi terveks ööpäevaks) külmkappi imenduma ja sefiiri tahenema.
Sünnipäevale saabus enneolematult suur hulk inimesi - kokku oli meid 17. Pole mina varem oma kodus pidanud võõrustama nii palju inimesi ja valmistama nii palju süüa. Kartused sööklakokaks muutuda (mäletad Mari-Liis, ma Sinu blogi kommentarides kirjutasin kartusest suurt hulka inimesi toita) olid asjatud - sain ikka toitu loominguliselt suhtuda, aga välja sain köögist sellegipoolest alles kell 3.30 öösel :) Peole tulnud külalised tundsid kohe huvi tordikaunistuste arvu vastu - lugesime siis mitu korda kokku ja ikka saime 29 nuppu. Aga Renee sai ju 30! See oli juhus, ma üldse ei mõelnud, et kaunistused peaksid kuidagi tähenduslikud olema (korraks käis isegi peast läbi mingi 30-motiiv sinna vormida, aga järele mõeldes tundus see nõme; rääkimata Anee plaanist teha issile iPhone kujutisega tort :))Tõe huvides panin enne tordi lahtilõikamist ühe roosinupu siiski juurde. Kuigi ma pole sefiiritordi sõber, maitsesin loomulikult ise ka seda kaua ja armastusega valmistatud torti. Minule valmistas tort üllatuse, vähemalt ühte ampsu võttes ei hakanud see mulle vastu, oli isegi päris hea. Samas - tervet tükki ära süüa ei suudaks. Külalised jagunesid siis kas sefiiri- või toorjuustutordi sõpradeks (olin turvalisuse mõttes valmistanud ka toorjuustutordi, et mitte kõiki inimesi ära ehmatada). 4-aastased tüdrukud pidasid seda torti aga ülimalt uhkeks ning keerlesid kannatamatult tordi ümber, ise juba näpuga sefiiri maitstes. Renee oli tordist kõige rohkem vaimustuses - see oligi minu jaoks oluline.
Kui ma enne arvasin, et mul puuduvad igasugused kondiitri ambitsioonid, siis nägin seda torti tehes, et suure tahtmise korral võin hakkama saada ja ka protsess võib nauditav olla. Ja veel - mul pole enam kartust suurte inimhulkade toitlustamisel. Juba järgmisel päeval võõrustasime sugulasi ning 11-le inimesele (võrreldes eelmise päevaga tundus seda vähe) pühapäevane brunch korraldada polnud mingi probleem.
See on küll täielik meistriteos! Mina kuulun sefiiritordi armastajate hulka. Igati isuäratav :)
VastaKustutaKook näeb Sul igati uhke välja, kuigi ma jätkuvalt imestan seda želatiini lisamise teemat, sest vajadust selle järele ei ole (kui piisavalt kannatlikult munavalget vahustada). Minu meelest rikub see nii sefiiri tekstuuri (ei ole enam nii õhuline) kui ka maitse.
VastaKustutaIlus tort,siit saad lugeda minu sefiiri tordist.
VastaKustutahttp://minukiisu.blogspot.com/2010/01/lumivalge-sefiiritort.html
Ma lugesin kohe suure huviga. Väga põhjalik ja lõbus kirjeldus.Sa oled ikka tubli küll- teed oma mehele küll cannellésid, küll sefiiritordi- asjad, mille maitsest nagu ma aru saan ise suurt midagi ei arva. Ma ei tea, kas ma oleksin selleks võimeline.
VastaKustutaTort on muidugi uhke! (Ehkki, ma usun, oleksid sa suurepäraselt ja maitsvalt ka selle i-phonega hakkama saanud!)
Ja mind kohe väga huvitab see külmkapp, mille sügavustest leitakse puhtjuhuslikult pea kõik torditegemiseks vajalikud lisandid. Ja veel vanaema tehtud!
Eks ma homme näen seda oma silmaga;)
Vau, kui uhke tort!
VastaKustutaMina kuulun ka nende inimeste hulka, kes armastavad sefiiritorti :P
mina ka ei armasta sefiiritorti, ise ka ei tea miks. abikaasa aga jumaldab ja minulgi on plaanis talle sünnipäevaks seda torti teha. sinu postitus andis kohe julgust juurde :D
VastaKustutaAet Sa oled väga tubli ja mina kes ma kardan värsket muna ja suures koguses valget suhkrut sõin ja kiitsin kooki:) Aga praegu on mul ahjus cannele'd ja minu meelest nad untsu lähevad... Terv Triin
VastaKustutaVäga uhke tort. Meenutab selliseid lumiseid välju, nii et see tordike sobiks ideaalselt talve ärasaatmiseks:)
VastaKustutaAet, sa oled hea naine :)
VastaKustutaTere sõbrad! Tänan kõiki heade sõnade eest!
VastaKustutaEva - kui kunagi tulevikus peaksin veel sefiiritorti tegema, siis äkki proovin ilma želatiinita. Sel korral aga polnud kindlasti kuidagi želatiini olemasolu selle sefiiri sees aimata, panin ju vaid 2 lehte želatiini suurele kogusele sefiirile. Ma üldiselt tunnen väga kergesti ära, kus sees on želatiin või pärm ja need praktiliselt alati häirivad mind, aga sel korral polnud see tõesti tuntav. Pelgan želatiini tõttu ka küpsetamata toorjuustutorte.
minukiisu - lugesin, et Sa said sefiiri valmistamisel edukalt ilma želatiinita hakkama.
Mari-Liis - eks oma kallitele inimestele on ikka hea rõõmu valmistada. Et ma iPhone-tordiga oleks hakkama saanud, selles kahtlen - ok, kui see teha ristkülikukujuline ja katta pealt musta martsipaniga, siis äkki küll, aga kui tahta teha ka kõik ikoonid, siis sellega jääks küll hätta :) Külmkappi näed juba paari tunni pärast, aga ma lähen käin enne veel turul ära ja toon kraami juurde :)
Liilia - tee siis ka abikaasale üllatus, kui Sul juba mõtted selles suunas liikusid.
Triin - tead, mina ka kardan muidu toorest muna ja üldiselt seda sööma ei kipu, aga seda sefiiri ei saanud ju kuidagi muudmoodi teha. Kasutan Kikerikii vabaltpeetavate kanade mune (mis ei tähenda loomulikult, et neil ei saaks salmonellat olla), loodan, et need on vähegi loomulikumad kui vabrikumunad. Tahaks teada küll, kuidas siis Su canneléd välja kukkusid. Mul uus tainas juba hakkamas ning täna tulemas järjekordne cannelé õhtu - huvilisi on palju :)
Ragne - saadame siis selle tordiga talve ära - maja taga juba paistabki veidi rohelist muru :)
Võrratult kena tort! Olen samuti sefiiritordi fänn ja ei saa kunagi Pihlaka sefiirikorvikestest mööda kõndida :) Peaks ise ka katsetama!
VastaKustutamingi teooria järgi on salmonellatekitajad muna koorel, mitte muna sees. ma püüan alati munaga nö puhtalt toimetada, et sisu ei puutuks koorega kokku (käed ja köögiriistad samuti).
VastaKustutakui teismeline olin, siis tegin liigagi tihti sefiiri ja torti ka muidugi. magusaisu rahuldamiseks sai ikka kas sefiir või piimakaramell valmis tehtud.
siirupit võib kõikidest hapudest mahladest teha ning minumeelest õnnestub seda paremini, mida tulisem on siirup.
maiekas
väga kena tort :) juba teine sefiiripostitus täna, tekib juba kohutav isu...
VastaKustutaainult, et kas sul pere käibki niiviisi nööri mööda, et kui mees poes kooki tahab, siis aet hüüab ei, ja minnaksegi, suud vees, nukralt poest koju?
Maiekas - tänan väärt info eest!
VastaKustutaAnonüümne - tänan kiituse eest tordi aadressil. Ja kui Sind huvitab veel meie peresisene diskussioon hea ja halva toidu valmimise vahel, siis üldiselt jään mina ikka oma argumentidega peale. Laps on nii väike, et tema toiduvaliku otsustan 100%-liselt mina (pole ka kunagi olnud probleemi, et ta tahaks poest ilmtingimata mingit asja, mida mina ei luba. Käin temaga ökopoes - sealt võib ta vabalt valida endale maiustusi). Mehega käime harva koos poes ja kui ta midagi saasta osta tahab, siis loomulikult tõlgin ma talle koostise lahti. Alati ei osta, vahel ostab - tihti lihtsalt prooviks, kuna kunagi ta arvas, et see asi on hea. Ei tea, kas maitsemeelte puhastumisest või millest, aga enamus saasta ei tundugi talle enam söödav ja leiab tee prügikasti. Ja ma ei keela tal osta ka kord kuus paar pudelit Tarhuni limonaadi. Vähemalt ei joo ta kodus kunagi õlu, mida ma välja kannatada ei suudaks.
nats veel munadest ja salmonellast..
VastaKustutama natuke kardan seda ja ka teisi tõvestavaid batsille, sellepärast ma kasutan toorelt vaid tuttavalt saadud mune, mida pole puhastatud ja mis on suhteliselt värsked. muna koorel on loomulik kaitsekiht, mida ei tohiks kahjustada pesemisega. see kiht aitab munal ka pikemalt säilida.
tarhun- mmmm. sa kohe oskad isu tekitada :)) ja baikal ka :))
maiekas
Salmonellosi bakterid on munakoorel, mitte muna sees. Enamus mürgitusi tekib ristsaaste reegli rikkumisest - näiteks, et munakoored olid köögilaual ja sinna sattus lusikas, mis pisteti nt kohupiimakreemi sisse jne.
VastaKustutajaa, tort on megauhke. Istuks ka sinuga koos lauas ja miustaks!
VastaKustutaMa olen 2 korda sel aastal sefiiritorti teinud. Ilma zelatiinita väga häti saab.
Kuule aga biskviiti saab ilma küpsetuspulbrita hästi teha.
Meil külas 82 aastane Maasika Silvi on vana tordimeister, just munakoogid on tema spetsialiteet. Ma ka teen tema järgi.
Vahustad oma tubli kombainiga munavalged ja kui need vahus, siis alles paaris jaos suhkur, veel vahustad jupikese ja siis kaollad munakollased vahustamise ajal, siis enam kaua vahustama ei pea ka. Jahu raputad läbi sõela ja segad kergelt taigna läbi. Jääb kimmas läikiv biskviiditaigen. Ahjuplaadile või tordivormi ja küpsema.
Aga ma veelkord toonitan, kahju, et sa ni kaugel elad. Oi kus tahaks su imehead sefiiritorti!
Kuule, millega sa mune värvid? Kas mustikate ja peedimahlaga?
Tere iti! Kui Tallinna satud, siis helista; küpsetan midagi, ei tea, kas just sefiiritorti, aga midagi maitsvat ikka :)
VastaKustutaMina küpsetan biskviiti oma vanaema retsepti järgi, aga tean ka, et munavalgeid ja -kollaseid võib biskviidi jaoks eraldi vahustada. Kuna olen biskviittainast torti teinud alati külaliste tulekuks, olen kindlaks jäänud seni toimivale retseptile. Aga äkki proovin milllalgi ka ilma küpsetuspulbrita ja mune eraldi vahustades.
Pühademune olen tavaliselt värvinud ikka naturaalsete vahenditega - sibulakoored, riis, lõngad, sinililled, (sel aastal on küll sinilillede õitsemiseni veel kaua aega) jne.
Aetikene,mul ka ikka kõik koos ühes anumas. Lihtsalt alustan munavalgetest ja sisi järjest panen suhkru ja lõpuks munakollase sisse sinnasamma.
VastaKustutaMa ka palju segaselt kirjutasin, palun vabandust :)
Einoh, biskviiti saab teha täitsa mitmet moodi ja igaüks tehku nii kuis endal lihtsam. Ma niisama pudrutasin, et ilma küpsetuspulbrita teen ma biskviiti nii, et ühes nõus kõik teen alustades munavalgetest ja siis järjest muud ained sinnasamma juurde.
Vat jah, sinililled, ma polegi metsa all käinud. Nii märg on kõik. Meil kõigil uputab, kõik naabrid pumpavad keldritest vett välja ja kanalisatsioonidest.
Ma homme lähenhaljastuskoolitusele ja siis õhtul värvime mune lastega, sest pühapäeval tulevad munaotsjad.