Meie kodus on kanaliha midagi väga harukordset, ostan kanaliha muidu äkki vaid mõned korrad aastas. Seda just põhjusel, et ma ei taha süüa sellise linnu liha, kelle kasvu on forsseeritud (oli vist tibust kanaks kahe kuuga). Kuna kõige rohkem hormoone koguneb looma või linnu liikuvatesse kehaosadesse, siis ei osta ka kanakoibi supipuljongi jaoks. Supid teen tavaliselt maheveise- või lambapuljongiga. Kanafilee (rinnaliha) on aga üks igavamaid lihasid, mis mind üldse ei isuta.
Meie koju saabunud õnnelik talukana oli 2-kilone - seda oli meie perele üheks toidukorraks selgelt liiga palju, seega jagasin kana tükkideks. Esmalt läks tegemisse kanasupp, kuna Anee seda väga soovis.
Puljongiks läheb tarvis:
1 kanakoib
kana seljatükk (kondiga)
meresoola
musta terapipart
punt tüümianioksi
paar loorberilehte
1 sibul
Supiks:
3 kartulit
2 porgandit
1 porru
1 mugulsibul
nuudleid või tähekujulist pastat
kontide küljest kanaliha
2 küüslauguküünt
tilli
rohelist sibulat
Esmalt keedan puljongi. Mina lasen alati liha esimese veega keema tõusta ning kallan esimese vee ära, siis jääb puhtam puljong. Poti pesen ka puhtaks ja liha loputan vee all üle. Panen liha tagasi puhtasse potti ja lasen uuesti keema tõusta, koorin tekkinud vahu, lisan soola, terapiprad, maitseürdid ja poolekslõigatud sibula ning keedan vaevu mulksuvana 1,5-2 h. See aeg on kanapuljongile piisav. Valmis puljongi kurnan läbi sõela puhtasse nõusse.
Hakkisin supi jaoks kartulid, porgandid, porru, mugulsibula ja küüslaugu. Porgandi, sibula ja porru blanšeerisin pannil ning lisasin keevasse puljongisse. Samuti lisasin kartuli. Tavaliselt ma ei pane kartuleid ja pastatooteid ühe supi sisse, kuid kanasupis tunduvad need täiesti sobivat. Võib lisada peenikesi nuudleid või nt tähekujulist pastat. Kui supp valmis, lisasin viimasena kanaliha ja peenikeseks hakitud küüslaugu (küüslauk jääb aromaatsem, kui see viimasel hetkel lisada). Igasse taldrikusse veel tilli ja rohelist sibulat ning üks mõnus kanasupp ongi valmis.
Kadeduseuss poeb hinge, kui siin järjest erinevates blogides üleskerkivaid vabakana roogadest lugeda ja teada saada, et see on ainult hõlma-alt ja valitutele. Kahju!
VastaKustutaEi tahaks küll sugugi saada külge tigeda inimese mainet, aga ... (räägin seda kõike mitte tigedalt, vaid sügava kurbusega)... kas on ikka õige öelda tapetud (mõrvatud... peast ilma jäänud jne) elusolendi kohta ÕNNELIK? Ei usu, et need loomad-linnud, kes nö õnnelikult kodukoplis rohtu sõid, tapale asudes väga "õnnelikud" oleksid! Need sõnad lihtsalt ei sobi teineteisega!
VastaKustutaElasin 10 aastat oma täiskasvanuelust tõelises Eestimaa talus, kus lehmad olid koplis, kanad siblisid aias ja murul ja põõsaste vahel... sead röhkisid rõõmsasti avaras sulus... aga kui tuli kätte TAPMISE või TAPALE SAATMISE päev, siis olid need loomakesed õnnetute ja kustunud silmadega, kui neid autokasti aeti (pullikesed) või röökisid õudse häälega (sead) või rabelesid käes, enne kui peremees nende pea pakule asetas.
See kõik oli ELU. Aga nagu pärast neid aastaid olen mõistnud, pole see tingimata VAJALIK elu. Kindlasti on bioneeris käijad kursis andmetega, kui palju ressursse maailmas raisatakse lihaloomade pidamisele, sh söödavilja kasvatamisele jne.? On tehtud täpsed arvestused, et kui kõik need ressursid panna hoopis inimestele vajaliku söögivilja peale, ei nälgiks meie planeedil mitte keegi.
Ärge öelge, et oh mis meie siin väikses Eestis teha saame ja et see üks 2-kilone kanake ees või taga ei päästa maailma. SELLISE mõtteviisiga loomulikuklt kaugele ei jõua...
Muide - minu tuvusringkonnas on 10 puhast vegetaarlast ja palju rohkem (sh ma ise) lakto-ovo-vegetaarlasi. Ameerikas on 7 % taimetoitlasi; Suurbritannias umbes 10 %. Asi liigub humaansema mõtteviisi suunas!
Sõna "õnnelik" kana ees viitab sellele, et see kana on elanud kunagi õnnelikku elu normaalsetes tingimustest mitte olnud kogu elu kitsas puuris külg-külje kõrval teiste kanadega. Liha söömist võtab inimkond paraku siiski paratamatusena. Tean, et see mõttekäik pole taimetoitlastele vastuvõetav.
VastaKustutaVabandust, kui ma solvan liha söömisega taimetoitlasi. Ma ei saa öelda, et ma ka ise loomade või lindude tapmise suhtes väga ükskõikne oleks - kui ma liha söön, siis mitte sellise looma või linnu oma, kena ma "tunnen". Lapsepõlvest on karm mälestus enda kodus kasvatatud kana söömisest ning siis lõid isegi isa ja ema minu ja õe nutu kõrval nõrgaks ja ei söönud me oma linde enam kunagi. Seda õnnelikku kana polnud mina elusana näinud ja seega mul tõrget ei ole.
Ma tean väga hästi, mida tähendab loomade pidamine ja söögiks tarbimine ökoloogilisele jalajäljele. Osalt just sellest vaatenurgast, osalt ka vähesest lihaisust, sööme me liha suhteliselt harva (tavaliselt 1-2 korda nädalas).