Pardisalat wakame vetikaga

Kevad on alanud, kuigi akna taga vilisev lumetuisk ja miinuskraadid kuidagi seda ei toeta. Vaatamata ilmale olen ma siiski kevade lainel - juba paar nädalat tagasi alustasin aiahooajaga - külvasin tomatid ja imetlen nüüd iga päev taimede kasvamist.

Jooksmas tahaks pärast talvist pausi uuesti käima hakata, aga selle tuisu ja libedaga pole kuidagi jaksu, kuna pean jooksmas ka lapsevankrit kaasas tassima. Ootan nii väga juba lume ja jää sulamist. Tunnen, et ka menüü vajab rohkem kevadist kergust. Lutserni- ja mungoaidud on mul nüüd kogu aeg aluse peal võrsumas ning salatid jälle au sees (vaata, kuidas ise kodus idandada munguba või lutserni).

Nädalvahetusel käisime Vihula mõisas ning tagasiteel põikasime sisse ka OKO restorani Kaberneemes, kus sõin pardisalatit. Kui ma esimese ampsu võtsin, olin heas mõttes hullumas - tundsin kohe ära "jaapani maitse", mida mu maitsemeeled veel nii hästi Jaapani reisidest mäletavad, aga mille allikat ma seni leidnud pole. Tean vaid, et osaliselt tuleb see maitse seesamiseemnetest. Ettekandja oskas aga väga täpselt seletada, et salatis on marineeritud wakame vetikas (merekapsas). Lõin kohe googlesse ja leidsin ka koha, kus seda müüakse - Jaapani toidupoes MoMo kesklinnas.

Olin sellest "jaapani maitsest" nii vaimustuses, et läksin kohe järgmine päev linna wakame salati järele. Aimasin juba ette, et marineeritud wakame lisaainete nimekiri on kõike muud kui midagi ilusat, aga arvestan, et kogused, mida korraga söön on väikesed ja pigistan silma seetõttu kinni ning tuletan hetkeks Jaapanit meelde. Proovisingi teha sarnast wakame salatit pardilihaga, mida OKOs sõin.

Vaja läheb:
noori spinatilehti, peedilehti või lambasalatit
küps mango
redist
lutserni idusid
mungoa idusid
wakame vetikat ehk merikapsast
seesamiõli

Pardifilee marinaadis:
pardifileed
meresoola
musta pipart
yakitori kastet

Esmalt valmista ette pardifilee. Tee pardifilee nahaga osale risti-rästi lõiked, aga ära liha sisse lõika, muidu voolavad mahlad välja. Pane pardifilee nahk allpool külmale (!) pannile ja kuumuta seejärel pliit kõige kuumemasse asendisse. Kui pann kuumenenud, prae pardifileed mõlemalt poolt umbes 3 minutit, õli pole vaja lisada, kuna pardi nahast voolab välja piisavalt rasva. Seejärel tõsta pardifilee fooliumisse, maitsesta soola ja pipraga. Lisasin ka veidi Jaapani poest ostetud yakitori kastet. Mässi foolium pealt kokku ja küpseta 220-kraadises ahjus veel umbes 10 minutit. Arvesta, et pardifilee järelküpseb ka ahjust välja tulles fooliumi sees, seega ahjust välja võttes peaks liha seest olema veel punakas. Jahuta pardifilee ning lõika sellest salati peale panemiseks õhukesed viilud.

Pane kaussi noori spinati- või peedilehti või lambasalatit. Tükelda mango ja redis ning laota salatile. Puista salatile lutserni- ja mungoa idusid. Laota salatile ka wakame vetikat ning tõsta peale küpsetatud ja mahajahtunud pardifilee lõigud. Vala salatile kastet, mis pardifilee alla küpsedes kogunes ning veidi ka seesamiõli. Naudi kevadet!

Kalapuljongi ja tšilli-küüslaugu krevettidega risoto

Vahel sünnivad juhuse tahtel ühed parimad toidud. Nimelt keetsin kalasuppi, aga puljongit tuli liiga palju. Ma ei tea, kus mu mõtted olid, aga liiga palju hakkisin ka supipõhja jaoks köögivilju (sibul, küüslauk, varsseller, porgand). Nii ma siis mõtlesin, kas saaks mõnes toidus ülejäägid ära kasutada ja mõte läks "mereteemalisele" risotole. Plaanisin keeta risoto kalapuljongiga ning peale panna teravaid (ohtralt tšillit ja küüslauku) krevette.

Tulemus oli lihtsalt ülimaitsev - üks parimaid risotosid, mis ma üldse söönud olen. Tasub teinekordki suuremas koguses kalapuljongit keeta.

Risoto jaoks läheb tarvis (3-4 le):

1 suur porgand
1 suur sibul
3 küüslauguküünt
1 sellerivars
ca 25 g võid
3 dl risotoriisi (nr Arborio)
1 dl valget veini
meresoola
ca 0,7-1 l kalapuljongit
ca 70-100 g parmesani

Peale:
rohkelt hakitud küüslauku, tšillit ja peterselli
võid
tiigerkrevette
meresoola

Riivi porgand jämeda riiviga, tükelda sibul, küüslauk ja varsseller peenikeseks. Hauta madala kuumusel võis ca 5 minutit. Tõsta kuumust ning lisa hoolikalt pestud risotoriis. Sega läbi ning kalla peale valge vein; lase alkoholil kuumuses aurustuda. Kalla peale kolmandik puljongist (parim on allakeedetud puljong) ning keeda madalal kuumusel kuni vedelik keeb riisi sisse.. Aeg-ajalt sega ning lisa puljongit. Risotoriis vajab valmimiseks olenevalt sordist 14-17 min, ära üle keeda. Viimasena sega sisse riivitud paremsani juust ning lase mõni minut kaane all tõmmata. Lisa vajadusel ka soola, aga arvesta, et parmesan annab ka ohtralt soolasust.

Samal ajal valmista kiiresti krevetid. Mina eelistan tiigerkrevette ning olude sunnil saab neid praegu vaid sügavkülmutatuna (tuleb eelnevalt sulatada). Haki küüslauk, tšilli ja petersell peenelt. Kuumuta pannil või, lisa hakitud maitseained ning minuti pärast ka krevetid, woki mõned minutid (ära krevette kummiseks kuumuta).

Tõsta risoto kaussi ning kalla pannilt peale teravad krevetid. Soovi korral jahvata peale veidi musta pipart. Tasub proovimist!

Lambalihasupp läätsede ja koriandriga

Lambalihasupiks sain inspiratsiooni Saaremaalt GOspa restoranist. Sel korral veetsime Saaremaal neli päeva ning selle ajaga sai kogu GOspa restorani menüü läbi proovitud. Meile meeldib seal käia eriti just talvisel perioodil, mil pole patt nautida tubaseid tegevusi - lõõgastavad hoolitsused, "kohustuslik" välibasseiniga spaakeskus ja pikad õhtusöögid koos heade sõpradega - see on ideaalne kodumaine talvine puhkus. 

Tundub, et GOspa on kasvanud koos oma (püsi)klientidega - kui algusaastatel seal eriti lastega peresid ei kohanud (ka meil polnud siis veel lapsi), siis nüüdseks on saanud sellest hotellist parim paik, kus lastega koos puhata - suveniiripoekesed on muudetud laste mängutubadeks ja igasse tuppa mahutatakse soovi korral paar lisavoodit. Tunnustust väärib ka restorani lastemenüü, kus domineerivad tervislikud lasteeined.

Ühesõnaga GOspas on alati tõeliselt mõnus - kes veel käinud pole, tasub reis Saaremaale ette võtta. Minu arust vaieldamatu nr 1 spaa Eestis. Väga oluline on seejuures, et ka restoran on spaahotelli kategoorias tasemel - Eesti kontekstis väga hea buffet hommikusöök, á la carte menüüst leiab nii kergeid ja tervislikke lõunatoite kui ka head ja paremat kolmeks käiguks õhtusöögiks. 

Täna tegin ideaalse puljongiga lambalihasuppi, mis väikeste minupoolsete muudatustega jäi meelde ühest GOspa lõunast. Paari aasta eest tegin veel ühte GOspa ainetel kookospiimaga kana-krevetisuppi.

Lambapuljong:

kondiga lambaliha

mugulsibulat 

porru tumerohelised osad

varssellerit

porgandit

musta terapipart

meresoola

Supi jaoks läheb tarvis:

porgandit

sibulat

fenkolit

punaseid läätsesid

kartulit

peale raputamiseks värsket koriandrit

Esmalt keeda puljong - pane lihatükk potti, kata veega ja lase keema tõusta. Kalla ära esimene vahutav vesi ära, pese pott ja lihatükk puhtaks ning pane uuesti lihatükk veega keema. Kui esimene vesi ära valada, ei teki enam keetes puljongi pinnale vahtu ning puljong jääb selgem. Lisa puljongile maitseköögiviljad - sibul, porgand, porru tumerohelised puisemad osad, varssellerit, terapipart ja meresoola.  Jäta puljong madalale kuumusele umbes 3-4 ks tunniks keema (olenevalt lihatüki suurusest). Liha peab hiljem kondi küljest kergesti lahti tulema. Puljongi valmides kurna puljong puhtasse potti. Maitseköögiviljad on endast kõik andnud ning nende maitse on nüüd puljongis, söömiseks need enam ei kõlba. 

Supiks tükelda porgandist õhukesed ja pikad ribad (julienne), sama tükeldus ka fenkolile. Sibul haki peenikeseks. Kuumuta pann ning hauta hakitud köögivilju madalal kuumusel kerges õlis ca 7 minutit. Lase puljong uuesti keema, lisa puljongile tükeldatud kartul ning veidi aja pärast pannil tükeldatud köögiviljad. Ca 5 min enne supi valmimist lisa ka (pestud) punased läätsed (ära läätsi üle keeda, muutuvad liiga pudruseks).

Serveerimisel puista peale värsket koriandrit.

Aasiapärased vutid

Mul on juba kaks kuud mingi seletamatu Aasia toitude isu. Mind isutab praegu Aasia köögist kõik - alates maitseküllastest ja vürtsikatest toitudest kuni sushini välja. Olen Aasia kööki pidanud alati keerulisemaiks, st raskemini järgi tehtavaks - sealsed autentsed toorained ja kastmeid pole siin sageli saada (või on müügil kehvemad analoogid) ja isegi kui tundub, et kõik toorained mõneks toiduks on olemas, ei tule lõpptulemus ikka nagu soovitud. Kasvõi Aasia köögi üks enimlevinuid toite - magushapu kaste - ma olen seda aastaid püüdnud teha erinevate retseptide järgi, aga see ei tule kunagi nii hea, nagu nt Tais olen saanud.

Hoopis positiivsemaid arenguid on aga sushi teemal. Veel mõned aastad tagasi ei söönud ma sushit üldse; lihtsalt ei maitsenud. Ma suutsin käia kaks korda Jaapanis söömata seal sushit (tagantjärgi on kahju mõelda sellele). Kokakoolis käies läbisin ka Jaapani köögi teemalise praktilise koolituse, kus üks Eestis elav Jaapani vanahärra õpetas sushi valmistamise põhitõdesid. Ka sel ajal ma veel sushit ei söönud - maitsesin küll, aga no ei meeldinud. Kummalisel kombel tekkis mul sushi isu eelmise aasta lõpupoole. See lihtsalt tuli vaikselt minuni, kuigi ma vahepeal sushit ei söönud. Vana-aasta õhtul mõtlesin, et nüüd on käes aeg esimest korda kodus ise sushit teha. Tõime turult lõhe ja tuunikala, kurki, avokaadot ja paprikat, ostsime ka nori lehed, sojakastme, wasabi ja ingveri, kuid riis oli asi, millega ma ei julgenud esimesel korral jännata. Mäletasin kokakoolist, et sushiriisi ei tasu üldse ilma spetsiaalse riisikeetjata teha, kuna ei tule õige. Ostsin valmiskeedetud sushiriisi Sushihousest. Kuigi ma pidasin sushit millekski väga keeruliseks ja ise mitte järgitehtavaks, sain kohe esimesel korral kinnitust, et see on väga lihtne. Vaimustununa sushist, tegime me seda terve jaanuarikuu mitu korda nädalas. Olude sunnil hakkasin ka ise riisi keetma ning vahel tuli välja väga hästi, teinekord pisut kehvemini. Igal juhul olen mina nüüd suur sushi-sõber ja rullin sushit julgelt ka ise.

Õnnestumisi Aasia köögist on veelgi. Tahaksin jagada Hoisin kastmes vuttide retsepti, mida olen nüüdseks juba korduvalt teinud ja retsepti enda järgi kohandanud.

Vaja läheb:

6 vutti (ca 1 kg) (Rimi taluosakonnas müüakse Järveotsa põldvutte)

meresoola

6 küüslauguküünt

6 sl Hoisin kaste kastet

3 sl vedelat mett või Dansukkeri suhkruroosiirupit

4 sl seesamiõli

1 tšillikaun

1 sl seesamiseemneid

Hõõru vutid soolaga kokku; tee seda kohe ahjuvormis, milles plaanid hiljem vutte küpsetada. Sega kokku Hoisin kaste, mesi/suhkruroosiirup, seesamiõli. Kalla kaste vuttidele ja sega linnud korralikult kastmega kokku. Haki tšilli peenelt ning puista ühtlaselt vuttidele, samuti lisa seesamiseemned. Lase vähemalt mõned tunnid (kuni üleöö) maitsetel imenduda. Küpseta esmalt ca 30 min 180- kraadises ahjus, seejärel veel ca 45 minutit 160 kraadiga. 15 minutit enne vuttide valmimist võib lisada samasse ahjuvormi paprikaviilud. Serveeri salatipadjal, millele tõsta vutid, küpsetatud paprikad ja nirista ahjuvormist kastet. Ära häbene sõrmedega söömist, nii on kõige mõnusam ja maitsvam :)

Kuna vutte pole igal pool saada, julgen arvata, et sama kastet võib alternatiivina proovida ka nt kanakoibadele või -tiibadele. Kui keegi ära proovib, võib kommentaarides tagasisidet jagada.

Kamapallid iirises

Pisut tervislikum alternatiiv Kass Arturi koogile, kus maisikepikeste asemel kasutatakse ilma suhkruta kamapalle - nii ei jää tulemus liiga magus ning kama maitsenüanss on selgelt tuntav. Idee sain Triinult, kes omakorda sai idee nami-namist. Kamapallid iirises on ideaalne laste sünnipäeva maiustus - valmib kiiresti ja maitseb lastele. Tegin neid eelmisel nädalal ka Anee sünnipäeval. 

Vaja läheb:

75 g võid

250 g iiriseid

ca 60 g kamapalle

Sulata potis või ja iirised. Mina ostsin Kalevi poest iirist kaalukaubana - nii jääb tüütu iiriste ükshaaval paberist väljanokkimine ära. Sega sulanud või ja iiris ühtlaseks ning kalla potti ka kamapallid ning sega mass ühtlaseks. Tõsta kas muffinivormi pesadesse või keera kile sisse rulli pikaks "vorstiks" (sellest saab hiljem viile lõigata). 

Kamapallide asemel võib kasutada ka teisi BalSnacki teraviljakrõbuskeid - nt rukki-, neljavilja- või speltanisukrõbuskeid. 

Trühvlid nagu Kalevi "Mosaiik"

Head uut aastat, kallid blogi lugejad. Tervitan teid aasta alguse puhul imeliste trühvlitega, küll pelgalt virtuaalsetega. Aga varuge 15 minutit aega ja mõned toorained ning need trühvlid saavad reaalsuseks. 

Mäletate, kunagi olid Kalevil trühvlid nimega "Mosaiik" - seest pähklised-puuviljased, kaetud šokolaadiga, pakitud ükshaaval fooliumisse (need olid olemas veel lähiminevikus, nii 7-10 a tagasi). Algselt olid kommid erakordselt suured, kuid aasta-aastalt muutusid need aina väiksemaks, kuni lõpuks üldse müügilt kadusid. Hästi kahju, kuna need olid mul ühed lemmikud ning olid kujunenud minu traditsioonilisteks sünnipäevakommideks. 

Sel sünnipäeval kinkis ema mulle karbitäie enda tehtud komme. Juba esimest ampsu võttes hõiskasin, et see on nagu "Mosaiik". Üllataval kombel polnud eesmärk üldse nimetatud komme järgi teha, aga need kukkusid välja lihtsalt juhuslikult. Võtsin retsepti ja tegin ka ise. 

Koostisaineid lugedes võib kinnitada, et kõik on 100% tervislik ning et see lõpuks kommi kujul serveeritakse, ei tee sellest veel midagi patust. Kui ülejäänud pere on mu tervislike katsetuste suhtes vahel pisut skeptiline, siis esimene partii sai häbematult kiiresti otsa ning juba tuleb asuda tegema järgmist.

Vaja läheb (24 tk):

50 g mandleid

100 g kuivatatud ploome*

100 g kuivatatud datleid*

ca 15-30 g kuivatatud jõhvikaid

1 kuhjaga sl mett

100 g 70 %-list mõrušokolaadi

Komme saab teha kas köögikombainiga või ka saumikseri väikeses purustajas. Kuna kogus polnud suur, tegin saumikseri purustajaga. Esmalt purusta mandlid, aga ära päris jahuks jahvata, jäta väikesed tükid. Mandlid tuleb purustada eraldi, kuna kleepuvad puuviljad ei lase hiljem mandlil piisavalt peenestuda. Seejärel purusta kuivatatud ploomid, datlid ja jõhvikad. Kalla kõik purustatud komponendid kaussi, tõsta peale tubli lusikatäis vedelat mett ning sega ühtlaseks massiks. Sulata vesivannil šokolaad. Vormi massist käte abil väikesed pallikesed ning veereta neid sulašokolaadi sees. Tõsta fooliumile tahenema. Kui kohe otsa ei saa, säilita külmkapis. 

* Mina kasutasin kommide tegemiseks pehmeid kuivatatud ploome ja datleid - nt Rimis müüdav I Love Eco sarja omad või Seebergeri mõnusalt kleepuvad ploomid ja datlid.

Hapukapsasupp

Talv on lõpuks oma tõelist pale ilmutanud. Kui eile akna taga tuul vihisedes lund keerutas, tuli minul tuju keeta soojendavat hapukapsasuppi. Lumi seostub kohe jõulutundega ning lisaks hapukapsasupile sai eile õhtupimeduse saabudes valmistaud ka selle aasta esimene piparkoogitainas. Kuid pikalt oodata ei mallanud - täna sai juba kaks plaaditäit piparkooke valmis küpsetatud.

Mulle väga maitseb hapukapsasupp, kui see on hästi tehtud ja maitsed tasakaalus - liiga hapu pole hea, seetõttu tuleb hapusust suhkruga tasakaalustada. Porgandit meeldib panna nii palju, et supp muutub oranžikaks.

Vaja läheb (ca 4 liitri supi jaoks):
ca 0,7 kg tükk kondiga sealiha (nt koot)
ca 0,7 kg hapukapsast
1 suur porgand
1 suur sibul
õli praadimiseks
1,5 dl odrakruupi
10 tk musta terapipart
ca 0,5 sl meresoola
4 tl rafineerimata roosuhkrut


Kogused on pandud tunnetuslikult, midagi ei kaalunud.
Esmalt pese lihatükk, pane see külma veega potti ja kuumuta keemiseni. Kui tekib palju vahtu ja mustust, vala esimene vesi ära, pese lihatükk ja pott puhtaks ning aja uuesti keema. Alanda kuumust ning jäta lihatükk (lisa terapipart ja soola) umbes pooleteist tunniks madalale kuumusele keema (nii, et käivad vaid aeglased mulksud).

Vahepeal riivi porgand ja tükelda sibul. Kuumuta pann, lisa õli ning hauta sibulat ja porgandit ca 4-5 minutit madala kuumusel. Lisa puljongile (lihatükki ära eemalda) hapukapsas, porgand, sibul ja suhkur. Pese odrakruubid ning lisa ka need supile. Jäta hapukapsasupp veel 1-1,5-ks tunniks madalale kuumusele keema.

Kui muidu iga muu supi puhul võtan suure lihatüki välja, eemaldan kondi ja rasva ning tükeldan peenemaks, siis hapukapsasupi puhul jätan robustse lihatüki supi sisse ning serveerimisel tõstan kahvliga igaühele taldrikusse tüki liha. Kolm tundi keenud liha on nii pehme, et mureneb mööda kiude kergelt lahti.

Võiküpsised

Plaanisin mina hakata tegema sidrunikreemiga tartalette, mille retsepti leidsin sel sügisel Pariisist ostetud raamatust "The Art of French Baking", aga asi jäi pooleli. Olen seda raamatut üsna sageli paitanud ja lehitsenud, kuid ühegi küpsetiseni jõudnud pole. Osaliselt mängib siin rolli mu aastane laps, kes mul igal sammul nagu takjas jala küljes ripub ning kellega koos toidu valmistamine nõuab minult alati leidlikkust. Vahel, kui jala küljes rippumine liiga vinguvaks muutub ja ma pole Hugot puusal hoides näiteks kartuleid võimeline ühe käega koorima, tõstan ta kapi peale istuma. Aga ta käed ulatuvad igale poole ja see minu maailm on ka tema jaoks äärmiselt huvitav.

Hugo on enda valdusse saanud kapsa, mille plaanisin panna ühepajatoidu sisse.

Juhtub ka nii, et vahel on Hugo nõus mängima köögi põrandal. Aga unustage kõik mänguasjad ja muud tilu-lilud - ei, temal on vaja potti ja panni, kulpi ja visplit! Paari kuuga on ta ära õppinud, kuidas käivad lahti erinevad köögisahtlid ja -kapid, jätnud meelde, kus asuvad potid, mida kapist välja kangutada ja kasvanud nii pikaks, et käsi ulatub kõige kõrgemasse sahtlisse mult pannilabidat pihta panema. Ja ega töövõttedki omandamata jää - käsi liigutab tähtsalt visplit potis ja seda päevast päeva. Pole kahtlust - tiitel Sous-Chef on minu köögis õigustatult välja teenitud.

Sous-Chef Hugo

Aga need samad tartaletid, millest juttu alustasin - need jäidki mul sel hetkel pooleli, kuna ma polnud võimeline nende täidist ühe käega valmistama (nagu jäävad pooleli ka mitmed muud asjad, kasvõi seesama postitus on mitu päeva "töös" olnud). See on praegusaja reaalsus. Valminud tartaletitainast suutsin ühe käega lõigata õhukesed viilud ja pista need lihtsalt niisama ahju. Aimasin, et saan vähemalt võiküpsised. Aga nii õigeid võiküpsiseid pole ma varem teha suutnudki - on ju ikka vaid nisujahu, suhkur, või (ja muna), mis võiküpsise tainas käivad, aga lõpuks leidsin nende ideaalse tasakaalu. Selle raamatu retsepte võib usaldada.

Võiküpsised:
125 g rafineerimata roosuhkrut
1 muna
näpuotsaga meresoola
250 g nisujahu (või 125 g nisujahu + 125 g tatrajahu)
1 tl vanilliekstrakti
125 g külma võid

Mina kasutasin taina tegemiseks lihtsaimat ja kiiremat viisi - panin köögikombaini muna, suhkru, soola ja vanilliekstrakti ning lasin neil seguneda, seejärel lisasin jahu, lasin uuesti seguneda. Viimasena lisasin tükk tüki haaval kuubikuteks ligatud külma (!) või ja suristasin kõik ühtlaseks massiks. Lõpuks tuleb mass käte vahel ühtlaseks vormida (mina tegin pika "vorstikese"), kile sisse mässida ja panna külmkappi vähemalt tunniks-paariks tahenema. Tahenenud tainast lõika õhukesed (ca 3 mm) viilud ning küpseta 200-kraadises pöördõhuga ahjus 8-10 minutit (jälgi, et ei pruunistuks).

Vasakul nisujahust võiküpsised, paremal tatrajahust.

Aga nagu ikka, meeldib mulle küpsetamise juures katsetada erinevate jahudega ning võimaluse korral asendada ebatervislik valge püülijahu millegi toitainerikkamaga. Tegin ka teise katsetuse osaliselt nisujahu tatrajahuga asendades. 100% tatrajahu ei pannud, kuna jahude kleepvalgu sisaldus on niivõrd erinev, et ei pruugi samad kogused enam toimida (ka poole koguse tatrajahuga jäi tainas palju kleepuvam, kuid tahenedes enam vahet pole märgata). Tatra kergelt pähkline maitse on sellise jahude vahekorraga aimatav (kasutan kodumaist Koplimäe mahe tatrajahu).

Risoto madalal temperatuuril küpsetatud tomatite ja kanalihaga

Kunagi kooli ajal anti erinevates keeletundides sageli ülesandeid koostada jutuke teemal maaelu vs linnaelu. Kaldusin sel ajal oma visioonis pigem linnainimeseks, kuna kõik põnev tundus toimuvat ju linnas. 10 aastat sai linnas elatud ning tasapisi linna ääre poole nihkutud, kuni lõpuks täielikult maale elama asusime. Tõsi, lähimas teeristis näitab viit "Tallinn 12" ning vajadusel linna sõit saab teoreetiliselt toimuda ka välkidee ajel. Ometi tunnen ma end psühholoogiliselt kuidagi kaugemal ja põhjuseid linna sõiduks kogun sageli kokku rohkem kui üks. Ma lihtsalt ei raatsi kodust ära minna, nii hea on siin.

Ühel hiljutisel sünnipäeval sai taaselustatud vestlust teemal maaelu vs linnaelu. Kesklinnas elavad tuttavad kiitsid linna võlusid ning võimalust kasvõi öösel kell kolm minna Westmani poodi ja tuua sealt midagi meelepärast. Meie Reneega, maa- või majainimestena, rääkisime aga oma garaažist, mis oma olemuselt ja kaubavalikult toimib meil koduse Westmani poena - pane vaid plätud jalga ja too, mida hing ihkab. Lihtsalt kaubavalik peab piisav olema.

Eelmisel nädalal elasime olude sunnil (kuna olime haiged) nii, et ei käinud kordagi poes. Hädast aitas välja koduse Westmani poe kaubavalik, kusjuures mitmekülgset toitu jätkus igasse päeva. Ühel päeval sõime kanarisotot.

Kanarisoto jaoks läheb tarvis (2-le):
1 sibul
pool sellerivart
2 küüslauguküünt
jupp tšillipipart
võid
oliiviõli
0,5 dl valget veini
kanapuljongit
2 dl risotoriisi
soola
musta pipart
hakitud peterselli
1 sl toorjuustu

Peale:
madalal temperatuuril küpsetatud kirsstomateid (140 kraadises ahjus 1,5 h)
kanafileed (praetud soola ja pipraga)

Talvisel ajal ei ole tomatitel õiget maitset, aga tomat on mu lemmik köögivili ning selle isu ükskõik mis kujul (ok, mitte ketšup) on mul pidevalt. Seetõttu kasutan talviti sageli moodust tomateid ahjus veidi küpsetada, et nende maitse kontsentreeruks. Täiesti mahlu välja ei kuivata, aga veidi küpsetan kokku - seda saab hästi teha madalal kuumusel. Lõika kirsstomatid pooleks, laota lõikepind ülespoole ahjuplaadile, puista peale pipart ja veidi soola ning küpseta madalal kuumusel (140 kraadi) 1 h 15 minutit (täpne aeg sõltub ahjust - seega tasub tomateid küpsemise ajal aeg-ajalt piiluda). Kirsstomat on küpsetamiseks parem kui suur tomat, kuna selle mahl ei valgu välja (suure tomati viiludel kipuvad madalamad küljed kõrbema). Kui tomatid valmimas, asu risoto valmistamise juurde.

Haki sibul, varsseller, tšillipipar ja küüslauk peenikeseks. Sulata potis või ja oliiviõli ning hauta madalal kuumusel peenekshakitud maitseköögivilju (ära pruunista). Tõsta kuumust, lisa riis ja sega läbi. Kalla peale vein ning lase alkoholil aurustuda. Kalla potti kolmandik puljongist ning lisa puljongit riisi keetmise ajal veel kaks korda juurde. Lõpus lisa maitse järgi soola, pipart ja peterselli ning sega kreemja tekstuuri saavutamiseks sisse toorjuustu. Lõika kanafilee viiludeks ning prae pannil kiirelt; maitsesta soola ja pipraga. Lisa pannile kanafilee juurde ahjutomatid ning hüpita need pannil omavahel segamini - nii imbub veidi mahla tomatitest kanale. Serveeri risoto madalal temperatuuril küpsetatud tomatite ja kanalihaga.

Kamatrühvlid

Mul on küpsetamises täielik madalseis. Kunagi küpsetasin pea igapäevaselt, viimasel ajal heal juhul korra kuus. Midagi magusat tahaks aga ikka - jäätis ja šokolaad lahendavad õnneks alati magusavajaduse. Vahelduseks poešokolaadile proovisin teha ise kamatrühvleid. Magusa osas kaalusin, kas panna sisse suhkrut (kartsin, et see ei sulandu massi) või valget šokolaadi - viimane tundus parem variant, kuna annab ka veidi teistsuguse maitsenüansi.

Vaja läheb:
200 g mascarponet
200 g valget šokolaadi
75 g kamajahu
25 g mandlilaaste
200-250 g mõrušokolaadi

Lase mascarponel toasoojuses veidi pehmeneda. Sulata vesivannil valge šokolaad. Šokolaad tuleb sulatada kindlasti vesivannil (potis kuum vesi ning poti kohal teine anum, kus sees šokolaad, mille sisse ei tohi omakorda vett sattuda), kuna šokolaadi liiga kuumas sulatades ei muutu see voolavalt vedelaks, vaid tõmbub pöördumatult tükki (max 45 kraadi). Kusjuures valge šokolaad vajab sulamiseks madalamat temperatuuri kui tume šokolaad. Sega sulanud valge šokolaadi hulka toasoe mascarpone, kamajahu ning mandlilaastud. Aseta trühvlisegu vähemalt tunniks külmkappi tahenema ning vormi seejärel massist pallikesed. Sulata vesivannil mõrušokolaad ning veereta pallikesi šokolaadis (tee neid 2-3 kaupa, mida jõuad kiiresti šokolaadist eemaldada, muidu kipuvad sulama). Soovi korral võid ajal, mil šokolaad veel trühvli peal pehme on, peale puistata midagi kaunistuseks (kookoshelbed, marjajahu, kuivatatud lilleõied, valge šokolaad vms). Pane trühvlid fooliumi peale tahenema ning seejärel taas külmkappi.

Hakklihakaste loorberiga

Hakklihakaste makaronidega… tänan, ei  - see toit on mul praktiliselt kogu elu olnud vastumeelne. Tõsi - nagu hakklihale lisada tomat (ja veidi ürte), hautada seda pikalt - ehk siis bolognese kaste - sellisel kujul võin seda süüa iga kell. Hiljutisel Pariisi reisil puutusin aga kokku ühe seesuguse hakklihakastmega, mida ma välimuse järgi algselt väga hinnata ei osanud. Kui aga Renee kui selle toidu tellija rooga kiitis, pistsin ka oma kahvli sisse. Tuli tõdeda, et kaste oli heas mõttes huvitav. Kummalisel kombel ei suutnud me aga kumbki ära tabada, mis ürdiga kaste maitsestatud on. Kui lasin oma peast läbi erinevate ürtide poolt tekitatavad maitsenüansid, siis selle kastme maitse ei klappinud ühegagi neist. Uurisime järgi ja saime teada, et hakklihakaste on maitsestatud loorberiga. Kui ootamatu - mina ja kindlasti ka väga paljud teised on loorberit kasutanud põhiliselt puljongite või marinaadide maitsestajana, kuid et loorber tükkideks peenestada ja see kastme sees ära süüa - selle peale pole mina tulnud.

Koju jõudes proovisin analoogset kastet ka ise valmistada. Hakkliha tegin ise veise välisfileest - vaid nii saab kindel olla, et tegu on kvaliteetse hakklihaga.

Vaja läheb:
ca 450 g kvaliteetset veisehakkliha (mina tegin ise veise välisfileest)
2-3 sibulat
õli praadimiseks
5 loorberilehte, purustatult
meresoola
musta pipart, jahvatatult
ca 3-4 dl veisepuljongit
1 tl kartulitärklist + veidi külma vett

Viilita sibul õhukesteks laastudeks ning hauta madalal kuumusel õliga niisutatud pannil klaasjaks; eemalda sibul pannilt. Prae pannil hakkliha, maitsesta soola ja musta pipra ja loorberiga (peenesta kas näppude vahel või uhmri ja nuiaga). Lisa hakklihale klaasjad sibulad ning puljong ja hauta veel ca 15 minutit. Pisut vajab kaste ka paksendamist. Mina tahtsin suhteliselt vedelat kastet, seega piisas vaid 1 tl kartulitärklisest (lahustasin külmas vees ja segasin vispliga kastme hulka). Keeda pasta al dente ning sega hakklihakastmega. Loomulikult võib hakklihakastme serveerida ka keedukartulitega.

Kaks salatit pühvlimozzarellaga

Tervitusi taas pärast pikka vaikust! Suvi on seni möödunud tegusalt ja üsna palju mööda Eestit ringi sõites - olen näinud-kogenud-maitsnud palju meeldejäävat. Kui otsida ja veidi ette planeerida, leiab Eestis stiilipuhtaid ööbimispaiku alates mõisahotellidest kuni parvesaunani välja. Läbi on käidud ka palju häid restorane erinevais Eesti paigus - Tammuris, Põhjakal, Haapsalus, Pärnus. Suvi veel õnneks jätkub…

Samas ei saa kodust kauaks ära minna - aed ju ootab ja taimed hakkavad nukrutsema, kui neid liiga kauaks hoolitsuseta jätta. Tomatid olid pärast nelja päeva üksiolekut niivõrd longus, et esmavaatluse järgi oleks võinud nad täiesti maha kanda. Õnneks aga pärast kastmist nad paari tunniga elustusid ja loodetavasti andestasid mulle. Oma tomateid oleme praeguseks söönud juba üle kuu aja. Sellele eelnes mitu kuud tööd, hoolt ja vaeva ja eks see kestab edasi, kuni tomateid tuleb. Ma ei kujutanud ette, kui nõudlikud võivad ühed taimed olla. Sellele vaatamata on kodutomat seda kõike väärt. Nii palju tomatitoite pole vist ükski suvi varem söönud.

Meie kasvuhoone tomatid (kõik erinevad sordid)

Täna tutvustan oma suve lemmiksalateid - mõlemad pühvlimozzarellaga. Aga mis vahe on pühvlimozzarellal ja lehmapiimamozzarellal - viimane neist on oluliselt tuimem ja kummisem, seevastu pühvlimozzarella on nauditavalt kreemjas. Pühvlimozzarella juust pärineb Itaaliast Campania maakonnast.

Tomati-pühvlimozzarellasalat 

tomatit

basiilikult

rukolat vms salatikraami

pühvlimozzarellat

Kastmeks:

väga head külmpress oliiviõli

väga head palsamiäädikat

meresoola

purustatud musta pipart

See on salat, millest ma ei tüdine, mida ma söön praegu suvel lausa mitu korda nädalas. Oma olemuselt Caprese salat - tomat-basiilik- pühlimozzarella. Minu jaoks oluline komponent selles salatis on ka hea palsamiäädikas (mulle maitseb veidi magusamaitseline ja kreemjas Rimis müüdav "I  love eco" sarjast palsamiäädikas). Pühvlimozzarellat igas poes ei müüda, aga suurtes (mitte kõigis) Rimides ja Selverites (ka Solarises) müüdav pühvlimozzarella on seni järgiproovitutest parim - kõige kreemjama koostisega. Mu Itaaliast toodud parimad oliiviõlivarud on otsas. Soovitused teretulnud, kust Eestist saab head külmpressitud mahedamaitselist oliiviõli. 

Salat valmib vaid mõne minutiga. Rebi kausi põhja salatilehti, lõigu tomatid, puista basiilikulehti ja rebi pühvlimozzarella pall keskelt lahti. Nirista peale oliiviõli ja palsamiäädikat, puista soola ja jahvata pipart. Kõrvale sobib värske ciabatta või ahjus küpsetatud võisaiad. 

Või siis sama asi veidi teisel kujul - bruschettad. Sel juhul röstitud ciabatta alla, veidi küüslauguga määrida, oliiviõli peale niristada ja ülejäänud (salatilehed jäta sel juhul välja) peale tõsta.

Röstitud peedi ja pühvlimozzarella salat

Või siis peedisalat, kus kaste jääb samaks, aga tomati asemel on peet ja teised ürdid.

Vaja läheb: 

peeti

salatilehti

värsket tüümiani

värsket pune

Kastmeks:

väga head külmpress oliiviõli

väga head palsamiäädikat

meresoola

purustatud musta pipart

Rösti peete 180-kraadises ahjus olenevalt tükkide suurusest umbes 20-30 minutit. Lase peetidel jahtuda. Pane kaussi salatilehed, röstitud peediviilud ja puista tüümiani ja pune lehekesi. Rebi pühvlimozzarella pall keskelt lahti ja tõsta salatile. Kastmeks nirista peale oliiviõli ja palsamiäädikat. Maitsesta soola ja värskelt purustatud musta pipraga.

Mälestusi Itaaliast - vürtsikas salat oliivide ja kapparitega

Saime sellekevadisel Itaalia-reisil ühes Emilia-Romagna maakonna väikelinnas elu parima pizzakogemuse. "Kas sa retsepti küsisid," uuris mu vanaema, kui talle sellest rääkisime. Kindel on aga see, et pelgalt retseptist ei piisaks - ma ei suudaks kodustes tingimustes iialgi sellist pizzat korrata, isegi, kui teaksin grammiliselt kõiki komponente. Pizzakogemust kirjeldan lähemalt reisiblogis.

Selles samas pizzerias tellis Renee lisaks pizzale ühe salati, mis jättis talle kustumatu mälestuse. Salati järgitegemine ei vaja õnneks lisaks komponentide olemasolule erilisi tehnikaid ega vahendeid - seega proovisime salati kodus järgi. Oliivid ja kapparid annavad salatile mõnusat vürtsikust. Meie grillisime salati kõrvale meriahvenat.

Vaja läheb:
erinevaid salatilehti (mul lehtsalat ja Rooma salat oma aiast)
varssellerit
kirsstomateid
häid oliive (meile maitsevad tšilliga - saab Sadamaturult ja Nõmme turult gurmeepoest)
kappareid
musta pipart
külmpressitud oliiviõli
palsamiäädikat

Laota kausipõhja salatilehed, haki varssellerist õhukesed laastud, lisa need salatile. Poolita kirsstomatid ja oliivid, lisa salatile. Lisa ka kapparid, jahvata musta pipart ja nirista peale oliiviõli ning palsamiäädikat.

Risoto hiidkrevettide ja spargliga

Sel hiliskevadel olid paljud mu lähedased inimesed Itaalia lainel. Õde käis Sardiinias, ema ja isa Apuulias, sõbranna Sitsiilias ja meie ise Põhja-Itaalias. Vahetasime omavahel reisimuljeid, mille hulka kuulusid loomulikult ka toiduelamused. Otsereportaaž Apuulia õhtusöögilauast - risoto sparglite ja krevettidega - kõlas nii isuäratavalt, et järgmisel päeval ruttasin poodi vajalikku kraami tooma.

Krevettidest soovitan eelistada hiidkrevette (müüakse külmutatult kuning-krevettide nime all) - on rohkem maitset ning kuigi hind on väikestest koorega krevettidest kallim, on neis rohkem "liha".

Minu tõlgendus Apuulia risotost on järgmine (3 le):
3 dl risotoriisi (nt Arborio)
võid ja oliiviõli
1 mugulsibul
5 küüslauguküünt
2 vart varssellerit
ca 1 dl valget veini
kanapuljongit
ca 10-15 lehte värsket salveid
meresoola
parmesani

hiidkrevette
spargleid
oliiviõli
sidrunimahla
meresoola

Haki sibul, varsseller ja küüslauk peenelt, hauta need või ja oliiviõli segus klaasjaks. Seejärel tõsta pool sellest eraldi kaussi (läheb hiljem risotole peale). Tõsta kuumust ja lisa risotoriis. Kui riis on kuumenenud, lisa ka valge vein; lase alkoholil aurustuda. Kalla potti kanapuljong nii, et riis oleks kaetud ja keeda madalal kuumusel; vahepeal sega ja kui puljong on riisis sisse keenud, lisa puljongit (lisa ka terved salveilehed). Kui riis on valmis, lisa riivitud parmesan ja kaane all mõned minutid tõmmata.

Riisi keemise ajal aseta sparglid ahjuplaadile, nirista peale oliiviõli ja puista soola ning küpseta 180-kraadises ahjus umbes 5-7 minutit. Pane kuumale pannile või ja hiidkrevetid (minul olid jääs, aga sulavad kohe üles) ning prae mõned minutid, lisa hautatud sibulad-sellerid-küüslaugud, meresoola ja ahjust tulnud sparglid.

Tõsta ristoto taldrikusse ning aseta peale sparglid ja hiidkrevetid koos kastmega. Pigista peale sidrunimahla. Meie perele maitses väga.

Olen suvepuhkusel; otsige mind aiast

Võlgnen oma blogi lugejatele selgituse, miks mu blogis haigutab juba pea kaks kuud täielik vaikus. Nimelt on mind haaranud uus hobi, mis "röövib" kogu mu vaba aja. Kui veel mõni aeg tagasi tuli küünealuseid pidevalt tainast puhastada, siis nüüd tuleb käsi õhtul mullast puhtaks küürida. Jah, ma olen oma sõrmed andnud aiale ja aiatöö on mu uus kirg. See on minu jaoks täiesti uus maailm, mida ma õhinal avastan. On see nüüd seotud aia või saabuva suvega, aga endalegi üllatuseks olen ma arvutist aina rohkem võõrdumas - kui veel paar kuud tagasi olin kõigega reaalajas kursis, siis nüüd on päevi, mil ma ei tee arvutit lahtigi. Ja kuna aias suvel tööd ei lõppe, siis mu toidublogi on lihtsalt puhkusel.

Samas on mul mingi seletamatu soov oma elamusi pildistada ja kirja panna. Et aias toimuvat dokumenteerida ja et tagantjärgi hea vaadata oleks, alustasin kevadel oma kolmanda blogiga - sedakorda aia teemal. Kel samuti aiateemade vastu huvi, siis meie Muraste aed pesitseb internetis siin.

Aga pisut veel tagasi toiduteemale. Kuna ma hetkel ei raatsi oma aega väga palju toiduvalmistamisele kulutada, siis proovin sageli midagi väga kiiresti - aga mitte kvaliteeti alla lastes - hamba alla saada. Üks kiire suve alguse toit on lõhe ja sparglid. See kooslus maitseb alati hästi Hollandi kastmega, kuid kuna ma muna veel ikka ei söö, siis saab ka teisiti. Käisime maikuus Itaalias ning tõin sealt kaasas parima oliiviõli, mida ma eales saanud olen. Nimetatud oliiviõli on pärit Garda järve äärest. Ostsime seda kaasa kaks pudelit, aga nüüd tundub, et oleks võinud osta terve kasti. Ja head parmesani ka loomulikult. Reisihuvilised saavad reisijutte lugeda ikka meie reisiblogist.

Ja lõpetuseks üks tarkusetera toidusõpradele: kui asendada küpsetamine aiatööga, mõjub see paratamatult kehakaalule :)

Vaja läheb:
spargleid
lõhefileed
head parmesani
meresoola
valget pipart

Ürdiõli:
head külmpressitud oliiviõli
rukolat
tilli
basiilikut
tüümiani
(mahe) sidruni koort ja mahla

Maitsesta lõhefilee meresoola ja valge pipraga ning küpseta grillil. Ära kala kuivata, jäta kindlasti mahlane; lõhe on küps kohe, kui keskelt punakas värvus asendub roosakaga. Aseta sparglid ahjuplaadile, piserda peale oliiviõli ja soola ning küpseta spargleid 200-kraadises ahjus olenevalt nende paksusest 7-10 minutit (peavad jääma krõmpsuvad).