esmaspäev, 31. august 2009

Suitsukanasalat

Salatid on eriliselt maitsvad ja tervislikud toidud. Neid sageli süües saab kindel olla, et organismil ei teki vitamiinipuudus. Tänases salatis on lisandiks mõnusalt suitsune kanakoib. Inspiratsiooni erinevateks salatiteks leiad veel siit.


Vaja läheb (kahele):
1 suitsukanakoib
punt tammelehesalatit
2 kurki
2 tomatit
1 paprika
peotäis heledaid viinamarju
seesamiõli
kalakastet
laimimahla
2 tl rafineerimata roosuhkrut
röstitud seesamiseemneid
purustatud musta pipart
kõrsikuid

Aseta kausi põhja pestud ja kuivatatud salatilehed, lõika tomatist rattad, kurkidest ja paprikatest pikad viilud ning viinamarjad pooleks - laota need salatilehtede peale. Eemalda suitsukanakoivalt nahk ning viiluta liha suupärasteks tükkideks ja aseta ka liha salati peale. Sega klaasis kokku salatikaste - 3 osa seesamiõli, 1 osa laimimahla, 2 tl rafineerimata roosuhkrut, mõned tilgad kalakastet (see on soolane, seega lisasoola salatile pole tarvis) ning tunde järgi purustatud musta pipart. Vala kaste salatile ning puista peale röstitud seesamiseemneid. Kõrvale võib näksida kõrsikuid.

pühapäev, 30. august 2009

Täidetud spagetikõrvitsad

Ei, ma ei täida kõrvitsaid spagettidega :) Noarootsis kasvatab üks tädi heledaid suvikõrvitsaid, mille nimeks ta väidab olevat spagetikõrvitsad. Nimi "spagetikõrvits" tulevat selle kõrvitsa sisust, mis ahjus küpsedes muutub spagette meenutavaks. Tundus kummaline… Googeldasin ning sain teada, et tõesti eksisteerib sellise nimega liik suvikõrvitsaid, väliselt ei oskaks õrna roheka tooniga valgest suvikõrvitsast midagi eripärast oodata. Esimest korda saingi maitsta neid spagetikõrvitsaid Noarootsis Renee ema poolt valmistatutena; nii väga maitsesid. Sain endalgi kaks spagetikõrvitsat koju kaasa ning otsustasin need valmistada just sarnasel viisil, nagu neid saanud olin, lisasin küll täidisesse enda korjatud kukeseened.


Vaja läheb (neljale):
2 spagetikõrvitsat
võid
oliivõli
4 tomatit
3 küüslaguküünt
pool peotäit peterselli
soola
kukeseeni
rasvast juustu


Lõikasin spagetikõrvitsad pikuti pooleks ning võtsin lusikaga seemneosa seest välja, määrisin pealt veidi oliivõliga. Nõgususse panin mõned viilud võid, tükeldatud küüslauguküüned, hakitud peterselli, puistasin soola ning kergelt praetud kukeseened. Sisse peitsin ka veidi juustu. Kõige selle peale panin poolekslõigatud tomatid (lõikepind allapoole) ning küpsetasin 200 kraadiga umbes 45-50 minutit. Veidi enne valmimist panin peale veel mõned viilud juustu. Küpse spagetikõrvitsa sisu meenutas tõesti pikki spagette, nii et nad on ikka oma nime väärilised. Mulle maitsesid spagetikõrvitsad täidetuna isegi rohkem kui tavalised suvikõrvitsad, nende "liha" on kuidagi tugevakoelisem ja mõnusam.

kolmapäev, 26. august 2009

Pavlova

Siit ta tuleb - minu esimene õnnestunud Pavlova! Kõlab, nagu oleks ma Pavlovat juba kaua oodanud - tuleb tunnistada, et olen huvi tundnud pigem selle valmistamisprotsessi vastu, maitse osas olen pigem kahtleval seisukohal - besee maitse on ju teada, selle fänn ma pole, samas päris kõlbmatuks ka ei tunnista… Igatahes olen ma juba paaril viimasel korral teistest toitudest ülejäävaid munavalgeid üritanud realiseerida Pavlova-katsetustega - selleks lugesin läbi nami-nami foorumi Pavlova teema ning proovisin tundma õppida oma ahju madalaid temperatuure. Kahel korral jäid beseed, neid ma veel Pavlovateks ei nimeta, 1 h ahjus küpsedes pealt nätskeks - seetõttu pidin need üle küpsetama, kuid kahel korral suutsin need üle küpsetada nii, et beseede sisse mingit nätskust ei jäänud. Samas sööjaid jagus ka neile - isegi 12-aastane meessoost sugulane uuris retsepti ning tahtis need raudselt kodus ise järgi teha :)
Mõtlesin, mida ma sain eelmistel kordadel valesti teha; Pavlova retsepte ning eriti just küpsetustemperatuure ja -aegu on nii erinevaid, et raske neist see õige leida. Arutasime Pavlova teemat nädal tagasi ka Mari-Liisiga, tema soovitas ahju pöördõhku kasutada. Kuna viimasel korral muutusid beseed ka liialt pruunikaks, siis otsustasin tumedama rafineerimata roosuhkru asemel kasutada tavalist valget suhkrut (mida ma muidu kusagil ei kasuta), mõtlesin, et äkki tume suhkur ka annab värvi. Olles läbi kaalunud parandusettepanekud, asusin uuele katsele.


Vaja läheb:
3 munavalget
veidi soola
1,5 dl suhkrut
2 tl maisitärklist
1 tl valge veini äädikat

Kate:
1 dl vahukoort
90 g kohupiimapastat
1 spl suhkrut
mõned tilgad vanilliekstrakti
põldmarjamoosi
põldmarju

Retsept on nö omaalgatuslik - mul oli kolm munavalget, lisasin tsipa soola ning vahustasin munavalged kolmel korral suhkrut lisades tugevaks vahuks. Tugeva vahu hulka segasin 2 tl maisitärklist ning 1 tl valge veini äädikat - need kaks viimast komponenti peaks jätma Pavlova seest mõnusalt nätskeks. Vaniljesuhkru lihtsalt unustasin, kuigi ka see käib Pavlova sees. Tõstsin munavalge lusikaga ahjuplaadile ning vormisin ümmarguse ratta, jättes keskele veidi madalama süvendi - sinna tuleb hiljem täidis. Kuumutasin ahju 160 kraadini. Kohe, kui Pavlova ahju tõstsin, alandasin ahjutemperatuuri 110 kraadini, pannes sisse ka pöördõhu funktsiooni. Küpsetasin 1,5 h ning jätsin Pavlova praokil ahjuuksega ahju jahtuma. Täidise osas olin kahtleval seisukohal - kui ma beseed veel sööks, siis vahukoort sellisel kujul küll mitte, ka selle kohupiimapastaga segamine ei tundunud eriti isuäratav. Kuna tordi peale olid plaanitud hapud põldmarjad, siis otsustasin siiski selle vahukoore-kohupiimakatte ka ära teha, väike alkoholitilk kreemi sees oleks tundunud põnev, kuid loobusin sellest, kuna torti asus sööma ka suur Pavlova-fänn Anee. Vahustasin vahukoore suhkruga ning segasin kohupiimapasta hulka, lisasin ka paar tilka vanilliessentsi. Määrisin vahukoore-kohupiimasegu Pavlova peal olevasse nõgususse ning panin peale ka põldmarjadest keedetud moosi (jahtunud), osad põldmarjad läksid tordi peale ka toorelt. Põldmarjad on suhteliselt haruldase marjad, neid igal pool Eestis ei kasva, peamiselt leidub neid Lääne-Eestis ja saartel. Mina sain põldmarjadega tuttavaks Noarootsi kooli minnes, varem ma neid söönud polnud. Oma kujult meenutavad põldmarjad vaarikaid, maitselt on hapukad ja päris vänged, marjad kasvavad nagu vaarikadki pikkade varte otsas, kuid on ronitaimed ning veidi ka teravate okstega. Põldmarjad valmivad augusti lõpus ning neid jätkub terve septembrikuu.
Lõikasin valmis torti ja oh imet - oligi seest nätske ja pealt krõbe - just nii nagu üks õige Pavlova olema peab. Maitsesin veidi kahtlevalt - ausalt öelda see ületas mu ootusi - kogu see besee, kreem ja põldmarjad koos moodustasid päris huvitava koosluse. Musta kohvi oleks hea kõrvale võtta, kui ma vaid seda jooks...

teisipäev, 25. august 2009

Tosca kook pohladega

Nädalavahetusel sai taas Noarootsi metsades kolatud; metsa sattusime küll täiesti planeerimatult, kui sõbrannaga last vankris magama sõidutades keset metsateed väikeseid kukeseenenööpe märkasime. No ei saanud neid sinna maha jätta, noppisime seened kokku ning teravdasime silmi, et leida veel kukeseeni, nendest mõnest seenest ju päris söönuks ei saa. Tõsi, pigem on see mingi hasart, mis paneb sind ühe seene leides ikka järgmist ja järgmist seent otsima, lisades iga uue seene leidmisega justkui tõestust, et neid on siin metsas veel... Kuna riietus oli kõike muud kui metsalise oma ning teadagi Noarootsi metsad on eriliselt puugirohked, siis algul piirdusime teeääre uurimisega, kuid lõpuks müttasime juba sügaval niiskes metsas, minul jalas kukeseenekollased kingad ning seljas põlvini kleit (pärast eelmise korra puugikogemust justkui otsustasin, et enam kleidiga metsa ei lähe...). Saime mõlemale karbitäie seeni ning ka mõned puugid siblisid juba mööda jalgu, kuid kinnitunud õnneks polnud. Hasart metsas kolada aga aina kasvas - lõpuks on mustikad magusaks muutunud, meenutades oma suuruselt juba kultuurmustikaid ning ka pohlad punetavad juba päikesepaistelistes kohtades. Veel suurema kamba korilushuvilistega siirdusime lähimasse marjakohta; minul oli aega vaid veerand tundi, kuid sellest piisas, et ühe koogi jaoks marjad kokku korjata, juba marju korjates tekkis mõte, et kook tuleb Tosca kattega.
Nuputasin, kuidas võiksid marjad sobituda traditsioonilisse Tosca kooki. Kuna Tosca kook on Rootsi päritoluga, siis googeldasin esmalt rootsikeelseid lehekülgi, otsimaks, kuidas just rootslased seda kooki teevad. Munade ning jahu kogused erinesid ikka päris palju, leidsin ühe õuntega variandi, kuid mitte ühtegi marjadega (tõsi - marjad ei käigi selle koogi sees, lihtsalt minu mõte oli pohlad sinna lisada). Ei leidnud rootslastelt ühtegi ilusa pildiga ning kerkinud Tosca kooki, googeldamine läks üle ingliskeelseks. Ei tulnud kaua otsida, kui tuli välja Pille imelise pildiga (pilt müüb!) Tosca kook ning peaaegu selle retsepti järgi läks ka minu Tosca kook käiku.

Põhi:
3 muna
2 dl rafineerimata roosuhkrut
3 dl nisujahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
125 g võid
1 dl piima
300-325 g pohli

Kate:
75 g võid
100 g mandlilaaste
1,5 dl rafineerimata roosuhkrut
0,5 dl 10% rõõska koort
1 spl nisujahu


Vahustasin munad suhkruga kohevaks vahuks ning lisasin järjest nisujahuga segatud küpsetuspulbri, piima ja sulatatud või; ühtlasesse tainamassi segasin sisse pohlad. Valasin taina lahtikäivasse koogivormi ning küpsetasin 200 kraadiga 20 minutit. Koogipõhja küpsemise ajal valmistasin katte - sulatasin potis või ja suhkru, lisasin mandlilaastud, nisujahu ja rõõsa koore. Tõstsin ahjutemperatuuri 225 kraadini. Võtsin koogi ahjust ning valasin katte peale, määrides selle lusikaga ühtlaseks. Küpsetasin veel 15-20 minutit, kuni kate muutus kuldseks. See kogus kooki on paras 26 cm läbimõõduga koogivormile, mul on 24 cm vorm ning kate hakkas üle ääre ajama, tilkudes ahju põhja ning tehes terve toa tossu täis.
Kook pälvis sööjate hulgas tõelise tunnustuse. Olin ise ka üllatunud, kui ühtlaselt pohlad koogi sisse jäid - mõtlesin, et need võivad põhja vajuda. Kook oli tõeliselt hästi kerkinud, pohlad andsid põhjale mõnusa mahlakuse ning i-le pani täpi loomulikult magus ja krõmpsuv mandlivaap selle kõige peal. Väga maitsev!

esmaspäev, 24. august 2009

Täidetud paprikad

Täidetud paprikad on üks huvitav toit, millesse võib loovuse piires sisse panna igasugust aias kasvavat kraami, valesti ei saa siin midagi minna, ka koguste mõttes. Mina teen neid iga kord veidi erinevaid, peamine on, et oleks olemas meelepärane hakkliha ja paprikad ise, ülejäänu panen sisse vastavalt sellele, mis parasjagu kodus on. Küll aga pole ma kunagi teinud traditsioonilisi riisi-hakklihatäidisega paprikaid, kuna minu jaoks on riis ja hakkliha koos veidi liiast. Mulle meeldib hakkliha juurde segada erinevad aed- ja juurvilju ning lisada paprikatesse ka mõnda juustu (parmesan või mozzarella). Vabalt valida on ka kaste, mille sees paprikad küpsevad - sobivad nii vahukoore kui veinikastmed, ka puljongikuubikust võib kastme valmistada; sel korral proovisin aga üldse ilma kastmeta - panin ahjupanni põhja vaid veidi vett ning ka paprikad eritasid ise oma mahla - etteruttavalt olgu öeldud, et see oli täitsa piisav ja sobis hästi. Sel korral valmisid allpool loetletud komponentidest väga maitsvad täidetud paprikad.

Vaja läheb (3-4 le):
5-6 paprikat
400 g segahakkliha
paar peotäit spinatit
suur peotäis peterselli
2 riivitud porgandit
4 küüslauguküünt
päikesekuivatatud tomateid
oliiviõli
1 mugulsibul
meresoola
jahvatatud paprikapulbrit
piprasegu
ca 1 cm tšillipipart
125 g mozzarellat


Pese paprikad ning lõika neilt kaas maha; eemalda seest seemned, kuid jäta varrega kaas alles, et sellega hiljem täidis katta. Prae kergelt hakkliha, lisa pannile järjest veidi oliiviõli, tükkideks lõigutud sibul ja küüslauk, riivitud porgand, päikesekuivatatud tomatid, hakitud petesell, spinat ja tšillipipar, tunde järgi soola ning piprasegu. Täida paprikad poolenisti praetud hakklihaseguga, pane igaühele keskele maitse järgi mozzarellajuustu ning lisa hakklihasegu kuni paprikate täitumiseni, soovi korral võid viimase kihi samuti mozzarellaga katta; pane paprikatele kaas peale ning tõsta need püstiselt kaanega suletavasse ahjupotti/panni tihedalt üksteise kõrvale, et need pikali ei kukuks. Vala ahjupoti põhja veidi kuuma vett (ca 2 dl), et paprikad kinni ei kõrbeks ning saaks auru sees haududa. Sule pott pealt kaanega ning küpseta täidetud paprikaid 220-kraadises ahjus umbes 30-40 minutit.

reede, 21. august 2009

Maitsev salat kanafilee ja salatijuustuga

Esko talu küüslaugu ja peterselliga salatijuust hakkas mulle nii maitsema, et otsustasin sellega veel ühe salati valmistada; salati lisandiks sai sel korral veel ahjus küpsetatud kanafilee.

Vaja läheb (kahele):
punt jääsalatit
1 väike paprika
1 avokaado
15-20 kirsstomatit
peotäis väikseid viinamarju
sidrunimahla
kreekapähkliõli
kalakastet
suhkrut
purustatud musta pipart
ca 100 g Esko talu küüslaugu ja peterselliga salatijuustu
2 ahjus küpsetatud ürdist kanafileed (ürdisegu+oliiviõli)
röstitud päevalilleseemneid



Salati tegemine algas juba mitu tundi enne söömist kanaliha küpsetamisega, kuna salatisse minev liha peab külm olema. Määrisin kanafileed pealt oliiviõliga ning puistasin peale ürdisegu ja soola. Küpsetasin fileesid 200-kraadises ahjus umbes pool tundi ning jahutasin fileed hiljem maha. Ajaliselt ei nõua see erilist hõivatust, kuna kanafilee küpsemise ajal saab ka muuga tegeleda; samas võib fileed vabalt eelneval õhtul valmis küpsetada ning järgmise päevani külmkapis hoida.
Pesin ja rebisin jääsalati parajateks tükkideks, lõikusin paprika viiludeks, koorisin ja tükeldasin avokaado ning lisasin need salatilehtedele. Kirsstomatid ja viinamarjad lõikasin pooleks ning panin samuti salati peale. Kui juba harjunud salateid tegema, siis ei pea salatikastet tingimata eraldi nõus valmis segama - võib taju järgi kallata otse salatile peale õli, mahla ning puistata suhkrut-pipart, sel korral panin ka veidi kalakastet. Viimasena lõikasin üheks uueks lemmikuks saanud Esko talu küüslaugu ja peterselliga salatijuustust viilud ning lisasin salatile ka küpsetatud kanafilee viilud ja röstitud päevalilleseemned.

kolmapäev, 19. august 2009

Mangojäätis röstitud mangotükkidega

Käisin kesklinnas Piprapoes eesmärgiga leida sealt mõni põnev hiinapärane maitseainesegu supi jaoks. Hiina köök on minu jaoks müstika, ma ei tunne neid maitseaineid, mida nad kasutavad ning ise algkomponentidest seega midagi kokku panna ei oska. Mulle muidu väga maitseb hiina köök, kuigi selle juures on alati kahtlus, et veidi roiskuma kippuvat toitu tapetakse tugevate maitsetega ning maitsetugevdajana kasutatakse naatriumglutamaati, mis on üks kahjulikematest E-ainetest ning mida ma põhimõtteliselt väldin. Soovitud maitseainesegu ma siiski ei leidnud, õigemini ühte mulle sealt soovitati, aga koostisosade hulgas oli loomulikult ka naatriumglutamaat. Siinkohal kadus mul taas hiina toidu isu ära ning ostsin sealt poest hoopis ühe E-ainete vaba mangopüree, millest mõtlesin jäätise valmistada.
Etteruttavalt olgu öeldud, et selle jäätise valmistasin olude sunnil käsitsi, ilma jäätisemasinat kasutamata - nii, et kes muidu sõna "jäätisemasin" lugedes ära kohkuvad ning edasi ei loe, siis sel korral on see puhta kätetööna valminud jäätis, millega saab hea tahtmise korral igaüks kodus hakkama.


Vaja läheb:
200 g kondenspiima
400 ml vahukoort
300 g mangopüreed
1,5 tl vaniljesuhkrut
1 mango


Jäätisepõhja tegin harjumuspärase ning toimiva retsepti järgi, aimamata sel hetkel, et mul tuleb see jäätis lõpuni ise valmistada. Panin potti kondenspiima ning kuumutasin veidi, valasin hulka vahukoore (väherasvasemat koort ega piima ei lisanud, kuna mangopüree sisaldab piisavalt palju vett) ning segasin pidevalt, kuumutasin segu veel veidi, kuid keema ei lasknud; võtsin segu pliidilt ära ning lisasin vaniljesuhkru. Sel hetkel mõtlesin, et külma mangopüreed ei tasuks vist panna kuuma kooresegu hulka ning tegin ühe tõenäoliselt kilplase teo - valasin kooresegu potist välja, panin potti mangopüree ning lasin selle pliidil soojaks, siis valasin mangopüree hulka tagasi kuumutatud kooresegu ning segasin massi ühtlaseks. Limpsasin keelega, oi, kui maitsev tundus! Jätsin jäätisesegu jahtuma.
Ostsin poest igaks juhuks ka ühe värske mango, kuigi need Eestis pole mitte kunagi maitsvad. Seega mõtlesingi mango ära röstida ning siis jäätisesse lisada. Selleks kuumutasin ahju 250 kraadini ning panin mangopoolikud (kivi võtsin välja) koor ülespoole küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning röstisin neid umbes 20-25 min. Mangodega on mul oma lugu - sattusin kunagi Egiptuses küpsetest mangodest ning sealsest mangomahlast nii vaimustusse, et jõin nädala jooksul kümneid liitreid mangomahla ning sõin ohtralt värskeid mangosid, vaatamata sellele jäid mangod mu lemmikuks ning üritasin korduvalt Eestist mangot või mangomahla osta, kuid siinne mango ja sellest tehtud mahl oli ja on ikka hoopis midagi teist.
Kui jäätisesegu oli maha jahtunud, kallasin selle jäätisemasina nõusse ning keerasin nuppu, kuid jäätisemasin vaid urises ning ringi käima ei hakanud. Mõtlesin, et äkki sai segu liiga palju ning masin ei jaksa ringi ajada; valasin pool segu välja - kuid masin ikka urises ning keerlema ei hakanud. Valasin siis kogu jäätisesegu jäätisemasina anumast välja, pesin anuma puhtaks ning proovisin tühjalt tööle panna - ikka sama jama. Ootasin Reneed koju, kes mu probleemile lahenduse leiaks. Renee võttis kohe masina juppideks ning nägi, et mootoririhm oli maha tulnud ning üks vidin oli kratsinud ühte teist vidinat, nii, et sellesse oli tekkinud süvend, lisaks oli üks jupp veel läbikulumisäärel. Nuuks, aga mangojäätis… Nuiasin veel Reneed, et ta masina ikka tööle paneks, kuid saades selgituse, et kui täna see tööle panna, ei saa seda masinat tulevikus üldse enam kasutada, pidin olukorraga leppima ning lugesin kiiruga läbi, kuidas mu hea sõber Liisu oma üldsegi mittetoidublogis kirjeldab piparmündijäätise käsitsivalmistamist. Pealegi olin ma Liisule lubanud, et ma teen ka ükskord jäätise käsitsi - tundub, et mulle oli vajalik selline olukord; jäätisemasina olemasolul ikka ei kipu ise segama, kui masin seda sinu eest ja pealegi veel nii hästi, teeb. Selgus, et jäätisemass tuli sügavkülma pista ning iga poole tunni tagant segamas käia - mida kauem, seda parem.
Segasin siis nii kaua, kui juba öö tuli. Vahetult enne magamaminemist lisasin jäätisemassile pisikesed tükid röstitud mangost ning jätsin jäätise ööseks sügavkülma tahenema. Hommikul kontrollisin üle - oli korralikult jäätunud. Hommikusöögiks ma siiski jäätist ei söö ning jätsin selle kappi magusaisu ootama. Et jäätist karbist kätte saada, pidin laskma sellel toasoojuses 10-15 min sulada, siis sai jäätisekulbiga ka pallikesi vormida. Mangojäätis vastas mu ootustele - oli ikka päris mõnusalt mangone (veel mangosem, kui vedelat jäätisemassi maitstes) ja armsalt kollase värvusega, ka mangotükid sobisid jäätise sisse just nii nagu lootsin. Kartsin, et jäätise konsistents kannatab veidi, kuna käsitsi segades ei saa äkki nii kreemjat jäätist, kuid natuke sulada lastes oli jäätis mõnusalt kreemjas. Tõin jooksmas käies Kakumäe rannametsast metsvaarikaid ka jäätise kõrvale ning nurrusin päiksepaistel oma uut käsitööd limpsides. Nüüd lobisesin oma hea metsvaarikakoha välja, omi marjakohti hoitakse tavaliselt kiivalt saladuses; ärge siis palun tühjaks tehke, mul siin hea lähedal käia neid vajadusel toomas :)

teisipäev, 18. august 2009

Toorjuustu-vaarikakook valge šokolaadiga

Mu õde Kaisa räägib mulle pidevalt ühest imelisest toorjuustukoogist, mida ta tihti küpsetab ning igale poole kaasa võtab. Minu juurde pole ta selle koogiga küll veel jõudnud, lootuses siin alati midagi minu valmistatut proovida. Tõsi, olen seda kooki koos Kaisaga korra ka oma kodus näinud, kuid see oli koogile vaid hetkeline vahepeatus siin, edasi rändas see tema koolilõpupeole. Palusin Kaisal lõpuks endale selle koogi retsept saata ning proovisin koogi ise valmis teha. Marjadest on selle koogi sees väidetavalt parimad just maasikad või vaarikad. Mina kasutasin viimaseid.


Põhi:
250 g Digestive küpsiseid
100 g võid

Täidis:
400 g toorjuustu
1,5 dl suhkrut
2 muna
1 sidruni riivitud koor
350 g vaarikaid

50 g valget šokolaadi
3 dl hapukoort
3 spl suhkrut

Kaunistuseks:
30 g valget šokolaadi
vaarikaid


Purustasin küpsised ja segasin need sulatatud võiga. Surusin segu küpsetuspaberiga kaetud lahtikäiva koogivormi põhja. Vahustasin omavahel toasooja toorjuustu, suhkru, munad ja sidrunikoore. Segasin hulka vaarikad ja valasin katte koogipõhjale. Küpsetasin kooki 175 kraadi juures 30-35 minutit. Kook pole veel valmis, nüüd tuleb pealmine kiht - esmalt sulatasin valge šokolaadi kuumaveevannil, seejärel segasin hapukoore hulka suhkru ja sulatatud valge šokolaadi. Määrisin ettevaatlikult koogile. Küpsetasin veel 15 minutit. Lasin koogil jahtuda ja üleöö külmas seista. Vahetult enne söömist kaunistasin valge šokolaadiga (tõmbasin juurviljakoorijaga õhukesi liistakaid).
Kooki sööma kutsusin loomulikult selle koogi asjatundja - Kaisa - sõime ja arutlesime… Esiteks on meil erineva suurusega koogivormid (mul väiksem), seetõttu oli koogipõhi liiga paks, põhja pealmine kiht oli ka liiga niiske. Ma pole enda jaoks välja nuputanud, kuidas Digestive küpsistest koogipõhi kindlasti krõmpsuv jääks, kord õnnestub hästi, kord mitte. Aga jättes siiski kõrvale liiga paksu ja osaliselt liiga niiske põhja, oli kook päris maitsev ning tasub järgiproovimist.

esmaspäev, 17. august 2009

Kukeseenesalat juustu, seedermänniseemnete ja röstitud suvikõrvitsalaastudega

Sai järgi proovitud, et lisaks kastmetele, pastadele ja pizzadele passivad kukeseened ka salatisse. Koos kukeseentega sobis salatisse ideaalselt ka Esko talu küüslaugu ja peterselliga fetalaadne salatijuust, seedermänniseemned ning röstitud suvikõrvitsalaastud. Proovige järgi, väga eriline salat!

Vaja läheb (2-3-le):
jääsalatit
3 tomatit
5 rohelise sibula vart
200 g kukeseeni
1 mugulsibul
meresoola
100 g Esko talu küüslaugu ja peterselliga salatijuustu
röstitud suvikõrvitsalaaste
röstitud seedermänniseemneid
kreekapähkliõli
sidrunimahla
kalakastet
2 tl suhkrut
purustatud musta pipart


Alusta salati tegemist lisandite valmistamisest. Lõika peenike suvikõrvits (millel pole sees suuri seemneid veel moodustunud) paari millimeetri paksusteks ratasteks ning aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, ripsuta peale kas meresoola või ürdisoola ning pane 100-kraadisesse ahju umbes 40-ks minutiks kuivama. Suvikõrvitsalaastud on valmis, kui muutuvad krõmpsuvaks (suvikõrvitsakrõpsud sobivad ka tervislikuks alternatiiviks kartulikrõpsudele). Seedermänniseemned rösti 180-kraadises ahjus kuldpruuniks. Prae kukeseened kergelt ning lisa hakitud mugulsibul ja sool.
Nüüd salatipõhi - pese ja kuivata hoolikalt jääsalat ning rebi tükkideks. Laota salat igale sööjale eraldi kaussidesse, siis säilib salatikaste oma kausis ning suurest anumast tõstes ei pea salatikihte lõhkuma. Salati peale aseta tomatirattad ja lõigu rohelist sibulat. Tõsta salatipõhjale ka praetud kukeseened ning lõika salatijuustust viilud. Esko talu küüslaugu ja peterselliga salatijuust, nagu nimigi ütleb, sobib ideaalselt just salatitesse. Juustu soolasus ning tugev maitse panevad salati elama. Salatikastmeks sega kokku kolm osa kreekapähkliõli, 1 osa sidrunimahla, mõned tilgad kalakastet ja 2 tl suhkrut ning kalla salat kastmega üle. Puista veel salatile peale röstitud seedermänniseemneid ning tõsta mõned röstitud suvikõrvitsalaastud.

reede, 14. august 2009

Kabatšokirattad

Ma ei teagi, kas suurekskasvanud suvikõrvitsaid nimetatakse kabatšokkideks või on kabatšokid mõni suvikõrvitsa eriliik, aga igatahes seda suurt ja jämedat versiooni ei sobi kasutada enam neis toitudes, kus kasutatakse väikeseid suvikõrvitsaid. Suuri suvikõrvitsaid (kabatšokke) meeldib mulle täita hea ja paremaga kas laevukestena või neist rattaid lõigates. Sel korral tegin rattad ning neile peale hakklihatäidise.

Vaja läheb (kolmele):
1 keskmine kabatšokk
oliiviõli
250 g veisehakkliha
ca 70 g päikesekuivatatud tomateid
3 küüslauguküünt
1 sibul
2 porgandit
peotäis peterselli
juustu

Koorisin kabatšoki ning lõikasin sellest umbes 1 cm paksused rattad. Määrisin rattad pealt oliiviõliga ning panin 200 kraadiga ahju eelküpsema, samal ajal valmistasin täidise. Praadisin oliiviõlis kergelt väherasvase veisehakkliha, lisasin tükeldatud sibula, küüslaugu, riivitud porgandi, peterselli ja päikesekuivatatud tomatid. Tõstsin hakklihasegust suvikõrvitsaratastele mütsid ning panin veel umbes veerand tunniks ahju. Veidi enne valmimist panin suvikõrvitsatele peale sulama ülimaitsvat Rootsi juustu Prästosti, mis on 24-kuulise valmimisajaga soolane, parmesani-laadne, kuid veidi pehmem juust. Suviselt maitsev toit!

neljapäev, 13. august 2009

Tarte Tatin

Marjakookidest on ohtra küpsetamise tulemusena päris ära tüüdanud, õnneks aga on esimesed varajased õunad juba söödavaks muutunud - nii, et käes on õunakoogiaeg. Ma mitte ei kahelnudki puu alt esimesi veidi hapusid õunu korjates, milline tuleb selle aasta esimene õunakook - ikka minu lemmik Tarte Tatin. Mul on varem blogis postitus ka rabarberiga Tarte Tatin'st ning tagurpidi karamelliste kookide küpsetamispõhimõtted olen seal lahti rääkinud. Nagu klassikute puhul ikka, googeldan ma korralikult retsepti ja valmistamisõpetuse läbi ning valin siis tundmuse järgi parima välja.


Vaja läheb:
100 g rafineerimata roosuhkrut
50 g demerara suhkrut
2 spl vett
30 g võid
500 g hapusi õunu

Kate (põhi):
3 dl nisujahu
100 g võid
tsipa soola
0,5 dl rafineerimata roosuhkrut
1 muna


Tatre Tatin'i valmistamiseks on tarvis koogivormi, mida saab nii pliidil kuumutada kui ahju pista; vorm ei tohi olla lahtikäiv. On olemas ka spetsiaalsed Tarte Tatin'i vormid, kuid minul täidab seda eesmärki sisuliselt üks sirgete äärtega Tefali pann, millel on eemaldatav sang - sellega on sangast kinni hoides hea pliidi peal tegutseda ning sanga eemaldades mugav ahju pista. Algselt ostsin selle panni küll nö tavalise praadimispannina, kuid taibates selle teisi funktsioone, jätsin ma selle peamiselt koogipanniks.
Koogi valmistamist alustasin taina tegemisega. Lasin võil toasoojuses pehmenda ning segasin sinna hulka nisujahu, soola, suhkru ja muna. Mätsisin taina ühtlaseks ning pistsin pooleks tunniks külmkappi. Tarte Tatin'i saab muidu valmistada ka lehttainast, siis jääb tainavalmistusprotsess ära - lihtsalt lõika sobiva suurusega tükk lehttainast. Ise pole lehttainaga Tarte Tatin'i proovinud, kuigi mulle lehttainas muidu väga maitseb. Aga mulle ei meeldi lihtsad lahendused :)
Põhja jaoks, mis hiljem muutub katteks, tuleb esmalt koorida ja viilutada õunad. Efektne on jätta õuntest võimalikult suured tükid, mul aga olid sel korral päris tillukesed õunad. Õunad tasub koorida, et karamell hästi õuntesse imenduks. Panin panni pliidile, tilgutasin sellele 2 spl vett ning lisasin suhkru sulama. Lasin hästi madalal kuumusel suhkrul vedelduda ning tõstsin siis kuumust keskmise peale, lastes suhkrul muutuda kuldseks. Lisasin või ning segasin läbi, karamellilõhna oli köök juba täis :) Panin õunad kooritud pool alaspidi pannile ning lasin veel madalal kuumusel 5 minutit podiseda. Külmkapist võetud taina rullisin läbi toidukile ümmarguseks ning asetasin õuntele peale (ääred vajutasin veidi sissepoole, et mahl välja ei imbuks). Küpsetasin 190-kraadises ahjus 40 minutit ning kummutasin koogi kohe vormist kuumakindlale taldrikule. Mul sellest vormist koogi väljavõtmisel pole kunagi probleeme olnud - lihtsalt panen taldriku vormile ning keeran alaspidi. Kuumutasin ahju 250-kraadini ning pistsin taldrikul õunakoogi korraks kuuma ahju karamellistuma.
Serveerisin sooja Tarte Tatin'i koos külma endatehtud vaniljejäätisega. Istusime soojal suveõhtul mõnusalt jahedal rõdul ning neljakesi maiustades kadus kook ja jäätis vähem kui poole tunniga...

teisipäev, 11. august 2009

Kaerahelbepõhjal kirsikook

Alanud on kirsihooaeg ning kirssidest ma sel aastal veel küpsetanud pole. Proovime ära.

Põhi:
1 dl kaerahelbeid
2 dl nisujahu
3 spl suhkrut
100 g võid

Täidis:
350 g kirsse
0,5 dl vahukoort
1 spl kondenspiima
1 tl vaniljesuhkrut
1 spl laimimahla
1 munakollane


Esmalt puhasta kirsid kividest, võta või toasoojusesse pehmenema. Seejärel alusta taina valmistamist - sega kaerahelbed, nisujahu ja suhkur ning mudi need kokku pehme võiga. Suru tainas koogi- või pirukavormi põhja ja äärtesse. Eelküpseta koogipõhja 200-kraadises ahjus ca 15 minutit. Samal ajal valmista täidis - klopi kergelt munakollane, lisa vahukoor, kondenspiim, laimimahl ja vaniljesuhkur. Võta koogipõhu ahjust, laota sellele kirsid ning kalla peale maitsestatud koore-munasegu. Küpseta kooki edasi 175-kraadises ahjus umbes 20 minutit. Kook sobib söömiseks nii soojalt kui külmalt. Päris maitsev hapukas-magus kirsine amps.

esmaspäev, 10. august 2009

Kartulivorm ürtide ja juustuga

Värsketest eestimaistest kartulitest valmiv vormiroog on vaatamata liha mittelisamisele nauditav ja mõnus kõhutäis, kartulivormile annavad põneva maitsenüansi ürdid ja juust.

Vaja läheb (5-6-le):
1 kg kartuleid
3 porgandit
3 küüslauguküünt
kimp värsket tüümiani
oreganot
1 puljongikuubik
meresoola
Nopri talujuustu
1 dl 35% rõõska koort
4 dl piima

Pese ja vajadusel koori kartulid; värskeid õrna koorega kartuleid võib pestes lihtsat ka harjaga nühkida, eemaldades lahtise koore. Viiluta kartulist õhukesed rattad; köögikombaini abiga võtab see vaid paar minutit. Koori ja riivi porgand jämeda riiviga; riivi ka juust ning tükelda küüslauk. Laota pooled kartulilaastud ahjuvormi põhja, puista vahele riivitud porgand ja - juust, küüslauk, oregano ning laota värsked tüümianioksad. Tüümianivarred on ka läbi küpsetades väga jäigad ning süüa ei kõlba, need võib toidu valmides kartulite vahelt välja tõmmata, maitset andvad lehekesed jäävad ilusti vormi sisse. Näpi puljongikuubik peenikeseks puruks ning puista kartulivormi vahele, ökoloogilised puljongikuubikud ei sisalda maitsetugevdajaid ega muid toidu lisaaineid - neid võib julgelt kasutada. Laota peale teine pool kartulilaaste, vajadusel lisa soola ning kalla üle piima ja vahukoorega. Küpseta 220-kraadises ahjus umbes 45 minutit.

pühapäev, 9. august 2009

Kukeseenel ja metsvaarikal

Olen ammu tahtnud ise kukeseeni korjama minna, kuid niisama suvalisse metsa uitama minna, lootuses, et äkki komistab mõne seene otsa, pole ma päris tahtnud. Pealegi kardan ma karusid. Paar nädalat tagasi sain juba piisava ehmatuse osaliseks, kui Perakülas metsatee äärest mestmaasikaid korjama läksin ning põõsas karu sammu kuulsin, lendasin nagu tuul autosse tagasi. Jahimeeste andmetel on selles metsas karusid küll. Renee ema sai tuttava käest vihje, et ühes Noarootsi metsas, kus karusid ei tohiks elada, on üks kukeseenekoht. Võtsime Anee kaasa, et ka talle kukeseente kasvamist näidata ning asusime teele. Hoiatasin Aneed, et ta metsas ei püherdaks, kuna eelmisel korral sattus ta just püherdades puugipessa (nüüd on täpselt kuu aega sellest möödas ning haiguseoht möödas).


Metsas leidsime esmalt metsvaarikaid, mis on tunduvalt magusamad ja maitsvamad kui aedvaarikad, küll aga on metsvaarikad hästi pisikesed ning nende korjamine võtab kõvasti aega; ka ussid on pea igast marjast oma osa juba võtnud. Ma polnud aastaid metsvaarikaid saanud, nende maitse on mul meeles lapsepõlvest, mil ma neid suvel Täriveres olles metsas söömas käisin. Sellest ajast on mul meeles ka kukeseenekorjamised koos vanaemaga Ida-Viru põlismetsades, just sellistes, mida Hendrik Relve oma raamatus "Eesti looduse vägi" kirjeldab. Tagantjärgi on neile metsalugudele päris hirmus mõelda - sattusime päris tihti loomadele peale, suurtele metsseakarjadele, ka karu luusis maja ümber; lapsena ei osanud ma aga metsloomi karta. Praegu on mul täielik metsloomafoobia, ma iga kord jooksmas käies mõtlen, et äkki tuleb mõni metsloom ja sööb mu ära.


Kõmpides ilusast päikesepaistelisest mustika- ja vaarikametsast veidi edasi, sattusime madalasse porimülkasse, mis tuli siiski läbida, et kukeseenteni jõuda, kuid õnneks olid meil kummikud jalas. Tõstsin Anee kukile ja marssisin pori pritsides läbi suure porimülka, lootuses ikka kukeseenteni jõuda. Ma küll polnud päris kindel, kas me kukeseeni ikka leiame; märkasin nina maas kõndides mõnda tundmatut seent, mida korjata ei julenud. Mõned metsmaasikad olid isegi veel vähempäikselistes kohtades alles. Teadsin, et kukeseeni on tänu maas leiduvatele kollastele lehtedele ja risule väga keeruline leida, kuid leides kukeseene tuleb hoolikalt lähiümbrust uurida, kuna kukeseened kasvavad perekonniti. Uurides pidevalt jalgeesist, leidsimegi peagi esimese kukeseeneperekonna. Siis veel ja veel ja veel, kuigi tõsi, seened olid ikka väga kollaste lehtede moodi ning nende leidmiseks tuli nina maadligi hoida.


Olime metsas ca 1,5 tundi, saime mõlemale perele paraja koguse kukeseeni, Anee sai kõhu metsvaarikatest täis ning veidi korjasime marju veel õhtuks kaasa ka. Minu poolt polnud eriti tark tegu ronida metsa lühikese seelikuga ja paljasääri - just seetõttu tulin metsast kriibitud säärtega, poriste jalgade ning kolme puugiga, üks neist oli jõudnud juba end ka sisse imeda. Järgmine kuu aega valvelolekut läks käima…

laupäev, 8. august 2009

Vaarika-jäätisetort

Eile oli meil 5. pulma-aastapäev, abiellusime ühel imeilusal suvepäeval, meile armsate inimeste seas, Noarootsis asuvas Lyckholmi mõisas.
Käisime eilsel pulma-aastapäeval modernset Aasia kööki pakkuvas restoranis Chedi nautimas väga põnevaid maitseid ning jäime väga rahule. Magustoidu mõtlesime siiski võtta kõrvaltänavas asuvas Bonaparte's, kuid restorani koogivalik oli kella 9 ajal õhtul juba nii kokku kuivanud ning ilma ühegi külastajata koht mõjus kõledalt, ka makroonid olid juba suletud kohviku vaateaknal luku taga, seega otsustasime minna hoopis koju maiustama. Ma küll ei teadnud päev varem, kas me pärast väljas söömist veel kodus midagi magusat tahame, kuid sellele vaatamata olin päev varem ühe tordi valmistanud. Leidsin juba mõned nädalad tagasi nami-namist vaarika-jäätisetordi retsepti ning teadsin, et just selle ma pulma-aastapäevaks teen. Jäädes vanalinnas magusast ilma, oligi kodus ootav jäätisetort just omal kohal.


Põhi:
200 g Digestive küpsiseid
1 spl suhkrut
75 g võid

Jäätis:
450 g vaarikaid
4 munakollast
1 dl piima
1,5 dl suhkrut
1 väikse laimi mahl
1 tl vaniljesuhkrut
4 dl vahukoort (35%)

Tort tuleb valmistada päev varem, kuna see peab vähemalt 10 h sügavkülmas tahenema. Retseptis tegin veidi omapoolseid kohandusi, põhjas käivad kakaoküpsised asendasin tavaliste Digestive-küpsistega kuna erinevatel põhjustel meist keegi kakaod sisaldavaid sööke hetkel ei söö. Purustasin küpsised ning segasin need toasooja võiga, panin segu lahtikäivasse koogivormi ning küpsetasin tordipõhja ahjus umbes 7 minutit. Lasin põhjal jahtuda ning valmistasin jäätiseosa. Selles retseptis ei olnud jäätisemasina abi kasutatud, minagi proovisin sel korral ilma jäätisemasinata hakkama saada. Püreestasin saumikseriga vaarikad ning lisasin neile 0,5 dl suhkrut. Kuumaveevannil kloppisin munakollased, lisasin neile ka ülejäänud suhkrukoguse ning piima, kloppisin edasi kuni segu muutus paksemaks. Lisasin ka vaniljesuhkru ning laimimahla. Kuna munakollane jäi läbi kuumutamata, julgesin kasutada vaid ökokanade mune. Vahustasin ka vahukoore ning segasin munakollasesegule hulka, samuti kallasin sinna sisse püreestatud vaarikad, jättes alles mõned lusikad püreed kaunistamiseks. Läbisegatud jäätisemassi valasin eelküpsetatud tordipõhjale ning peale panin veel vaarikapüreed, mille keerutasin jäätisemassi hulka, jättes pealmise kihi siiru-viiruliseks. Panin tordi sügavkülma järgmise päevani tahenema.
Välja võttes pidi kooki umbes 1 h sulada laskma, kuid meil oli tuba nii kuum, et see muutus tunduvalt varem lõikamiskõlbulikuks. Võiks öelda, et ootasin sellest tordist veidi enamat, jällegi nurisen veidi jäätise konsistentsi üle, liiga palju veekristalle oli selles.

reede, 7. august 2009

Amaretto-rosinajäätis

Arutasime kunagi Evaga ühe jäätiseteema kommentaarides, kas jäätise tegemisel on segu kuumutamine vajalik. Mulle seni on tundunud, et kuumutatud segu baasil tehtud jäätised on kreemjama konsistentsiga ning maitsevad paremini. Kuna see on vaid tundmus ning mul sellele mingit seletust pole, siis proovisin sel korral jäätise valmistada kuumutamata koorest ja kondenspiimast. Vahelduseks marjajäätistele valmis rosina-amarettojäätis (oleks tegelikult hea meelega Amaretto asemel rummi kasutanud, kuid seda polnud kahjuks sel hetkel kodus). Rummi-rosinajäätis oli kunagi ka mul üks lemmikuid, kuid päris ammu pole ma seda enam müügil näinud, samuti ei ole enam poes näinud piparmündijäätist šokolaaditükkidega; minu arust on jäätisesortiment kõvasti kokku kuivanud. Soomes küll proovisin ühte piparmündijäätist šokolaadiga, kuid see maitses täpselt nagu Colgate'i hambapasta. Aga õnneks saab kodus ise väga maitsvaid jäätiseid valmistada, varieerides maitseid just endale meelepäraste lisanditega.

Vaja läheb:
400 ml vahukoort
ca 170 ml kondenspiima
0,5 dl tumedaid rosinaid
0,5 dl Amarettot

Amaretto-rosinajäätis valmis imelihtsalt. Esmalt panin rosinad Amaretto sisse ligunema. Umbes poole tunni pärast kallasin jäätisemasina nõusse vahukoore ja kondenspiima (oi, kui rammus!) ning lasin sellel keerutada, kuni jäätisemass oli paksenenud; siis lisasin jäätisemasinasse ka Amaretto sees leotatud rosinad (ja tilga Amarettot, mis veel rosinatesse imendunud polnud) ning lasin jäätisel edasi valmida. Nagu ikka, tasuks kodus valmistatud jäätisel veidi sügavkülmas taheneda lasta, muidu sulab see silmnähtavalt taldrikult.
Mulle tundus, et jäätise konsistents on ikka teine kui kuumutatud jäätisel; tundub, et kuumutamisel rasvaga juhtub mingi protsess, mis ei lase jäätisel suulakke kleepuda. Ma ei ole keemik, ma ei tea, aga vahe on sees, sellest saan ma aru. Jäätise koostis oli sel korral küll kooresem kui tavaliselt, on siiski väike võimalus, et vahe tuli ka sellest. Jäätise suur rasvaprotsent tingis ka selle, et jäätis sügavkülmas ei muutunud kivikõvaks. Ja rosinaid võib teinekord poole rohkem panna, et neid jäätise seest taga otsima ei peaks :)

teisipäev, 4. august 2009

Hakkliha-tomatipizza

Mul oli kodus hakkliha ning äsja ostetud ümmargune pizzataldrik, tundus olevat õige hetk valmistada üks pizza.

Tainas:
1 dl käesooja vett
10 g pärmi
3 dl nisujahu
1 sl oliiviõli
0,5 tl soola
kuivatatud basiilikut
kuivatatud tüümiani

Täidis:
240 g seahakkliha
200 g tomatipastat
oliiviõli
1 mugulsibul
2 küüslauguküünt
4 rõngast ananassi
1 tomat
basiilikut
tüümiani
oreganot
100 g juustu


Esmalt valmistasin pizzapõhja – segasin kausis jahu, soola, kuivatatud tüümiani ja basiiliku, lisasin juurde oliiviõli ning vees lahustatud pärmi ja segasin ühtlaseks tainaks. Tainas tuleb korralikult läbi sõtkuda, ikka 5 minutit vähemalt. Jätsin taina kaane alla üheks tunniks kerkima. Kerkinud taina sõtkusin uuesti läbi ning seejärel rullisin sellest ümmarguse ratta. Tõstsin taina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ootama. Samal ajal valmistasin pizzale katte – praadisin oliiviõlis kergelt hakkliha, lõikusin sibula ja küüslaugu ning lisasin ka need pannile. Valasin pannile tomatipasta, segasin sisse basiiliku, tüümiani ja oregano, samuti väikesteks tükkideks lõigutud ananassid. Kogu segu kallasin pizzapõhjale ning määrisin korralikult laiali; pizza peale lõikusin ühe tomati õhukesteks ratasteks ning küpsetasin 200 kraadiga umbes 25 minutit. Veidi enne valmimist puistasin pizza üle riivitud juustuga ning lasin sellel sulada.

pühapäev, 2. august 2009

Neljaviljaküpsised

Mõtlesin välja ühe tervisliku alternatiivi putrudele. Ostsin paki soomlaste Luomu-märgiga peenelt jahvatatud neljaviljahelbeid ning tegin neist kiiresti valmivad ning ääretult maitsvad krõbedad küpsised.

Vaja läheb:
150 g võid
1 dl rafineerimata roosuhkrut
1 dl nisujahu
3,5 dl peenelt jahvatatud neljaviljahelbeid
1 tl küpsetuspulbrit
1 muna


Segasin kokku neljaviljahelbed, suhkru, nisujahu ja küpsetuspulbri, valasin hulka sulatatud või ja ühe muna ning segasin küpsisetaina ühtlaseks massiks. Tõstsin lusikaga ahjuplaadile väikesed pätsikesed ning vajutasin need veidi käega lamedamaks. Küpsetasin 200 kraadi juures ca 10 minutit. Õhu käes imavad küpsised niiskust ja muutuvad pehmeks; säilitada õhukindlas karbis.

laupäev, 1. august 2009

Maasika-martsipanikook

Minu vanaemal täitus 1. augustil 50 aastat töölkäimist – ta on kõik need 50 aastat töötanud ÜHES apteegis proviisorina; kuigi penisoniaeg juba ammu käes, siis koju jääma ta ei kipu - imetlusväärne püsivus… Mõtlesin talle täna selle tähtsa päeva puhul ühe koogi küpsetada. Olin juba ammu Ragne toidublogis pilgu peale pannud ühele maasika-martsipanikoogile, mis kirjelduste järgi on üks imeline kook ning tasub järgitegemist. Täna otsustasin selle ära proovida, küll väikeste endapoolsete mugandustega. Kuigi maasikahooaeg nüüdseks läbi, siis Tervitus.ee-st saab Raja talu maasikaid soodsate ilmastikuolude korral kuni augusti lõpuni. Värsketest maasikatest ei ütle ma kunagi ära…

Põhi:
4 dl täistera nisujahu

50 g suhkrut

1 tl küpsetuspulbrit

175 g võid

1 muna



Täidis:

350 g maasikaid

150 g martsipani

3 dl hapukoort

3 munakollast

1 dl suhkrut

1 tl vaniljesuhkrut

Esmalt valmistasin koogipõhja – lasin võil toasoojuses pehmeneda ning segasin sinna hulka suhkru, jahu, küpsetuspulbri ja ühe muna; mätsisin ühtlaseks ning muljusin taina lahtikäiva koogivormi põhja ja äärtesse. Panin taina ahju eelküpsema (viidatud retseptis pandi koogipõhi hoopis külmkappi), samal ajal valmistasin täidise. Esialgsest retseptist jätsin kõrvale täidise sees olevad munavalged, mulle ei tundu koogi täidistes kasutatav terve muna just kõige parem, seega proovisin seda kooki teha vaid munakollastega. Martsipanikoguse kahekordistasin ning suhkrut panin sellevõrra vähem. Kasutasin martsipanina Rootsis laialtlevinud mandelmassa´t. Segasin suhkru ja munakollased, lisasin hapukoore ja vaniljesuhkru. Võtsin koogipõhja ahjust ning laotasin sellele lõigutud maasikad ja martsipani, valasin üle vedela massiga. Küpsetasin 175 kraadiga umbes 45 minutit.
Võtsime koogi veel soojana kaasa, kui vanaema juurde teele asusime. Sõime ja arutlesime, mis siis välja tuli – vanaemale meeldis õnneks väga, meie õega jäime veidi kõhklevaks maitse osas, üle 3 punkti 5-punkti skaalal ei annaks. Minu jaoks oli selle koogi sees suurim kahtlus just hapukoor, kuna ma muidu külmalt/toorelt hapukoort ega seda sisaldavaid sööke ei suuda suu sissegi võtta. Tean, et kuumutades ja suhkru lisades hapukoore minu jaoks söödamatu maitse kaob, kuid üldiselt ma hapukoorekooke ei küpseta ega naljalt ka söö. Põhja tundus natuke liiga palju olevat ning nagu arvata võis, siis sisu oli munavalgete puudumise tõttu veidi vedel. Kook üllatas mind aga teisel päeval, kui see oli juba külmkapis olnud ning tahenenud – sisu seisis väga hästi koos ning maitses ka paremini, ainult põhi jäi veidi paksuks ikka, aga hindeks sai kook järgmisel päeval juba 4.