Sidrunikook

Improviseerisin taas sidrunitega; piirangu seadis suhteliselt tühi külmkapp. Sidrunikook, mis mõttevälgatusest sündis, maitseb kindlasti neile, kel lemmikud just hapukad koogid. Oma maitselt ja ka tekstuurilt meenutab see sidrunikook väga Key Lime Pied. Koogi põhjaks võib kasutada alternatiivina ka digestive küpsiseid.

Põhi:
150 g nisujahu
50 g täistera nisujahu
100 g võid
2 sl rafineerimata roosuhkrut
75 g hapukoort
1 tl veiniäädikat
1 tl küpsetuspulbrit
näpuotsaga soola
veidi munavalget küpsenud põhja määrimiseks

Täidis:
4 vabaltpeetava kana munakollast
3 sl rafineerimata roosuhkrut
200 g kondenspiima
250 g hapukoort
2 sidrunit (120 ml mahla)
2 sidruni riivitud koor (vaid kollane osa)
1 tl vaniljesuhkrut

Lihtsaim viis põhja valmistada on panna kõik ained köögikombaini ning lasta tainasegajal moodustada ühtlane tainas. Käsitsi tainast tehes tuleb esmalt hakkida või, suhkur ja jahud ühtlaseks, seejärel segada hulka ülejäänud ained ning muljuda tainas käte vahel pehmeks tainapalliks. Hoia tainast vähemalt pool tundi külmkapis. Seejärel rulli tainas ümmarguseks ning tõsta see ettevaatlikult lahtikäiva koogivormi põhja ja äärtesse (sobib 24-26 cm läbimõõduga vormidesse).
Kuumuta ahi 200 kraadini, aseta koogipõhja peale küpsetuspaber ja raskuseks näiteks kuivatatud oad või herned (nii ei vaju koogi servad alla ja põhi jääb ühtlane) ning küpseta umbes 15-20 min. Alternatiivina (ja kiireima lahendusena) võib valmistada koogi põhja digestive küpsistest ja võist.
Koogipõhja küpsemise ajal valmista täidis. Selleks vahusta munakollased suhkruga, lisa madalatel pööretel mikserdades järgemööda kondenspiim, hapukoor, sidrunimahl ja -koor ning vaniljesuhkur. Võta koogipõhi ahjust, eemalda küpsetuspaberiga raskus (oad/herned) ning pintselda koogi põhi ja ääred munavalgega - siis ei muuda vedel täidis koogi põhja liiga märjaks. Kalla täidis koogile ning küpseta 180-kraadises ahjus umbes 20-25 minutit. Täidis ei tohi pruunistuda; peab kuumana jääma kergelt võdisev. Jahuta kook ja naudi (külmkapi)külmalt.

Sidrunivõie (Lemon curd)

Vanemad tõid mulle Kreekast Korfu saarelt enda korjatud sidruneid. Sidrunid olid nii värsked ja mahlased, et tekitasid tahtmise teha nendest midagi tugevalt sidrunimaitselist. Lemon curd ehk sidrunivõie meenus mulle kohe esimesena. Sidrunivõide sisse läheb nii sidruni mahl kui koor ning seega on soovitav kasutada taimekaitsevahenditeta kasvatatud sidruneid.

Fruit curd'i võib teha ka teistest (soovitavalt hapudest) viljadest (mina olen teinud nt astelpajust), kuid just lemon curd on üks levinumaid versioone sellest. Määre on väga tuntud ja levinud Inglismaal, kus seda kasutatakse saiamäärdena, samuti kasutatakse lemon curd'i kookides. Mina olen sidrunivõiet pannud beseerulli vahele ja Pavlova koogi peale - selle hapukas maitse harmoneerub ideaalselt magusa beseega.

Vaja läheb:
3 muna
150 g peeneteralist rafineerimata roosuhkrut
1-2 sidrunit (umbes 100 ml mahla + riivitud sidrunikoore kollane osa)
ca 60 g võid

Klopi kuumakindlas anumas munad suhkruga lahti ja lisa sidrunimahl ning tõsta anum vesivannile (keev vesi alumises potis ei tohi puutuda vastu potti, milles mune vahustada). Sega vesivannil pidevalt vedelat massi, kuni see muutub paksemaks ja helekollaseks, selleks kulub aega umbes 8-10 minutit. Munamassi temperatuur peaks tõusma 75 kraadini, just siis on jõudnud see piisavalt pakseneda. Mina kasutan kõikvõimalike tükki minemist kartvate munatoitude (brüleekreem, jäätisesegu, Hollandi kaste, sidrunivõie jne) puhul infrapunatermomeetri abi, mis mõõdab suvalise eseme/toidu vms täpse temperatuuri kõigest ühe sekundiga. Tegu on tegelikult Renee ehitustööriistaga, kuid seda on selle kiiruse tõttu väga mugav kasutada ka toidutermomeetrina, kuna temperatuuri saab mõõta ilma seda toidu sisse pistmata.
Kui munamass paksenenud, eemalda see kausiga kuumaveevanni kohalt ning sega sisse kuubikuteks lõigatud või ja peenelt riivitud sidrunikoor. Olen näinud retsepte, kus on võid ligi poole rohkem, kuid minu arust piisab ka sellest kogusest (suurema võikogusega taheneb sidrunivõie külmkapis kõvemaks).

Šokolaadiglasuuriga kihiline küpsis

Mu õde oli lõpetamas ülikooli. Päev enne magistritöö kaitsmist küpsetasin talle koogi, et järgmisel päeval suurt sündmust koos tähistada. Lõpetasin toorjuustukoogi küpsetamise kell 1.30 öösel ja hakkasin seda rõdule jahtuma panema. Vahetult enne, kui sain koogi rõdu põrandale asetatud, libises see aga mul käest ja lendas täpselt tagurpidi. Nüüd võite vaid arvata, mis jääb toorjuustukoogist järele, kui see kuumast ja poolvedelast peast teistpidi pöörata… Kirusin ja rookisin keset ööd rõdulaudade vahelt magusat löga. Lootsin vaid, et see halb enne polnud :)

Aga nii muuseas olin ma eelmisel õhtul valmis küpsetanud ka ühe teise magusa asja - klassikalise kihilise küpsise. Kihiline küpsis jäi mu teele poes ette, kuid selle E-ainetest kubisev koostis ei meeldinud mulle sugugi. Siis meenus, et ma olen seda korra juba küpsetanud (see oli päris mitme aasta eest ühel isadepäeval) ning üles otsida tuli vaid retsept. Retseptile sain jälile nami-namis ja kuigi need küpsised ei näe välisel vaatlusel mitte kõige kergemini järgitehtavad välja, pole nende küpsetamine ja kokkuladumine üldsegi keeruline. Vähendasin algse retsepti kogust ligi poole võrra, kuid küpsiste kogus tuli ikka märkimisväärne - aga õnneks säilivad need külmkapis päris mitu päeva.


Ümberkukkunud kook polnud siiski halb enne - õe lõputöö sai kaitstud ning küpsised maitsesid värskele magistrile hästi.

Vaja läheb:
200 g võid
200 g nisujahu (või toortatrajahu - erilist maitsevahe pole, aga tatrajahuga saab küpsetise gluteenivabaks)
200 g rafineerimata roosuhkrut (juba 150 g on tegelikult täiesti piisav kogus)
5 muna

Vahele ja peale:
ca 350 - 400 g hapukat pohlamoosi
150-200 g mõrušololaadi + 2 sl rõõska koort

Vahusta toasoe või pehmeks vahuks, mikserda madalate pööretega juurde nisujahu. Vahusta munad koos suhkruga kohevaks vahuks. Sega osade kaupa munamass jahu-või segule, kuni saad vedelapoolse ühtlase taina.

Tainas tuleb jagada viieks osaks. Mina kaalusin taina ära, jagasin massi viiega ning kallasin küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile võrdse suurusega portsjonid (umbes poolele ahjuplaadile mahub korraga üks kogus tainast). Aja spaatliga tainas ahjuplaadil laiali õhukeseks ühtlaseks kihiks ja küpseta 200-kraadises ahjus ca 8-9 min (tatrajahust taina puhul vaja küpsetmiseks paar lisaminutit). Jälgi, et tainaplaadi ääred poleks keskkohast madalamad, muidu kipub see äärest liialt pruunistuma.

Jahuta põhjad. Liida küpsisepõhjad pohlakeedisega (õhuke kiht iga plaadi vahele). Pealmiseks kihiks sulata vesivannil mõrušokolaad ning lisa paar supilusikatäit vahukoort, et hiljem oleks šokolaadi kergem lõigata. Määri sulanud šokolaadimass pealmisele kihile ühtlaselt laiali. Aseta valmis küpsiseplaat külmkappi ja lase seista üle öö, kuni kihid imenduvad. Lõika plaat umbes 1,5x3 cm tükkideks, et moodustuks kihilised šokolaadiglasuuriga küpsised.

Restoranide festival sel reedel ja laupäeval Rotermanni kvartalis

Väärt uudis kõigile toidunautlejatele - sel reedel ja laupäeval (10. ja 11. juunil) toimub Rotermanni kvartalis restoranide festival, kus mitmed Eesti restoranid pakuvad sümboolsete hindadega parimaid palu oma menüüst.

Üritus toimub vabas õhus, täpseks asukohaks plats Coca Cola Plaza kõrval Rotermanni siseõues. Kohal on palju häid restorane (vaata nimekirja pildilt) ning igaüks neist pakub oma menüüs olevaid erinevaid toite vaid 2 € eest (varuge münte!).

Reedel algab üritus kell 16.00 ja laupäeval kell 12.00. Kohal tasub olla kohe algul, kuna parimad palad lõppevad kiiresti otsa.

Eelinfo korras ning isutekitamiseks käisid eile osad toidublogijad juba luurel. Nagu oktoobrikuisel sealihaüritusel, võtsime ka sel korral ette neli restorani päevas ning maitsesime neis igaühes 1-4 erinevat rooga. Tuleb tõdeda, et oktoobrikuine rõske kliima on selliseks toiduralliks oluliselt sobilikum kui 30-kraadine suvekuumus, kui tahaks tegelikult vaid külma vett kurgust alla kallata. Aga vaatamata palavusele saime me hakkama - käisime läbi Moonist, Ribest, Dominicist ja Balthasarist ning maitsesime 12 käiku erinevaid toite. Portsjonid olid õnneks väikesed ning seda on need ka Restoranide festivali üritusel. Eesmärk polegi ühe toiduga kõht täis süüa, vaid saada pigem aimu erinevate restoranide kokkade käekirjast. Ja ka kokad ise on kohal - nii, et hea võimalus neid näost-näkku näha ja nendega suhelda.

Mooni toidud - borš, lambakotlet adžikamajoneesi ja pommuhautisega ning venepärane napoleon olid tõesti ehtsad ja maitsvad. Kes lambaliha muidu pelgab, siis Mooni kokkade tehtud lambahakklihast lambakotlet purustab kõik müüdid lambaliha kasukamaitsest ning üllatab oma tekstuuri ja maitsega - soovitan tõesti.

Mooni lambalihakotlet

Mooni venepärane Napoleon

Ribe toitudest oli erilisim suitsujuustuvaht rukkileivaõhikutega. Üllatas see, kuidas suitsujuust suussulavalt vahule oli saadaud - ikka šifoonpudeli abiga. Kuidas see käib, näete juba kohapeal.

Ribe suitsujuustuvaht rukkileivaõhikutega

Balthasari küüslaugu-sellerisupp krõbeda saiaga oli küll oma olemuselt mõnus talvine soojendaja, kuid mille maitset sai nautida ka tõelises suvekuumuses. Palavuses proovige aga kindlasti küüslaugujäätist - küüslauku on keedetud meega ning selle tekstuuri on jäätises mõnusalt tunda. Jälle midagi teistsugust, mida mujalt ei saa. Balthasar pakub ka küüslaugumoosi ning mitmeid teisi hõrgutisi kaasa ostmiseks.

Balthasari küüslaugu-sellerisupp

Balthasari küüslaugujäätis

Balthasari küüslaugumoos

Fotod tegi Lauri Laan.

Selle aasta lemmik rabarbrikook

Siin on minu selle aasta uus lemmik rabarbrikook - seest mahlane-hapukas ja pealt krõmpsuv ja magus. See rabarbrikook on inspireeritud Tosca koogist, kuid kogused ja lõplik koostis sündis tegevuse käigus. Kooki on juhuse tahtel sattunud üks banaan, mis oli puuviljavaagnas üle küpsemas, kuid just sellest banaanist tulenev eriline maitsenüanss meeldis kõigile koogisööjatele. Kes kooki teha proovib, siis banaan pole siin retseptis väheoluline, pange see kindlasti sisse.

Vaja läheb:
3 muna
2 dl rafineerimata roosuhkrut
3 dl nisujahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
1,5 tl vaniljesuhkrut
125 g võid
1 küps banaan
ca 400 g rabarbrit

Kate:
75 g võid
1 dl rafineerimata roosuhkrut
1 sl nisujahu
2 sl vahukoort
75 g mandlilaaste
25-50 g kookoshelbeid

Vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks. Sulata või ja lase veidi jahtuda (liiga kuuma võid ei ole soovitav munade hulka lisada). Sega nisujahu, küpsetuspulber ja vaniljesuhkur omavahel ning lisa munavahule. Seejärel lisa veidi jahtunud või ja sega tainas ühtlaseks. Viimasena lisa kahvliga katkitambitud küps banaan ning tükeldatud rabarber. Kuigi tundub, et rabarbrit on rohkem kui tainast, ei jää kook siiski vesine vaid mõnusalt mahlane. Kook mahutub 26 cm läbimõõduga ümmargusse koogivormi.
Tõsta kook 200-kraadisesse ahju ja küpseta umbes 20 minutit. Koogi küpsemise ajal valmista magus ja krõbe kate. Sulata potis või, lisa suhkur ja nisujahu; sega vispliga ühtlaseks. Kalla potti ka mandlilaastud ja kookoshelbed ning vajadusel niisuta veidi (vahu)koorega. Kalla kate koogile ja küpseta sama temperatuuri juures veel umbes 15 minutit, kuni kook on pealt kuldne.

Äädikamarinaadis sealihašašlõkk

Olid ajad, kui Eestis vaid äädikamarinaadis sealihašašlõkki tuntigi. Nagu verivorsti jõuluajal, söödi šašlõkki igal jaanipäeval. Ühel jaanipäeval päris mitu aastat tagasi, kui ma veel väike tüdruk olin, sain ma ilmselt sellest samast äädikamarinaadis sealihašašlõkist üledoosi ja keeldusin igasugust sütel küpsetatud liha suhu panemast vähemalt viis aastat.



Vahepeal tulid käiku igasugused tomati- ja keefirimarinaadid ning grill-lihad ja šašlõkid hakkasid mulle taas maitsema. Äädikamarinaadist hoidsin ma aga siiani eemale.




Hiljuti sain teada oma organismi liialt madalast hemoglobiinitasemest, mis on ilmselt tingitud minimaalsest liha tarbimisest ning mõtlesin selle peale, milline liha mind isutaks. Esimesena tuli pähe just see äädikamarinaadis sealihašašlõkk. Kirjutan oma imelikud maitse-eelistused juba mitmeid kuid lapseootuse arvele - millegipärast isutavad mind sel korral just kummalised nostalgiamaitsed lapsepõlvest.

Vaja läheb:
1 kg sea kaelakarbonaadi
2 mugulsibulat
3 küüslauguküünt
2 tl meresoola
purustatud musta pipart
1 tl rafineerimata roosuhkrut
2 sl 30%-ist äädikat
1 dl vett
tilli ja/või peterselli
õli


Lõika sea kaelakarbonaad umbes 3x3 cm tükkideks. Aseta liha (soovitavalt mitte plastmassist) nõusse. Viiluta mugulsibul ja haki küüslauk ning lisa lihale. Lahjenda äädikas 1 dl vees ning lisa lihale. Lisa sool, suhkur ja purustatud must pipar, soovi korral ka hakitud till ja/või petersell ning sega liha läbi. Võib ka kätega muljuda. Lase lihal marinaadis seista vähemalt üle öö või terve ööpäev. Aja liha vardasse, nirista peale veidi õli ja grilli kuumal sütel.


Pildid klõpsis Kaisa-Maarja.

Piparmündi- ja vaniljemekiga rabarbrikissell

Lisasin rabarbrikissellile peenrast tärkavat värsket piparmünti ja vaniljekauna ning sain veidi teistsuguse maitsenüansiga rabarbrikisselli. Antud tärklisekogusega on kissell pigem jook; kes tahab paksemat kisselli, võib tärklist rohkem lisada. Rabarbrikissell on minu lemmik leige joogina.


Vaja läheb:
500 g rabarbrivarsi
800 ml vett
pool vaniljekauna
suur peotäis värskeid piparmündilehti (võib ka koos vartega)
1,5 dl rafineerimata roosuhkrut
2 sl kartulitärklist + külma vett tärklise lahustamiseks

Rabarbri võib kisselli jaoks jätta täiesti koorimata, kui varred pole puitunud ja pärinevad mahepõllumajandusest. Silmailuks annavad punased rabarbrikoored kissellile värvi. Pane potti tükeldatud rabarber ja külm vesi ning lase keema tõusta, lisa pool vaniljekauna ja piparmündilehed või -varred (võib siduda punti, siis on hiljem neid lihtsam kissellist eemaldada). Keeda keskmisel kuumusel umbes 5 minutit, lisa suhkur ja lase sellel lahustuda. Kaabi vaniljekaunast seemned kisselli sisse. Viimasena lisa külmas vees lahustatud kartulitärklis, samal ajal vispliga kisselli segades. Eemalda pott kuumalt pliidilt, vastasel korral kaob tärklise mõju.

Maitseelamused Lõuna-Eestist - Tartu blogikohviku viimased letialused palad ja Tammuri talurestoran

See oli umbes aasta eest, kui Tallinnas toimus toidublogijate esimene kohtumine - sellele üritusele minnes ei osanud ma veel aimata, et neid meeldivaid kohtumisi saab tulevikus olema päris sageli. Asja algatajaks ja eestvedajaks oli Aivar Hanson Eesti Maitsetest, kellele oleme tõenäoliselt kõik siiralt tänulikud meile pidevalt uue ja põneva toiduga seotud tegevuse organiseerimise eest. Oleme koos läbi käinud kümneid restorane ja maitsnud lugematul hulgal erinevaid toite ning pidanud ka ise ühepäevakohvikut (mind küll suutis kahjuks päev varem seagripp jalust niita, aga emotsionaalselt olin ma kohal).

Läinud laupäeva hommikul istusid 8 toidublogijat Tallinnas bussi peale ja asusid Lõuna-Eesti poole teele. Esimene kokkulepitud peatus - Tartu - kus pidime suunduma loomulikult toiduradadele ning külastama Tartu kandi toidublogijate analoogset ühepäevakohvikut, nagu veebruarikuus Tallinnas Solarise keskuses menukaks osutus. Nii kohviku korraldajale kui meile endile oli teada, et isikupärased ja sümboolse hinnaga koogitükid saavad otsa planeeritust varem, kuid et 360 ühikut blogijate poolt valmistatud palakest saab Tartus otsa vähem kui ühe tunniga, ei osanud keegi ette näha. Heas mõttes katastroofilisest olukorrast saime õnneks teada telefonitsi alles Tartu poole teel olles ning oma tutvusi ja vanu defitsiidiaegseid kombeid ära kasutades suutsime me igast eksemplarist tükikese leti alla nihverdada.

Niisiis Tartus bussist maha astudes ja Taskusse sisenedes ootasid meid sealses aatriumis ees äsja koogikuhjade all olnud tühjad lauad ja nõutute nägudega Tartu toidublogijad. Polnud märkigi sellest, et veel poole tunni eest käis siin vilgas elu ja inimesed seisid koogisabas. Aga nagu mainisin, siis paar karbitäit head ja paremat meile kambapeale siiski suudeti kõrvale panna ja päris tühjade kätega me ei jäänud.

Koogikarbid käes, läksime koos Tartu blogijatega linna peale kohta otsima, et kusagile maha istuda ja kooke maitsta. Maandusime vastavatud Vilde venikeldris, kus soovijad said koogi kõrvale põnevaid Lõuna-Aafrika veine maitsta. Maitstud koogid ja trühvlid olid igati ehedad. Eraldi tahaks välja tuua Koopatibi Rukkileivakoogi, mis on üks erakordselt omanäoline ja maitsev küpsetis. Sama positiivselt ei üllatanud kahjuks teenindaja kiidetud Vilde salatid - kirjelduse järgi ehtsas Caesari salati kastmes domineeris hapukoor ning masala kikerherne-lõhesalat oli ehk mitte kõige paremas mõttes tartulik. Neljateistkümne naise seas ainuke mees Aivar tasus šikilt arve ning suundusime kogu toidublogijate kambaga edasi Lianni stuudiosse. Saime Aivari käest taas vihjeid meie edaspidiseks kooskäimiseks ning lobisesime veel paar tunnikest enamasti toidu teemadel.

Toidublogijad

Meiega pidi vahepeal liituma Liina, kes kurvastusega telefonitsi teatas, et ta ka kõige suurema tahtmise juures enam kuidagi ei jõua. Nimelt korraldas Liina Tallinnas Sadama turul samal päeval leivapäeva ning tema nõudlik "lapsuke" ei tahtnud ema plaanitud ajal kuidagi endast eemale lasta.

Tallinna toidublogijate Lõuna-Eesti maitseseiklus võis aga jätkuda - edasi viis buss meid Pühajärve kanti Tammuri talusse, mis sai äsja toimunud Eesti parimate restoranide valimisel "Ehedalt Eestimaine" kategoorias ära märgitud. Vähe on veel Eestis neid inimesi, kel on annet, oskusi ja tahtmist maakohas ausaid maitseelamusi pakkuda. Tahaks loota, et toidunautlejad leiavad sellised kohad ikka üles ning jääb vaid loota, et isikupäraseid kohti tekib aina juurde.

Tammuri talu peremees Erki Saar

Auhinnatud...

Tammuri talu peremees Erki Saar pakub toitlustust vaid ettetellimisel ning menüü jääb kuni viimase hetkeni saladuseks, sõltudes tooraine kättesaadavusest ning koka hetkemeeleolust. Koka haridust Erkil küll pole, kuid see-eest jagub tal annet ja teotahet. Detailideni viimistletud ja ideaalse muruga (ilma ühegi võililleta!) taluõu lubab arvata, et talu peremees ainult köögis aega ei veeda, vaid panustab kõvasti ka ümbritsevasse silmailusse.

Tammuri talu

Talurestoran asub vanas aidahoones ning on sisustatud lihtsalt ja maalähedaselt, vaid valge lina laual lisab kontrastset elegantsust. Esmalt kostitati meid punemepesto ja saiaga ning lauda saabus ka hanemaksaterriin mustade ploomide, sibulapiruka ja Põltsamaa Kuldse tarretisega. See kõik koos mõjus väga erilise ja harmoonilisena. Järgmiseks käiguks toodi ahvenamarjatäidisega raviooli rabarberi-juustukastmes ning pastinaagikrõpsud. Õhkasime justkui ühest suust sellist kombinatsiooni maitstes. Keegi meist polnud selle peale tulnud, et ahvenamarja sellisel kujul kasutada. Ka rabarbri kui hapu komponendi kasutamine kastmes nt sidruni asemel tundus väga leidlik.






Pearoaks oli sel päeval ahvenafilee vähikastme, porgandivormi, tomati ja spargliga. Filotainasse peidetud ahvenafilee säilitas oma mahlasuse ning vähikaste haakus kalaga suurepäraselt. Vahul porgandivorm oli eriliselt õhuline ja pani kahtlema, et Erkil tõesti kokaharidus puudub ning et ta need kokakunsti šedöövrid seal talus kohapeal käepäraste vahenditega (ilma profiköögita) teoks teeb. Teades, et me kõik oleme toiduteemal väga avatud ja "kodus", jagus Erkil meiega igat käiku lauda tuues ka teemakohast juttu.




Kuigi kõhus tundus ruumi aina vähemaks jäävat, ootas meid veel ees magustoit, milleks oli valge šokolaadi vaht roseepipraga ning tumeda šokolaadi vaht rummi ja espressoga, kõrval metspähklitega besee ja ploomlõigud. Täiuslik lõpp ühele pikaleveninud söömaajale. Veinidest ja endavalmistatud marjanapsudest jätan mina rääkimata, selle kohta õhkavad need, kes proovisid.



Heas seltskonnas möödus üle kolme tunni kestnud õhtusöök uskumatult kiiresti, hiliste tundide saabumisest andis märku vaid läbi akna paistev hämardumine. Ka kodutee teisest Eesti otsast tagasi pealinna läks kui linnulennul. Tagasi Tallinna kesklinna jõudes kogesin samu kohti silmates déjà vu hetke tänasest hommikust. Vahepeal toimunu tundus justkui hea unenägu aga oli õnneks siiski reaalsus. Aitäh kõigile, kes selle päeva meeldejäävaks tegid.

Mahlased rabarbri-maasikamuffinid

Retsept pärineb Pille raamatust Nami-Nami kokaraamat ning kannab seal nime maailma parimad rabarbrimuffinid. Nimi tundus paljutõotav ning vääris rabarbrihooajal järgi proovimist. Maasikaid algses retseptis polnud - need lisasin ise. Vähe tainast ja rohkelt täidist jätab muffinid tõesti mahlaseks; krõbe demerara suhkrust magus pealispind lisab ainult plusspunkte. Minule maitsesid need muffinid enim leigena.

Vaja läheb (12 tk):
2 muna
125 g rafineerimata roosuhkrut
150 g nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
2 tl vanillisuhkrut
1 tl jahvatatud kaneeli
150 g paksemat hapukoort (nt Nopri või Farmi topsis hapukoor)
50 g sulatatud võid
250 g tükeldatud rabarbrit
100 g tükeldatud maasikaid
suureteralist demerara suhkrut peale raputamiseks

Vahusta munad suhkruga kohevaks. Sega kuivained omavahel. Sega munavahu hulka vaheldumisi hapukoor, jahtunud sulavõi ja kuivained. Viimasena lisa rabarbritükid ja maasikad. Jaota tainas paberist muffinivormidesse, pannes vormid ääreni täis. Puista peale demerara suhkrut. Küpseta 225-kraadises ahjus umbes 15-20 minutit.

Karulaugu-seenepasta kooreses kastmes

Vahel, kui jälle mõni jahupakk köögisahtli kinniminemist takistab, mõtlen ma, miks mul need sahtlid küll alati nii täis on. Mulle endalegi tundub, et ma olen nagu rott, kes kogub talvevarusid :) Mul on praktiliselt alati kodus olemas kõikvõimalikud jahud, erinevad suhkrud ja mesi, kümned erinevad õlid, või, sibul-küüslauk, munad, väga palju pastasorte, erinevaid tangaineid, kuivatatud puuvilju ja pähkleid, šokolaadi, maitseaineid, lisaks leiab sahvrist juurvilju ja sügavkülmast alati marju, seeni, liha ja kala. Olen mõelnud, kaua ma saaks kodus elada ilma, et poest ei peaks süüa ostma. Tõenäoliselt väga kaua. Vahel teengi ma teadlikult selliseid päevi, et ei käi ei poes ega turul ning teen süüa sellest, mis kodus olemas on. Järgnev toit ongi valminud ühel "kapitühjenduse" päeval.

Vaja läheb (2-le):
oliiviõli
1 sellerivars
1 mugulsibul
1 küüslauguküüs
ca 150 g seeni (minul olid puravikud)
suur punt karulauku (läheb kuumutades väga palju kokku)
peotäis kirsstomateid
meresoola
purustatud musta pipart
ca 200 g pastat
200 ml rõõska koort
2 munakollast
ca 30 g riivitud parmesani

Hauta pannil oliiviõlis hakitud sibulaid ja sellerit ca 10 minutit. Samal ajal pane pasta keema. Hautatud sibulatele lisa seened. Minul läksid käiku viimane karp puravikke, mille veel sügavkülmast leidsin. Sügavkülmas hoitud seeni ma eelnevalt toatemperatuuril üles ei sulata - mulle tundub, et nii lähevad seened kummiks. Panen otse sügavkülmast pannile ja lasen kuumuses kiiresti üles sulada. Kui seened pannil sulanud, lisa hakitud küüslauk, poolekslõigatud kirsstomatid ja hakitud karulauk. Viimast võib panna ikka paraja portsu, kuna karulauk läheb kuumutades väga palju kokku (nagu ka spinatilehed). Kalla kohe pannile ka al dente keenud pasta. Sega kokku kaste - klopi lahti munakollane, lisa rõõsk koor ja riivitud parmesan. Vala kaste samuti pannile ning sega pasta läbi - see on sekundite küsimus, kui pasta on õige kreemjas ja koorene - just siis tuleb see pannilt eemaldada ja asuda kohe sööma.

Karulagusupp

Karulaugu püreesupi retsept on inspireeritud Peeter Piheli retseptist, mille ta meile kokakooli rahvusköökide kursusel jagas. Samas on retsepti nii palju muudetud ja koostisosi vahetatud, et sellest sai juba hoopis teine supp. Lihtsalt mõte karulaugust salatite ja pesto kõrval ka suppi teha tundus vaheldust pakkuv.

Vaja läheb:
3 kartulit
1 mugulsibul
2 küüslauguküünt
oliiviõli
ca 1-1,5 l kana- või köögiviljapuljongit
ca 50-60 g karulauku
ca 1-1,5 dl rõõska koort
valget pipart
meresoola
tüümiani
poole sidruni mahl

Serveerimiseks:
Nopri parmesanilaadset talujuustu või kitsejuustu
krutoone
peekonit

Lõika kartul ja sibul kuubikuteks; tükelda ka küüslauk (karulaugu küüslaugumaitse väheneb oluliselt kuumutamisel, seega on küüslauk omal kohal). Prae paksupõhjalises potis oliiviõlis kergelt tükeldatud aedvilju ning kalla peale puljong. Keeda, kuni kartul on pehme. Lisa supile karulauk ning keeda veel 1-2 minutit. Püreesta supp, vajadusel aja läbi sõela, et ei jääks sisse tükke. Kalla supp potti tagasi, lisa rõõsk koor, sidrunimahl ning maitse järgi soola, pipart ja tüümiani.
Serveerimiseks võib kasutada erinevaid juuste. Nö originaalretseptis oli karulaugusupp serveeritud kitsejuustuga, kuid mina kasutasin kodumaist Nopri parmesanilaadset juustu, mis on kõvema tekstuuriga ja pikalt laagerdanud veidi hapukas juust. Müügil olen näinud seda Stockmannis ja Sadama turul. Puistasin riivitud juustu kuuma supi sisse, mis seal sulas ja muutis supi mõnusalt kreemjaks.

Krutoonid tegin sel korral Vändra mahekuklitest - kallasin kuubikuteks lõigatud kuklitele oliiviõli ja röstisin 180-kraadises ahjus ca 10 min. Peekoni pruunistasin pannil. Ja veel veidi värskelt purustatud musta pipart.


Küll kontekstiväliselt, kuid lihtsalt imena tundub see, et veel praegu, maikuu alguses, võivad heades hoiutingimustes säilida kodumaised maheõunad. Samal ajal, kui tärkab esimene kevadine söödav kraam, on veel eelmisest aastast säilinud värsked aiasaadused (ja ma ei räägi siin kartulist või porgandist)! Need pildil olevad õunad on pärit minu vanemate aiast, igivana Paide taliõuna puust. Pole krimpsus ega maitsetud - nagu täiesti päris õunad.

Kihiline võileib

Üks korralik võileib on vahel kiireks lõunasöögiks mõnus ja toitev kõhutäis. Või miks mitte ka hommikusöögiks neile, kes armastavad päeva alustades tõhusamat einet. Eestis süüakse enamasti lihtsamaid võileibu, kuid Taanis on arenenud pikaajaline võieleivakultuur ning võileib on seal justkui rahvustoiduks. Just nimelt selline mitmekihiline ja rohke "täidisega", mille söömiseks on sageli appi vaja ka nuga ja kahvlit.

Selleks võileivaks on aga kasutatud üksnes Eestis toodetut/kasvatatut - kohalikku rukkileiba, ehtsat suitsusinki (saab nt Sadama turult), Saaremaa küüslauguga Kadaka juustu (suitsutatud juust).





Vaja läheb:
koorikleiba (nr Rännumees, Rukkipala vms)
Saaremaa võid
ehtsat suitsusinki
Saaremaa küüslauguga Kadaka juustu
tammelehe salatit või karulauku
mõned viilud tomatit
meresoola
purustatud musta pipart
lutserni ja/või rediseseemne idusid (uuri idandamisõpetust siit)

Võileiba kokku panna oskab igaüks - lao kihid leivale endale meelepärases järjekorras.

Karulaugusalat

Esimesed karulaugud on kohal - seda on kuulda juba alates möödunud nädalast. Nädalavahetusel käisin ka ise esimest korda sel aastal karulauku korjamas ning imestasin, kui suured need juba on. Arvasin, et külma ja veninud kevade tõttu on lehekesed heal juhul nina maa alt välja pistnud, kuid tegelikkuses rohetas terve metsaalune ning paras ports karulauku sai korjatud päris kiiresti.

Karulauk kasvab Põhja-Eesti rannikualal. Viimastel aastatel korjame meie seda Toila lähedalt. Minu vanemad on karulauku armastanud juba aastaid ja toonud seda varem Aseri kandist, kuna ei teadnud, et see kasvab kodust ka vaevalt 5 km kaugusel. Teismelisena ma küll ei võtnud karulauku suu sissegi, pealegi segas ema karulauku salatiks varem vaid hapukoorega, mis on minu jaoks täiesti vastuvõetamatu. Samas on õli baasil salatid karulauguga väga maitsvad ning neid olen õppinud ma aastatega sööma. Siinne salat on vaid üks näide - karulaugusalatisse võib sisse segada igasugust meelepärast salatikraami. Kaste on aga see, mis salati eriti maitsvaks teeb ning selle kastme juures on magusus väga oluline maitsenüanss. Mulle on väike suhkrukogus alati salatikastmetes maitsenud, aga karulauguga sobib see magus maitse kohe eriti kokku. Selline salat maitseb mulle enim just liha kõrvale, eriti just grillitud liha. Pildil on kerget kuumust näinud ja seest roosa lamba sisefilee, mis on maitsestatud vaid soola ja valge pipraga.

Karulaugust tuleb väga hea salat ka värske peakapsaga; sobib samuti liha kõrvale. Esimestest karulaukudest on mul alati vastupandamatu soov teha ka pestot - ka see on juba sel aastal ära proovitud.

Vaja läheb:
paras punt karulauku
kurki
tomatit
mungube

Kaste:
Kreeka pähkli õli
sidrunimahla
rafineerimata roosuhkrut
tilk sojakastet
purustatud musta pipart

Haki karulauk, kuid mitte väga peeneks. Lõika ka tomat ja kurk tükkideks ja lisa salatile. Pane salatisse värskelt idandatud mungube. Sega väikeses nõus kokku salatikaste - 3 osa õli, 1 osa sidrunimahla, parajalt suhkrut (magus maitsenüanss selle salati juures on väga meeldiv), tilk sojakastet ja purustatud musta pipart. Kalla kaste salatile ning serveeri koheselt. Sobib ideaalselt grillitud liha kõrvale. Salat seista ei tohi, karulauk närtsib ning salat liguneb liigselt läbi.

Karulaugusalat grillitud lamba sisefileega

Pasha

Lihavõttepühadeks valmistasin kuumutatud meetodil pasha. Pasha on õigeusklike traditsiooniline rammus paastujärgne lihavõttemaiustus, mis on laialt levinud ka eestlaste seas. Retsepte piilusin eelnevalt nami-namist ja Toidutarest.


Vaja läheb:
500 g kohupiima (Saidafarmi 12%-ne mahe kohupiim on väga hea)
50 g Saaremaa võid
100 g hapukoort
poole vaniljekauna seemned
poole sidruni mahl ja koor (vaid kollane osa)
2 muna
1,5 dl rafineerimata roosuhkrut
60 g rosinaid
40 g kuivatatud jõhvikaid



Sega potis kohupiim, pehme või ja hapukoor ühtlaseks massiks. Kaabi kohupiimasegusse vaniljekauna seemned, lisa ka poole sidruni mahl ja koor. Vahusta munad suhkruga ning sega saadud vaht kohupiimamassi hulka. Kuumuta pasha-segu pidevalt segades, 60-65-kraadini. Kuumuta selle temperatuuri juures umbes 5 minutit. Siinkohal on abiks toidu termomeeter.
Pasha jaoks on olemas ka spetsiaalsed vormid, kuid kellel sellist vormi pole, saab pashat edukalt teha ka marli ja sõela abil. Vooderda sõel vähemalt kahekordse marliga (kui on liiga vähe marlit, valgub ka kohupiimamass marlist ja sõelast läbi). Kalla pasha-segu marliga kaetud sõelale ja aseta sõel poti kohale nõrguma. Sule pealt marli servad. Hoia nõrguvat pashat külmkapis vähemalt üks öö.
Järgmisel päeval kummuta pasha sõelast välja ja eemalda marli. Kaunista meelepärase magusaga.
Häid pühi!

Väikesed näpud lisasid kaunistusi...

... ja loomulikult üks Kitty ka