Lutserni idandamine ja avokaado-lutserni bruschetta

Erinevad idandid on talvisel ajal, mil aedviljades pole enam suvist värskust ja maitseküllust, ideaalsed kodustes tingimustes kasvatatavad vitamiiniallikad. Seemneid saab idandada nii mullas kui mullata. Mullas idandatakse ca 5 cm pikkuseid taimevõrseid, mille kasutusala on alates salatitest kuni supilisandini välja. Ilma mullata idandatakse seemneid niiskes ja soojas kasvukohas - sel juhul sobivad söömiseks nii idu kui seeme ise. Idandamiseks soovitan kasutada kindlasti mahepäritoluga seemneid (saadaval kõikjal ökopoodides) mitte aga aianduspoodides müüdavaid taimekaitsevahendeid tunda saanud seemneid - just sellesse väiksesse seemnesse koguneb suur hulk keemiat ning seetõttu on need idandid juba väikese "lisandiga".

Olen seni edukalt saanud hakkama vaid mungubade idandamisega. Rukola seemned ei taha kuidagi idaneda, kuigi järgin pakil antud juhiseid - neile tekib ümber kleepuv ligane ollus ning see süveneb vaid iga päevaga. Proovisin neid samu rukolaseemneid mulda külvata - mõtlesin, et kasvatan neist omale potti ühe parajalt suure rukolapahmaka - mõne päeva pärast olidki esimesed rohelised ninaotsad mullast väljas, mis kasvasid pea silmnähtavalt. Ühel hommikul olid need aga longu vajunud, kuigi kastsin neid korralikult - just siis saingi aru, et nendest seemnetest kasvavadki need tillukesed võrsed, mida mõnepäevastena toiduks tarbitakse. Mulle jäi vaid arusaamatuks, miks neist suuri rukolataimi ei kasvanud - kas selleks on siis eraldi seemned??? Mõtlesin, et tegin siiski midagi valesti ja panin idanema uued seemned - juhtus sama mis esimesel korral...

Lutserni olen siiani vaid poest ostnud; seda siiski suhteliselt harva, kuna olen kusagilt ühe kõrvaga kuulnud (aga tõestust pole leidnud), et neid poes müüdavaid idandeid pritsitakse millegagi. Olen ka poes näinud müügil lutserni seemneid, kuid nende idandamise õpetuses oli kirjas, et selleks on vaja spetsiaalset lamedat nõud. Pidavat ka taldriku ja marli abiga kuidagi saama, aga kehv kogemus sarnaste rukolaseemnetega ei pannud mind sama katset lutserniga kordama.

Huvi ise lutserni idandada siiski kasvas ning lõpuks sain ma endale spetsiaalse idandamisnõu; mõtlesin, et idandan siiski nii palju ning see spetsiaalne asjandus ikka võiks mu köögis olla. Nüüd olen selle nõuga idandanud juba mitu nädalat, proovinud seal idandada nii mungube, rukola seemeneid kui lutserni. Munguba kasvab seal senise purgimeetodi 3 päeva asemel 2 päevaga - esimene kord lasingi ühe päeva üle kasvada - kolmanda ööga oli toimunud hiiglaslik areng ning mungoad lihtsalt kasvasid üle - pragunesid, muutsuid roosakaks ja mõrkjaks. Nüüd tean, et 2 päeva selles nõus on mungubadele täiesti piisav. Proovisin ka neid samu rukolaseemneid, millega ma käepäraste vahenditega kuidagi hakkama ei saanud - aga ikka see sama jama - muutusid ligaseks olenemata sellest, kui palju ma neid pesin - lõpuks vist alles 5 päeval tulid peale väikesed lehekesed, aga see segu haises juba parajalt ning ma viskasin selle minema.

Ja nüüd lutsern - mu praegune lemmik - pakil on kirjas, et idaneb spetsiaalses idanemisnõus 6-8 päevaga. Mina sain lutserni valmis juba nelja päevaga, olen seda juba mitmel korral proovinud. Kuna mu idandamisnõus on kolm korrust, saan selles samaaegselt idandada kas erinevaid seemneid või panna erinevatele korrustele seemneid idanema mõnepäevase vahega. Idandamisnõus on igal korrusel sooneline "põrand" ning vee äravoolu auk; kõige all veekoguja, kust tuleb aeg-ajalt vett ära kallata. Väga asjalik leiutis igatahes. Idandeid tasub pesta vähemalt kolm korda päevas, et neile ei tekiks hallitust. Mungoale eriti ei kipu hallitus tekkima, kuid lutsern võib kergemini hallitama minna - seda tasub eriti hoolikalt pesta. See, et lutsern kipub kergesti hallitama minema, annab ühtlasi tõestust selle kohta, et poes müüdavad valmis lutserni idandid on millegagi üle pritsitud - vastasel korral need halllitaks seal karbis, kui nende säilivus on umbkaudu 2 nädalat. Olles nüüd ise lutserni idandanud, näen, et poes müüdav lutsern on samuti ülekasvanud nagu mungubagi. Ise idandades saab ikka värskeid ja puhtaid idandeid ja pealegi on ise idandamine kordi odavam kui valmis idandite poest ostmine.

Kui ma nüüd peaks lutserni maitset kirjeldama, siis see on päris raske - kui munguba on pähkline ja tummisem, siis lutsern on kerge, õrn, värske, äkki veidi muru meenutav. Ei kõlanud vist ahvatlevalt, aga tegelikult on need idandid ikka päris maitsvad :) Soovitan proovida. Kasutusala jällegi päris lai - lase fantaasial lennata - salatid, pasta, supid, aga miks mitte ka bruschetta kate, nagu mina äsja tegin. Kiire ja lihtne retsept siis ka bruschettast.


Vaja läheb:
bocattat või ciabattat
küüslauku
avokaadot
murulauku
parmesani
lutserni idandeid

Lõika bocatta paksudeks viiludeks ning rösti pealt krõbedaks. Lõika küps ja kreemjas avokaado (välimuselt lillat värvi ja sõrme all veidi vetruv) pooleks, eemalda seeme, tee mõlemasse avokaadopoolikusse risti-rästi lõiked ning urgitse sisu teelusikaga välja. Muide, kas teadsid, et avokaado on puuvili ja ühtlasi kõige rasvasem puuvili - selle keskmine rasvasisaldus on 20 g 100 g kohta - tegu on siiski nn heade rasvadega - neid karta ei tasu. Mina olen tõeline avokaadofänn, mul on praktiliselt kogu aeg uued avokaadod aknalaual küpsemas. Kui tegid avokaadosse lõiked hästi tihedalt, siis avokaadot rohkem peenestama ei pea; kui tahad, haki veidi kausis veel - mulle aga meeldib, kui avokaadost jäävad väikesed tükid. Hõõru bocatta krõbedat koorikut poolekslõigatud küüslauguga. Tõsta peale paks kiht avokaadot, järgmisena puista peenelthakitud murulauku, õhukeselt riivitud parmesani ning tõsta mütsiks lutserni idandeid. Vot on maitsev!

Sool meie igapäevatoidus

Autor: Aet Trisberg

Eestlased söövad soola 2-3 korda rohkem kui organism seda igapäevaselt vajaks (norm 3-5 g päevas). Tervisele mõjub halvasti soolas sisalduv naatrium, mis on üheks südame- ja veresoonkonnahaiguste põhjustajaks. Üldine soovitus on püüda soola tarbimist vähendada.

Poelettidel on müügil erineva nimetuse ning hinnaklassiga soolasid; mida nende kohta teada tuleks:
• Meresool – saadakse merevee aurutamisel päikeseenergia toimel. Meresoola puhtus sõltub merevee puhtusest (meresoola pakenditel on enamasti märgitud päritolupiirkond). Meresool on tavaliselt müügil rafineerimata kujul, sisaldades organismile vajalikke mineraale. Meresoola peenestusaste võib olla erinev – sellest soola omadused aga ei muutu.
• Jämesool – kaevandatakse maa-alustest soolalademetest. Jämesoola müüakse puhastamata kujul, seetõttu on selles säilinud nii kasulikud kui ka kahjulikud maa-alused looduslikud lisandid.
• Peensool ehk keedusool – on puhastatud jämesool, millesse pole pärast töötlemist jäänud kasulikke mineraale, samas on peensool väga kõrge NaCl sisaldusega. Peensoola peetakse kõige ebatervislikumaks soolaks.
• Jodeeritud sool – on peensool, millele on lisatud joodi. Jodeeritud soola eeliseks on jood, mille puudus ohustab kilpnääret – NaCl hulka pole selles aga tavaliselt vähendatud, mistõttu ei ole selle tarbimine soovitav.
• Pansool - Pansool on mineraalsool, mille koostises on 43 protsenti vähem naatriumi kui teistes soolades, naatrium on pansoolas asendatud teiste mineraalsete sooladega. Samas on pansool vähemsoolase maitsega ning seda kulub toiduvalmistamisel seetõttu rohkem. Pansoola vastased peavad soola koostises olevat kaaliumi kahjulikuks neeruhaigetele.
• Himaalaja sool – selle koostises leidub kuni 84 erinevat inimkehale vajalikku keemilist elementi. Himaalaja sool on ladestunud rohkem kui 260 miljoni aasta eest, seetõttu peetakse seda puhtaks ning väärtuslikuks soolaks.
• Rose sool - on kaevandatud Boliiviast, Lõuna-Ameerika puutumata loodusest Andide mäestikust. Sool on roosaka värvusega ning rikas mineraalainete poolest, eriti palju leidub selles rauda. Peetakse väärtuslikuks soolaks.
• Machu Picchu sool - kaevandatud Peruust, samuti Andide mäestikust. Sarnane Rose soolale nii värvuse kui mineraalirohkuse poolest. Peetakse väärtuslikuks soolaks.

Soovitused soola tarbimise vähendamiseks:
• Vältida liigsoolaste toodete tarbimist – puljongikuubikud, pakisupid, kartulikrõpsud, soolapähklid, vorstid, singid, grill-lihad, ka marineeritud, soolatud ja suitsutatud toiduained, samuti mõned juustud.
• Püüda valmistada toidud ise – nii säilib ülevaade tarbitava soola kogusest.
• Toite saab maitsestada soola asemel ka ürtidega nagu till, petersell, tüümian, oregano, rosmariin jt.

Soolaga harjunud maitsemeeltele on võõras süüa soolavaba toitu. Siiski ei pea soolast täiesti loobuma, soola kogust toidus võiks vähendada järk-järgult, maitsemeeled harjuvad ning tunnevad ülesoolamata toidu tegelikke maitseid.

Dieeti pidades võib tulemusele kaasa aidata ka soola koguse vähendamine toidus. Liigne soolast saadav naatrium paneb keha vett koguma, vähendades aga oluliselt soola tarbimist, võib vedeliku arvelt kaotada paar kilo ning ka lihased paistavad paremini välja. Ka kulturistid viivad enne võistlusi soolatarbimise miinimumi.

Artikkel ilmus osaliselt 11.09.09 Naistelehes

Pannkoogid… need õige maitsvad

Mulle on justkui kõrvu jäänud, et enamus kokkasid, pereemasid või teisi pidevalt toiduga tegelevaid inimesi on kunagi toiduvalmistamispisik nakatanud just pannkooke tehes ning pannkoogid on ühtlasi ka üks esimesi küpsetisi, mis juba lapseeas õnnestuvad ning mida enamus inimesi suudavad teha retsepti järgimata ning lausa une pealt. Nii naljakas kui see ka pole, on minu jaoks pannkookide valmistamine olnud üks keerulisemaid ettevõtmisi ning mul on võtnud aastaid aega, et lõpuks ühed head pannkoogid küpsetada.

Millised on aga head pannkoogid - eks maitsed ole inimestel erinevad ning samuti on iga koka "käekiri" erinev, kuigi küpsetatakse samadest toorainetest ja nimeks kõigil pannkook. Ma ei ole tegelikult eriline pannkoogifänn; hea, kui paar korda aastas neid suhu pistan. Ma tunnen välimuse järgi ära, milline hea ja milline halb pannkook - seega ma enamus kohtades üldse ei proovigi pannkooke. Minu jaoks klassifitseeruvad headeks pannkookideks väikesed ja paksud krõbeda äärega keefiri baasil valmistatud pannkoogid, mida mäletan lapsepõlvest vanaema tehtutena ning suured imeõhukesed veidi krõbedad ja vahvlit meenutavad piima baasil pannkoogid. Olen seni üritanud korduvalt valmistada väikeseid keefiripannkooke, küsinud vanaemalt mitmeid kordi retsepti üle (tema ütleb mulle kogused umbkaudu - on siis tõesti mõnda kokka, kes pannkoogitaina komponente mõõdab…?), kuid ma ei suuda ise samasuguseid kooke valmistada. Olen korduvalt vahetanud jahusid - olid ajad, mil ma veel arvasin, et suudan täisterajahust pannkooke küpsetada, kuid need praakis Renee kohe välja ja sellest ajast on tal eriline põlgus täisterajahude vastu. Olen proovinud küpsetada ka teistest mahedatest nisujahudest, kuid ikka ei tulnud välja - Renee arvas korduvalt, et need ökosaastad ei kõlba küpsetamiseks. Nurus I sordi Veski Mati nisujahust pannkooke. Tegin Veski Mati jahust - kord jäävad seest toored ja pealt krõbedad, kord liiga lötsid - mul oli juba hirm pannkooke küpsetada, ei ole asi jahus ka. Ühel päeval ostis Renee lausa spetsiaalse õhukese põhjaga panni pannkookide küpsetamiseks, kuid ei aidanud ka see pann mind. Ma lihtsalt ei osanud pannkooke küpsetada!

Tegelikult ei tegele ma igal pühapäeva hommikul töötava pannkoogitaina katsetamisega. Viibime enamus nädalavahetusi maal ning seal pole mina pannkoogivalmistaja. Sel nädalavahetusel olime aga kodus. Käisime laupäeval Laulasmaal ujumas ning läksime pärast ujumist seal näljastena pannkooke sööma. Olid suured ja õhukesed, võib-olla veidi liiga nätsked, aga peaaegu et head. Neid pannkooke süües tekkis mul mõte, et peaks hoopis keefiri asemel proovima piimast pannkooke küpsetada… Otsisin netist välja piima-jahu-munade ja rasvaine suhte välja ning täna hommikul asusin juba ei-tea-mitmendale pannkoogikatsetusele. Kasutasin eriti peene jahvatusastmega mahedat nisujahu, mida ostan Nõmme turult. Küpsetasin õhukesel pannkoogipannil ning juba esimest pannkooki ümber keerates nägin, et nüüd on nad käes - õhukesed, veidi krõbedad, minu jaoks ideaalsed pannkoogid. Maitsesin ja ei pidanud pettuma. Võttis aega mis ta võttis, aga lõpuks ometi oskan ma pannkooke küpsetada!
Ja kuna mul on foobia igasuguste toitude vastu, mis muidu käivad soojad, aga mõned inimesed söövad ka külmalt, siis peavad ka mu pannkoogid alati soojad olema. Nii ma siis küpsetasin algul ise ja söötsin Renee ja Anee kõhu täis, hiljem istusin ise lauas, nautisin päikesepaistet ning Renee kostitas mind kuumade pannilt tulevate kookidega. Koos sügavkülmast võetud mustikamoosiga olid need pannkoogid tõesti maitsvad.

Vaja läheb:
2 muna
5 dl piima
näpuotsaga soola
1/3 dl rafineerimata roosuhkrut
2,5-3 dl nisujahu
25 g võid

Klopi vispliga munad vahule, lisa sool, suhkur ning piim ja klopi edasi. Lisa järk-järgult nisujahu, samal ajal tainast segades. Sulata või ning lisa see viimasena tainasse. Küpseta (pannkoogi)pannil suured ja krõbedad pannkoogid. Serveeri soojalt koos (toor)moosiga.

Tenerife salat

Mulle meeldib reisidelt alati midagi kohalikku söödavat kaasa tuua ning sellest hiljem kodus veel reisi uimas toite valmistada ning külalistele võõramaiseid maitseid tutvustada. Tulime nädal tagasi Hispaaniast Tenerifelt - seal ei saa märkamata jääda Hispaanias laialt levinud Jamón serrano toorsingid, mis ripuvad poes suurte kintsudena ning mida viilutatakse paberõhukeste viiludena. Jamón serrano toorsingid on väga soolased ja tugevamaitselised ning neid läheb ühele inimesele salatisse vaid 1-2 viilu - noh, muidugi oleneb, kui suur viil on - mõni viil on lõigatud ikka väga suure kintsu küljest… Nende sinkide valmistamise traditsioon on pikk ning neid sinke osatakse ka mujal maailmas hinnata. Just üleeile õhtul nägin ETV Ringvaates saatelõiku toorsinkidest, kus räägiti ka ühest Hispaania toorsingist (oli vist Jamón iberico), mille kintsutükk maksab umbes 31 000 kr, on mähitud ilusa riide sisse ja paikitud stiilsesse karpi. Nii kalleid sinke just supermarketis ei kohta, seal algavad kilohinnad umbes 20-st EUR-st. Märkasin ka Eestis Rimi kaupluses pakendatud Jamón serrano viile, selle kilohind oli mõistetavalt märgatavalt suurem.


Lisaks Jamón serrano singiviiludele tõin kaasa ühe kohaliku papaia. Nägin Tenerifel esimest korda papaiat ka puu otsas kasvamas. Kuna Jamón serrano sinke kasutatakse enamasti külmades roogades, siis tegin sellest kodus salati; salatisse läks ka kaasatoodud papaia ning toorainete päritolu järgi saigi see salat nime Tenerife salat.


Vaja läheb (2-le):
suur peotäis erinevaid salateid (nt rukola, lambasalat, noored peedilehed)
pool kollast paprikat
1/3 keskmist papaiat
3 viilu Jamón serrano toorsinki
parmesani

Kaste:
kreekapähkli õli
laimimahla
purustatud musta pipart

Panin kausipõhja erinevaid salateid, lõikusin paprikast viilud ja laotasin salatile. Papaia seest urgitsesin hästi väikese jäätisekulbikesega kuulikesi ning panin need salatile. Kastmeks segasin kokku vaid kreekapähkli õli ja laimimahla; papaia ise on mahlane ja magus, seega ei kasutanud salatis suhkrut ning kuna toorsink on ise soolane, siis ka lisasoola pole vaja. Salatile peale tõstsin ehtsat Jamón serrano toorsinki ja tõmbasin juustunoaga parmesanist liistakaid.

Prosciutto singiga kanarind koos värske pomelosalatiga

Ühildasin kaks retsepti - Jamie Oliver prosciutto singiga kanarinna (raamatust Jamie Kokakool) ja enda hooajalise salati üheks toidukorraks. Olen seda Jamie retsepti kasutanud juba mitmel korral; sel korral tegin ka foto ja panin retseptid kirja, kuna tegu on ikkagi ühe väga maitsva toiduga, mis väärib levitamist (mäletate - seda ma ju Jamile lubasin:)) Kellele kanarind muidu liialt kuiv ja igav liha tundub, siis prosciutto sink ja parmesan muudavad selle mahlaseks ja omanäoliseks. Toorainete poolest võib seda tegelikult ju Itaalia kanarinnaks nimetada... Prosciutto sink ehk Parma sink on oma olemuselt toorsink, mis serveeritakse alati paberõhukeste viiludena. Täpsemalt saad prosciutot kohta lugeda siit. Eesti tootjad teevad ka toorsuitsusinke, kuid need pakendatud viilud on minu vaatluse põhjal tundunud hirmuäratavalt paksud. Tõeline prosciutto aga on tõesti sama õhuke kui A4 paberileht. Hispaanias on prosciutto analoog jamón serrano - sellest aga juba järgnevates postitustes - sain selle singiga äsja Tenerifel tuttavaks.


Vaja läheb:
punt rukola salatit
2-3 viilu pomelot
2 tomatit
1 avokaado
pool paprikat
seesamiseemneid

Salatikaste:
3 spl kreekapähkli õli
1 spl sidrunimahla
1 tl Worchesteri kastet
1 tl rafineerimata roosuhkrut
purustatud musta pipart

Prosciutto singiga kanarind:
2 kana rinnaliha (broilerifileed)
0,5 sidruni koor
punt värsket (!) tüümiani
30 g parmesani
meresoola
purustatud musta pipart
6 viilu prosciutto sinki
murulauku


Valmista esmalt salat - laota kaussi suur peotäis rukolat, rebi pomelo sektoriteks ja urgitse selle seest välja ilma nahata viljaliha ning puista pomelotükid salatile. Lõika ka tomat sektoriteks ja paprika ribadeks ning lao salatile. Avokaado parim ja kiireim puhastusviis on lõigata see pooleks, lüüa nuga avokaado kivisse ja keerata kivi välja, seejärel teha nii horisontaalsed kui vertikaalsed lõiked mõlemas avokaadopoolikus ja urgitseda sisu teelusikaga koorest välja - nii on avokaado valmis tükeldatuna salatisse minema. Sega valmis salatikaste - kreekapähkli õli, sidrunimahl, Worchesteri kaste ja suhkur. Vala kaste salatile vahetult enne kanafilee valmimist, puista salatile seesamiseemneid ning purusta peale musta pipart.

Tee kanarindade alumisele küljele risti-rästi sisselõiked ja tambi kana rinnaliha või nagu seda poelettidel nimetatakse - broilerifilee (kui täpne olla, siis tegu pole siiski linnu fileega) õhukeseks. Riivi parmesan ja sidruni koor peene riiviga ning haki tüümian. Jamie kasutab oma retseptides suhteliselt väikese koguse ürte, selles retseptis oli kirjas vaid 2 oksa värsket tüümiani, mina lõikasin oma 10 oksa (oksad olid küll lühikesed). Puista lõikelauale veidi soola (veidi, sest prosciutto ise on väga soolane), purusta musta pipart ja laota laiali tüümian. Vajuta kana rinnaliha mõlema poolega lõikelaual olevatesse maitsetesse, et need kinnituks kana külge. Puista kana rinnaliha ühele küljele riivitud sidruni koort ja riivitud pamesani ning kata see kolme prosciutto viiluga. Aja pann kuumaks, pane sinna oliivõli ning tõsta kana rinnalihad prosciutto sink allpool pannile. Prae kana rinnalihasid mõlemalt poolt ca 3-5 minutit; jälgi, et kana ei jääks seest roosa. Tõsta valmis kanafileed salatile, puista peale hakitud murulauku ning lase hea maitsta.

Normaalse päevase söömise üldskeem

Autor: Aet Trisberg

Inimorganismi seisukohalt pole oluline üksnes mida süüa, vaid ka millal süüa. Teada-tuntud tõde on, et hommikusöök on päeva tähtsaim toidukord, mistõttu ei tohiks seda kindlasti vahele jätta.

Uurimused on näidanud seoseid hommikusöögi söömise ja pikema eluea vahel. Samuti on teada, et kes sööb korralikku hommikusööki, sööb päeva jooksul vähem ebatervislikke vahepalasid - seega on neil ka väiksem ülekaalulisuse risk. Eriti oluline on õpetada lapsi hommikuti sööma, sest lapseeas omandatud toitumisharjumusi on väga raske hilisemas elus muuta. Uurimuste tulemused kinnitavad ka seda, et kooliõpilased, kes söövad korralikku hommikusööki, saavutavad koolitöös paremaid tulemusi. Neil on parem tähelepanuvõime ja mälu. Aju vajab oma tegevuseks pidevalt glükoosi - kui aga seda hommikusöögiga ei saa, on töövõime pärsitud. Hommikusöögi pidevat ärajätmist võib seostada emotsionaalsete, käitumuslike ja vaimsete probleemidega - seda nii laste kui täiskasvanute puhul.

Inimese seedetrakti rütm on nii seatud, et ühes päevas oleks normaalne viis toidukorda, millest kaks on kerged vahepalad. Enamus ülekaalulisi sööb ohtralt ja ainult paar korda päevas. Tihti on ka ülekaalulisuse põhjuseks liiga harv ning suurtes kogustes söömine. Kiire elutempo juures on paljudel inimestel kujunenud rütm, et päeva esimene toidukord on lõunal ning teine õhtul, suurtes kogustes ning kõike läbisegi - selline käitumine tekitab alarmi seedenäärmetes. Vere juurdevool seedeelunditesse suureneb järsult, kõhunäärmes võib tekkida turse. Nii kurnatakse ka pankreases insuliini tootvad rakud. Vähemkvaliteetne insuliin aga osaleb glükoosist rasva sünteesimisel. Siit ka põhjus, miks liiga suurte söögivaheaegade puhul kehakaal suureneb.

Hommikusöök peaks jääma ajavahemikku 7.00-8.30.
Esimene põhireegel: hommikusöögist peab inimene saama oluli­se osa toidusüsivesikutest. Toidusüsivesikutest peab inimene saama 50-60 % päevasest toiduenergiast. Inimorganism on nii korraldatud, et normaalne/tervislik on see, et põhiosa toidusüsivesikuid saadakse hommiku- ja lõunasöögiga ja üsna kaaluka osa sellest just hommikusöögiga. Olenemata sellest, kas inimene teeb füüsilist või vaimset tööd, peab organism saama pidevalt glükoosi ehk veresuhkrut. Suurim viga on jätta hommikul üldse söömata. See tekitab olukorra, kus maks peab raba­ma metsikult tööd teha, et hoida veresuhkru taset normi piires. Glükoosi-sünteesimine pole maksa jaoks aga lihttegevus, seega on mõttetu rakendada hommikul maksale sellist suurt lisa­koormust. Just seetõttu ongi hommikusöök, just süsivesikuterikas hommikusöök, inimorganismile äärmiselt vajalik. Hommikul tarbitud süsivesikud jõuab organism päeva jookusul "läbi põletada" ning need ei muutu kehas ülemääraseks rasvaks.

Teine põhireegel: hommikusöök ei tohi sisaldada palju rasva, see ei tähenda aga päris rasvavaba toitu. Rasvavaba toitumine ei kuulu inimese normaalsöömise juurde.

Kolmas põhireegel: hommikusöök peab andma kindlasti teatud koguse kõrgkvaliteetset toiduvalku. Selle reegli täitmiseks peaks tarbima hommikul erinevaid piimatooteid, muna, kala ja linnuliha.
Võttes arvesse hommikusöögi kolme põhireeglit, vaatleme, mida oleks tervislik hommikul süüa. Nagu mainitud, peaks olulise osa hommikusöögist moodustama süsivesikud. Süsivesikuterikas ideaalne hommikusöök võiks olla mõni puder, vähemoluline pole ka, et puder võiks koosneda iga päev mitte vaid ühest teraviljast, vaid vahelduda päevade lõikes. Putrude juures on vitamiinide ning mineraalide ammutamise seisukohalt oluline, et need oleks valmistatud täisterajahudest/helvestest/tangudest. Ökopoodide teraviljaletid on erinevate putrude osas väga mitmekesised ning neist leiab mitmeid erinevaid putrusid, mida mujal ei kohta - nt röstimata tatar, maisimanna, täistera riisihelbed, kinoa jt. Kuna hommikusöögi juures on olulised ka kõrgkvaliteetsed valgud, siis pudru kõrvale võiks juua klaasi piima või keefiri, milles just neid valke leidub - ja ongi täisväärtuslik hommikusöök koos. Vahelduseks putrudele sobivad hästi hommikusöögiks ka erinevad müslid või maisihelbed kombineerituna mõne piimatootega (jogurt, piim, keefir). Mahemärgiga müslisid ja maisihelbeid tarbides saab olla kindel, et neisse pole lisatud värv- ega säilitusaineid. Ökopoodide müslide ja maisihelveste valikus on saadaval ka mitmeid suhkru- ning gluteenivabu tooteid, mis sobivad hästi allergikutele ja diabeetikutele. Hommikusöögiks sobivad ka erinevad leivad ja saiad, kuid mitte koos vorstiga, mis sisaldab üleliia palju peidetud rasva ja lisaaineid. Ka pannkoogid (sügavkülmutatud) toormoosiga sobivad süsivesikutesisalduse poolest hästi hommikusöögiks. Rohke valgusisalduse poolest on sobiv hommikusöök ka muna.

Hommikusööki ei tohiks mingil juhul söömata jätta - eriti oluline on hommikusöök koolilaste jaoks, kuna kasvav organism vajab õpivõimelise ja tervena püsimiseks pidevalt tervislikku toitu. Söömatajäänud hommikusööki ei asenda kindlasti mittekvaliteetseid süsivesikuid sisaldavad kartulikrõpsud ja maiustused.

Lõunasöök peaks jääma ajavahemikku 12.00-14.00. Lõunasöök ei tohiks kompenseerida söömatajäänud hommikusööki. Lõunasöögi ajal võib toitu nautida vastavalt isudele, lubatud on kõik (siiski ei tasuks laskuda ebatervislikesse äärmustesse). Õigel ajal toimuvale lõunasöögile pole kitsendusi toiduainete osas, kuid lõunasöök võiks olla võimalikult mitmekesine, sisaldades makrotoitainetest valke, süsivesikuid ja rasvu. Lõunasöögiks sobivad erinevad pasta-, riisi- ja kartulitoidud kombineerituna erinevate tooreste või aurutatud/keedetud köögiviljadega. Ka lõunal söödud magustoit ei lähe rasvaks, kuna organism jõuab selle piisava liikumise korral ära tarbida. Ükskõik, kui tervislik ka toit poleks, ei tasuks lõunasöögi kogustega siiski liiale minna.

Õhtusöök peaks toimuma ajavahemikus 17.30-19.00. Normaalse õhtusöögi toimimise eelduseks on õigel ajal söödud hommiku- ning lõunasöök. Kindlasti ei tohiks päevast söömatust kompenseerida õhtuse liigsöömisega, kuna see on päeval näljast kokkutõmmanud maole liigne šokk. Kestev reeglipäratu söömine põhjustab inimesele tervisehädasid, seega oleks oma tervise huvides mõistlik lähtuda normaalse söömise põhimõtetest.

Õhtusöögi põhireegel: õhtusöögis olgu vähem toidusüsivesikute poolest väga rikkaid toiduaineid. Ülimalt hästi sobivad aga siia puuviljad ja juur­viljad, mis sisaldavad loomulikult ka mõningase tagasihoidliku ko­guse süsivesikuid, kuid totaalne osa midagi muud kasulikku ja vett. Kuigi puuviljad ja juurviljad (ka salatitena) on sobi­likud kõigi söögikordade juurde, võiks just päeva õhtupoolne osa anda kaaluka osa. Tükike kõrgkvaliteetset valku sisaldavat toidu­kraami (kala, linnuliha, kohupiim, juust jne) sobib õhtusöögiks väga hästi. Head valguallikad on ka keefirid ja jogurtid. Õhtusöögi kogustega ei tasuks kindlasti liialdada.
Mida hilisem on kellaaeg, seda vähem sobivad süsivesikuterikkad toiduained (saiakesed, pannkoogid, magu­sad koogikesed, pastatoidud, kartulitoidud jne). Peale kella 22.00 pole nende söömine kindlasti normaalsöömine.

Lisaks kolmele põhitoidukorrale võib päevas olla ka kaks vahepala, milleks sobivad ideaalselt puu- või juurviljad (ka kuivatatud kujul) ning pähklid ja seemned. Söömise juures peab inimene arvestama oma reaalset kalorite kulutamise hulka, mis on vähemliikuval inimesel väiksem ning paljuliikuval või füüsilist tööd tegeval inimesel oluliselt suurem - lähtuvalt sellest peaks inimene valima ka söögikogused. Ülaltoodud põhireegleid peaks arvestama kõik, kes tahavad toituda nii, nagu seda vajab inimorganism. Õige toitumine on üks olulisemaid hea tervise alustalasid.

Allikad:
Mihkel Zilmer, Urmas Kokassaar, Tiiu Vihalemm " Normaalne söömine"
Laste ja noorte toidusoovitused 2008
Õhtuleht
Terviseleht

Sama artikkel on ilmunud:
Tervitus.ee
Meie Pere köögikalender 2010

Miks mitte grillida ka talvel…

Midagi ekstreemset ja ebatavalist uude aastasse - miks mitte grillida liha - 10 kraadise pakasega õues. Renee on korduvalt talve jookusul maininud, et võiks rõdul liha grillida, paraku on ta tulnud selle peale tavaliselt pühapäeva õhtul koos poes käies, kui ökopolitsei valmismarinaadis liha osta ei luba ning ise marinaadi tehes tuleks vähemalt ööpäeva oodata. Ja esmaspäeva õhtul oleks pärast tööpäeva juba liiga hilja grillimiseks…
Vahepeal on olnud aga palju vabu päevi ning selle talvise grillimise me lõpuks ette võtsimegi. Käisime päeval paksu lume sees pikal matkal ning tulime seejärel koju grillima. Esmalt oli vaja rõdu meetrisest lumekihist vabastada ning suure vaevaga läks ka gaasigrill tööle. Grillimisega tegeles Renee, mina hakkisin toas salatit. Grillile läksid nii kana kintsulihad, mille retsept mul juba blogis olemas on, kui ka sea sisefilee, mille retsept tuleb alljärgnevalt. Paraku kadus liha laualt nii kiiresti, et lihast jäi pilt toas tegemata.

Vaja läheb:
sea sisefileed
keefiri
sidrunimahla
meresoola
purustatud musta pipart
küüslauku

Lõika sea sisefilee paksudeks viiludeks, puista peale soola ja pipart, vala sidrunimahla ning purusta küüslauku. Hõõru maitsed liha sisse ja vala marinaadiks peale keefir. Lase lihal üleöö külmkapis marinaadis seista. Aja lihatükid vardasse ning grilli. Grill-liha maitseb eriti hästi koos toorsalatiga.

Sidruniglasuuriga mooniseemnekeeks

Plaanisime sõprade juures uusaastapidu ning jagasime söögitegemise perede vahel ära; mina võtsin enda peale magusad küpsetised. Teadsin, et ühe küpsetisena teen oma lemmiku porgandikeeksi, aga kuna inimesi tuleb palju, mõtlesin ühe koogi veel teha. Luusisin mööda nami-namit ringi ning minus äratas tähelepanu üks sidruniglasuuriga moonikeeks. Keekse on ju tegelikult nii erinevaid, on minimaalse rasvasisaldusega, on väga rasvaseid, oluliselt erineb ka munade kogus. Selles moonikeeksis oli palju võid ja palju mune, lisaks paras ports mooniseemneid - tahtsin proovida, mis välja tuleb. Väike sidrunimekk selles moonikeeksis tundus väga ahvatlev.


Kuigi mul plaan küpsetamiseks oli juba päev varem valmis, oli lõpuks teostusega päris kiire. 31. detsembri hommikul ärkasime kell 11.15, olles alles Noarootsis (õhtuks pidime me Viimsisse jõudma). Kui ma ärgates kella vaatasin, ütles mõistus, et täna küll jooksma ei jõua (ma olen aga jooksmisest sõltuvuses, olgu kasvõi meetrine lumi maas - ma jooksen siis ka :), aga kui ma kardina eest võtsin ja talvist päikesepaistet nägin, ei saanud ma sellist imelist ilma kasutamata jätta ning läksin ikkagi jooksma. -9 kraadi, sillerdav lumi ning Hendrik Relve "Kuula rändajat" minuga iPodis kaasas - fantastiline hommik. Lõpuks kell 15.30 olime linnas, pidime veel poest läbi käima ning kell 16.45 läks mu esimene kook ahju. Renee abiga sai ka moonikeeks valmis (ta täidab mul hetkel automaatmikseri funktsiooni, sest käsimikseri hoidmine on nii tüütu ja kiires olukorras ka tohutu ajaröövel). Üllataval kombel jõudsime meie Viimsisse külla esimesena (kell oli siis 8 õhtul), meie, kes me alati hilineme… Kuna tulime kodust veel soojade kookidega, siis glasuurisin mõlemad koogid juba külas olles. Lisaks minu kahele koogile tegi perenaine Triin veel fantastilise Key Lime Pie.
Mooniseemnekeeks tuli välja väga maitsev, glasuur selle peal tegi keeksi mõnusalt mahlaseks ning sidrunimekk sobis selle keeksiga ideaalselt.
Soovin kõigile palju armastust ja headust uude aastasse!

Vaja läheb:
250 g võid
250 g rafineerimata roosuhkrut
4 muna
250 g nisujahu
0,5 tl küpsetuspulbrit
1 sidruni mahl ja riivitud koor
100 g mooniseemneid

Glasuur:
1 sidruni mahl ja riivitud koor
ca 3 dl tuhksuhkrut


Lase võil toatemperatuuril pehmeks muutuda. Vahusta või ja suhkur heledaks vahuks ning lisa mikserdades ükshaaval tainasse kõik munad, samuti sidrunimahl ja riivitud sidruni koor. Sega küpsetuspulber ja mooniseemned nisujahu hulka ning vala segu mitmes osas taina hulka - sega, kuni mass muutub ühtlaseks. Küpsetasin moonikeeksi piklikus silikoonist keeksivormis - seda polnud tarvis võiga määrida, kuna tainas sisaldas suure koguse võid ning silikoon ei võta küpsetist enda külge kinni. Keeks oli 175 kraadiga ahjus 1 h ja 10 minutit.
Jahutasin keeksi maha ning valmistasin glasuuri - pressisin sidrunist mahla ja riivisin koore; segasin sidrunimahla hulka tuhksuhkrut, kuni glasuur paksenes. Kallasin glasuuri keeksile ning lasin glasuuril külmas taheneda.

Murakakattega toorjuustutort

Mul on nüüd uus lemmiktort. Leidsin selle retsepti Toidutarest ning tegin seda paarile sõbrannale, kes mul sel aastal juba varakult sünnipäeval käisid. Murakakate toorjuustutordi peal oli lihtsalt imeline - tort võlus mind nii, et sai mu uueks lemmikuks. Täna, oma tegelikul sünnipäeval, kordasin ma seda torti, et pakkuda seda maitseelamust ka oma perekonnale. Murakad on minu arust ehtsad talvemarjad ning sobivad ideaalselt talvisesse sünnipäevatorti.


Põhi:
90 g Digestive küpsiseid
40 g võid

Täidis (1 osa):
250 g mascarponet
1 muna
1/2 dl rafineerimata roosuhkrut
1 tl vaniljesuhkrut

Täidis (2 osa):
250 g hapukoort
1/4 dl rafineerimata roosuhkrut
1 tl vaniljesuhkrut

Kate:
150 g murakamoosi
1/4 dl munalikööri
1/4 dl apelsinimahla
2 lehte želatiini

Tort on tehtud 20 cm diameetriga lahtikäivas vormis, kogused selle järgi! Purustasin küpsised ja sulatasin või - segasin need omavahel läbi ning küpsetasin tordipõhja ahjus umbes 5 minutit. Mikserdasin muna, suhkrud ja toasooja mascarpone ühtlaseks massiks ning valasin tordipõhjale. Küpsetasin 200 kraadiga 20 minutit. Samal ajal valmistasin järgmise kihi - segasin hapukoore ja suhkrud. Valasin järgmise kihi 20 min küpsenud tordile ning küpsetasin samal temperatuuril veel 10 minutit. Jahutasin tordi täielikult maha (mina lasin jahtuda terve öö) ning valmistasin pealmise kihi. Niisutasin želatiinilehti külmas vees 5 minutit. Segasin murakamoosi ja munalikööri, kuumutasin potis apelsinimahla ning lisasin väljaväänatud želatiinilehed, kuni need sulasid. Segasin kaks massi omavahel kokku (külmas olnud moosi ja likööri tõttu jahtus mass kiiresti maha) ning kallasin tordile. Tort peab külmas seisma vähemalt 5 tundi. Imemaitsev!

Jõulutrühvlid

Müstiline, kuidas selle aasta jõuludel on trühvlid moes! Mina valmistasin perele ja sõpradele trühvleid, sain ise trühvleid ühelt sõbrannalt (kes oli käinud spetsiaalselt trühvlivalmistust õppimas), emalt ja õelt. Täielik üleküllus trühvlitest - ja kõik tahtsid originaalsed olla. Olidki - sest iga trühvel on oma nägu ja oma maitsega. Peres oli sel aastal jõulukinkide teema "enda tehtud", nii meist igaüks selle trühvlivalmistamise tegemise ette võttiski.
Aga oma blogis lähemalt enda ja Anee valmistatud trühvlitest, sest tegelikult Anee selle peale tuligi, et üldse trühvleid tegema hakata; ka retsept on temalt. Nimelt valmistasid nad lasteaias isadepäeval koos isadega trühvleid ja samasuguseid tahtis ka kodus valmistada. Õpetus käis nii - sisse pähkel, martsipan ümber rullida, kasta tumeda šokolaadi sisse ja kaunistada valge šokolaadiga.


Meie kasutasime järgmiseid tooraineid, iga trühvel on siiski oma nägu ja täidis-kate varieeruvad:
parapähklid
metsapähklid
pekaanipähklid
mandlid
kuivatatud ploomid
vaniljega valge šokolaad
85%-ne tume šokolaad
Odense ökomartsipan
Odense metsapähklimass
Odense kookosmass
Taarapõllu mustikajahu
mandlilaaste
kookoshelbeid
Taarapõllu kuivatatud vaarikaid


Röstisin pähklid ja mandlid 180-kraadises ahjus (ca 10 min). Sulatasin vesivannil šokolaadid, iga trühvli tuumaks läks pähkel, ümber kas martsipan, metsapähkli- või kookosmass (Odense kaupa müüakse Nõmme turul, Selveris ja Stockmannis), ümber kas valge või tume šokolaad, mõnel šokolaadikihi peale veel mustikajahu, mõnele kaunistuseks purustatud mandlilaastud või kookoshelbed. Trühvlitegu on loov käsitöö ning reegleid seal pole.

Häid jõule kõigile selle blogi lugejatele!
Aet

Hõrk ahvenapala

Käisime Noarootsis lumise talveilmaga jalutamas ja kelgutamas, kui mööda sõitis auto kirjaga "Värske kala". Oleks tahtnud sealt oma osa… Jõudsime koju tagasi, kui Renee ema, kes oli küla peal verivorsti tegemas, helistas ja kutsus mind kala valima, kuna see sama kalaauto oli peatunud ja pakkus just püütud kala. Jooksin kohale ning tõin sealt kaasa neli prisket ahvenat, hinnanguliselt ca 2 kg. Mõtlesime Reneega ahvenast teha ühe lihtsa, kiiresti valmiva ja ääretult maitsva kalaroa, mida õpetas Reneele kunagi tema kalamehest vend (oleme samasuguseid kalapalasid varem teinud ka haugist).
Samal õhtul juba Tallinna kodus kallas Renee kalad kotis, et neid puhastama hakata ning sel hetkel, kui ta neile kraanist vett peale lasi, hakkasid kalad elama! Mina, nõrganärviline, ehmatasin ikka mõnusalt. Kusjuures, kui ma neid kalu seal auto juures valisin, uurisin ma neid enne umbes 5 minutit, samal ajal, kui kalamees telefoniga juttu rääkis ja mitte ükski neist ei liigutanud. Kui elusat looma või kala tapma peab, on mul nii kahju teda ära süüa, ma tõesti ei taha seda ise näha. Vaatasin, et ega just Reneegi erilise kalamehe või jahimehe hingega pole, ka temale polnud elusa kala tapmine meeldiv tegevus, kusjuures üks kala ajas oma seljauime tigedalt turri ja näitas vastumeelsust tapmise vastu… Igal juhul võttis nelja ahvena tapmine, puhastamine ja fileerimine aega ca 1 h, et kerge see pole, kusjuures Renee vend nimetas sellist rooga laisa kalamehe toiduks. Laisk kalamees puistaks kinnipüütud kala soolaga üle, paneks ahju ja läheks ise diivanile õlu jooma! Fileerimist peab Renee veel kõvasti harjutama, sest kala selgroo külge jäi päris palju liha alles, ka on ahven üks eriliselt luine kala, polegi sealt rohkem nagu midagi rookida. Neid nelja selgroogu koos külgejäänud lihaga ma minema ei raatsinud visata (ikkagi nii emotsionaalselt meie koju sattunud kala) sellest keetsin järgmisel päeval väga maitsva ahvenasupi, aga sellest äkki kunagi teinekord…
Kes eelnevaid toimingud tegemata tahab jätta, siis poes müüakse ka ahvenafileed, mis ei tule väga palju kallim, kuna ahvenaid puhastades läheb ikka väga palju minemaviskamiseks.


Vaja läheb:
400 g ahvenafileed
meresoola
musta pipart
2 spl nisujahu
oliivõli
võid
värsket tilli

Fileeri ahvenad; kui kasutad juba puhastatud fileed, lõika need ca 1,5-cm suurusteks kuubikuteks. Pane kalakuubikud suurde, soovitavalt kaanega suletavasse potti (mina kasutasin Tupperware taignapotti) ning puista kalakuubikutele meresoola ja musta pipart ja loksuta kuubikud kausis maitseainetega ühtlaselt kokku. Rohkem maitseaineid ei soovita kasutada, parim on, kui säilib puhas ahvena maitse. Viimasena lisa nisujahu ning hüpita kalakuubikuid veel, kuni kõik on jahuga kaetud. Kuumuta wokpann (sellel ei lähe kalad kõrbema), pane pannile oliivõli ja või ning prae kalakuubikuid pidevalt hüpitades ca 7 minutit. Võta pannilt, pista peale värsket tilli ning serveeri toorsalatiga.

Vanaema piparkoogid

Minu lemmikuid piparkooke, selliseid õhukesi, krõbedaid ning paraja vürtsisusega, teeb mu vanaema. Vanaema on selle retsepti järgi teinud piparkooke üle kolmekümne aasta, seega olen mina saanud kogu oma eluaja igal jõuluajal neid samu piparkooke, tõenõoliselt on just selle najal kujunenud välja ka minu arusaam ideaalsest piparkoogist. Tõsi olen ka mujal piparkooke maitsta saanud, aga võrdlen neid alati vanaema piparkookidega, mis jäävad parimateks. Retsepti kogus oli tal hiiglaslik, võtsin kasutusse kolmandiku (seepärast ka kogused mitte "ümmargused"), vähendatud kogusest saab 2 kg tainast. Vürtside kogused ütles vanaema mulle tunnetuslikult, kuna ta oskab neid aastatega juba käe järgi panna.


Mulle maitsevad piparkoogid tohutult - mäletan, kuidas me õega käisime salaja laagerdama pandud piparkoogitainast seest õõnestamas ning mätsisime sisseuuristatud "koopa" hiljem ilusti kinni (ma muidu ei suuda ühegi küpsetise tainast keeleotsagagi maitsta, piparkoogitainast millegipärast sõin)… Ja voolinud-küpsetanud-glasuuritanud olen ma neid piparkooke ka pea igal aastal. Viimastel aastatel olen saanud vanaema valmistatud tainast ühe tüki ka oma koju - nii pole näinud erilist põhjust tainast ise valmistada. Küll aga valmistasin kolm aastat tagasi, kui ma Anee allergiate pärast nisujahu süüa ei tohtinud, seda sama retsepti kasutades "allergiku piparkooke" - need koosnesid enamasti riisijahust, vist lisasin veidi tatra- või maisijahu ka, enam hästi ei mäleta - ja süüa kõlbas siis iga vähemgi magus asi…


Olen mitmel aastal ka poest piparkoogitainast ostnud, leidnud isegi mõne E-ainetest vaba ja vanaema piparkookidele sarnase taina, kuid neis vabrikutainastes kasutatakse margariini, mis on ju transrasv… Et saada võimalikult puhas tainas, tuleb see ikka ise valmistada - kasutasin tainas rafineerimata roosuhkrut ja võid, kuid nende kogused on hiiglaslikud (ma pole kunagi ühegi toidu sisse nii palju suhkrut pannud!) ning ega need piparkoogid ühed tervislikud küpsetised pole. Aga piparkoogid on nii tore ja maitsev jõulutraditsioon ning tegemata ma neid ikka ei jäta.


Ma ei saa julgustada inimesi ise piparkoogitainast valmistama, öeldes, et see on lihtne - tegelikult on päris õige tumeduse ja maitsega tainast ise valmistada päris keeruline - aga õnnestumise korral on emotsioon seda suurem. Kes vähegi puhtast toidust lugu peab ja lastele transrasvavabu piparkooke maitsta tahab anda, proovige järgi. Panin õpetuse võimalikult detailselt kirja - taina juures on olulisim suhkru sulatamine/kõrvetamine. Kuna mu selle aasta esimene piparkoogitainas tuli vähese suhkru kõrvetamise tõttu siiski liiga hele ja vürtse oli samuti liiga vähe tunda, tegin veel ühe uue taina. Teisel korral proovisin pool tainast teha täisterajahuga (kasutasin Vändra nisu täisterajahu). Täisterajahust piparkooke julgustas mind tegema turul üks sümpaatne vanaproua, kes minuga samast letist mahejahusid ostis ning ütles, et on aastaid juba täisterajahuga piparkooke küpsetanud - tulevad väga maitsvad. Ahvatles järgi proovima, kuigi olin veidi skeptiline - samas piparkook on ju oma olemuselt küpsis ning täisterajahud sobivad neisse ideaalselt. Nüüd siis retsept - vürtside kogus on õigeks timmitud - proovi just nii!

Vaja läheb (2 kg piparkoogitainast):
500 g rafineerimata roosuhkrut
0,4 liitrit keeva vett
266 g võid
1 kg nisujahu
1,5 tl söögisoodat
1/4 muskaatpähklit
0,5 tl nelki
0,5 tl vürtsi
0,5 tl jahvatatud pipart
4 tl kaneeli
1/3 tl kardemoni
1 (öko)apelsini riivitud koor
veidi soola

Kui armastad vürtsikamaid piparkooke, võib vürtse lisada topeltkoguse. Olen ka ise hakanud piparkoogitainale rohkem vürtse lisama kui algses retseptis. Topeltkoguse vürtsidega ei pea tainast ka pikalt imendumas hoidma - küpsetada võib juba samal päeval.

Glasuur:
1/2 munavalget
1,5 dl tuhksuhkrut
1 tl sidrunimahla

1/3 suhkrukogusest (166 g) tuleb pruunistada paksupõhjalises potis - sellest protsessist sõltub, kui tumedad tulevad piparkoogid. Vanaema ütles, et päris kärsatada ei tohi, aga ka liiga heledaks ei tasu jätta, siis pole õiged piparkoogid. Esimesel korral lasin suhkrul siiski liiga vähe sulada ning piparkoogid tulid veidi liiga heledad (nagu näha ka pildil võrdlusena - hele siis esimesest tainast piparkook, tume juba õigest tainast).


Õiget sulamisastet ära tunda on päris keeruline - aga püüan seda kirjeldada. Kui suhkur on sulanud ühtlaselt vedelaks ning on värvilt tumeoranž-helepruun, siis tuleb oodata hetke, kui suhkur hakkab mullidega keema - just sel hetkel tuleb suhkru hulka kallata 1/2 vee kogusest (ohtlik - hoia nägu kaugemal!). Teise poole kuuma vett ning 2/3 suhkrukogusest (344 g) lahustasin suhkrusiirupiks. Segasin nüüd kaks siirupit omavahel kokku. Peenestasin uhmris nuia abil kõik vürtsid ning kallasin käesooja suhkrusiirupisse. Riivisin siirupisse ka apelsinkoore; kui kusagil küpsetistes on tarvis sidruni- või apelsinikoort, soovitan alati kasutada ökot, tavapoe omad on keemiaga pritsitud-töödeldud. Lõikasin või väiksemateks tükkideks ning hakkasin seda lisama suhkrusiirupile, samal ajal pidevalt segades. Kuna osa piparkooke tahtsin teha täisterajahust, siis jagasin suhkrusiirupi algul kaheks. Lasin siirupil jahtuda leigeks ning hakkasin lisama jahu (mille sisse olin seganud ka sooda). Algul tundus uskumatu, et selline kogus jahu mahub tainasse ja jääb õige konsistents - vanaema ütles, et algne tainas on väga kleepuv, see taheneb alles seistes. Väga põneva konsistentsiga tainas on see igal juhul - voolav, ja nätske; iga uue portsu jahu lisamisega tundub, nagu ei sulanduks see enam taina sisse, kuid müstilisel kombel neelab tainas endasse jahu ikka ja jälle. Teisse portsu segasin täisterajahu - vist seetõttu, et täisterajahus puudub peenestatud nisu kleepvalk (ma tahaks väga tunda toitude keemilisi reaktsioone, aga mul puuduvad vastavad teadmised), käitus see tainas hoopis teisiti - kui peenest nisujahust tainas kleepus puulusika külge ning oli kui üks tervik (mille sees lusikat liigutasin), siis täisterajahust tainas oli mure ning ei hoidnud kokku. Tõstsin mõlemad tainad toidukilesse ning mätsisin kokku ja panin külmkappi laagerduma. Pildil ka võrdluses nii täisterajahust kui peenest jahust piparkoogitainad ja piparkoogid (täisterajahust siis mõistetavalt see krobelisem).


Tainas peaks seisma umbes nädal aega, et maitsed imenduks. 4 päeva pidasime vastu, siis hakkasime terve perega piparkooke valmistama. Minu lemmikud on võimalikult õhukesed piparkoogid, seega rullisin taina hästi lamedaks. Määrisin piparkoogid pealt munaga ja küpsetasin 200-kraadises ahjus 7-10 minutit, küpsetusaeg oleneb kookide suurusest. Ja maitseelamused - peenest jahust piparkoogid olid täiesti ideaalsed - olin ülimalt rahul, et sain vürtside kogused oma käe järgi paika timmitud ning maitse oli nii õige kui olla sai. Proovides täisterajahust piparkooke, siis üllatusin - kuigi tainas tundus olevat "metsa läinud", olid piparkoogid väga maitsvad - veidi krobelisemad need on, samuti on seda suus tunda, kuid piparkook on ikkagi küpsis ja küpsisele sobib selline konsistents. Tervislikkuse nimel julgen vabalt soovitada ka täisterajahust piparkooke, tehke samuti kasvõi pool kogusest! Äärmiselt rahul olen, et hakkama sain, piparkoogid on minu jaoks üks aasta olulisemaid küpsetisi.

Glasuuri valmistasin ka - seda pole ma küll kunagi varem teinud. Kui küsisin vanaema käest, palju tuhksuhkrut läheb ühe munavalge kohta, ehmatasin ära - 1 klaas. Oh õudust! Aga vanaema hoiatas, et kui vähem panen, ei tahene glasuur ära. Vahustasin siis ühe munavalge, tõstsin pool vahustatud munavalgest eraldi kaussi ning lisasin aeglaselt segades sisse 1,5 dl tuhksuhkrut ja 1 tl sidrunimahla, ei hakanud suuremat kogust tegema - polnud vaja ka. Panin glasuuri tühja hapukoore pakki (just nii, nagu vanaema õpetas :)), tegin pakile imetillukese augu ning niristasin glasuuri jahtunud piparkookidele. Glasuur tahenes ilusti.

P. S olen proovinud valmistada piparkooke ka rukkipüülist, tatrajahust või nisu- ja tatrajahu segust - retseptid töötavad ja ka teistest jahudest piparkoogid maitsevad hästi.

Kogu tõde sinkidest

Pean tunnistama, et ma olen mitmepäevase detektiivitöö tagajärjel saanud teada, et ilma E-aineteta sinke pole Eesti turul siiski olemas. Erandiks on vaid see, kui keegi oma kodus suitsusinki teeb. Aga suures jaekaubanduses kindlasti mitte. Olen korduvalt ka varem tegelenud sinkide koostise väljanuhkimisega - just nii tuleb seda nimetada, kuna pakendamata sinkide koostist varjatakse kas tahtlikult või teadmatusest. Olen saanud petta ja see on teinud mind ettevaatlikuks. Kirjutasin ühest seigast väidetavate ökosinkide kohta ka siin.

Mind pani edasi tegutsema üks eelmise nädala juhtum Nõmme turul - nimelt müüsid turuväravas ühed uued müüjad suures valikus sinke ja vorste, kõik pakendamata ja väljanägemiselt väga ehtsad (loe: naturaalsed), maalähedust kruviti juurde ka nimedega nagu Talusink või Maasink… Läksin uurima, mis sinki müüakse, küsisin koostist. Müüja tõi kohe lahkelt paberid välja ning singid kubisesid E-dest - ikka traditsioonilised nitritid (säilitusained), fosfaadid ja naatriumglutamaat (E 621). Küsisin, kas ilma nendeta ei saaks - sain vastuseks, et ei saa, Veterinaar- ja toiduamet (mille taga omakorda on Euroopa Liidu määrused) nõuab nende lisaainete sinkides kasutamist. Tundsin, et olin jälle petta saanud, kuna turul on kaks müügikohta, kes väidetavalt toodavad puhast sinki-vorsti. Läksin asja edasi uurima lambaliha müüvasse putkasse, kust ma alati Reneele "naturaalset" lihaga vorsti ostan - pabereid ette näidata polnud, kuid mõne telefonikõne tagajärjel selgus, et tõesti, ka see vorst sisaldab maitseainesegus naatriumglutamaati. Aga naatriumglutamaat pole maitseaine! Ma olen lootnud ja arvanud, et turg on koht, kust ma saan puhast kaupa, olen selle väljaotsimiseks rääkinud mitmete inimestega, kuulanud maad, aga ikka saan petta - ma küll usun, et see tuleneb müüjate teadmatusest mitte pole tahtlik petmine.

Asi ei andnud mulle rahu - miks peaks riik või EL nõudma sellise kahjuliku saasta lisamist lihatoodetesse. Pealegi mäletasin, et mingil uuel Rakvere Lasteviineril oli reklaam, kus väideti, et see ei sisalda naatriumglutamaati (küll aga sisaldas säilitusaineid, mis jäeti mainimata). Küsisin ise Veterinaar- ja toiduametist järgi, kas tõesti kehtib selline nõue - sain vastuse, et keegi ei kohusta tootjaid neid aineid kasutama. Jälle mulle valetati turul!

Teine koht, kust ma väidetavalt puhast sinki saan on Jaani Siga Nõmme turuhoones - kaks agarat müüjat kuulutavad alati suure suuga, kuidas nende tooteid ei sisalda E-aineid, vaid suits on ainuke sinkide säilitaja, sinkide tootjaks OÜ Palmeos. Uskusin, kuigi olin skeptiline, kuna singid näevad välja samasugused nagu suvalised suurtööstuste E-ainetega singid. Kuna olin esimese psühholoogilise glutamaadilaksu juba kätte saanud, küsisin ka Jaani Sea putkast sinkide pabereid näha. Müüja ütles, et tal on vaid saatelehed, koostist seal kirjas pole ja kinnitas jätkuvalt, et singid säilivad vaid suitsu abil. Ma ei uskunud enam.

Täna hommikul otsisin netist Palmeos OÜ kontakti ja helistasin. Ei uskunud, et keegi mulle väga adekvaatset infot jagab, kõik keerutavad alati, pealegi on seni kõigi inimeste E-ainete teadlikkus olnud puudulik (kõik E-ained pole säilitusained, naatriumglutamaat pole säilitusaine jne) ja seega ei saa keegi mulle asjast täpselt rääkida. Tänane telefonikõne Palmeos OÜ-sse oli minu jaoks aga täielik jackpot - ma sain rääkida inimesega, kes teadis ja kes jagas mulle lahkelt väga asjakohast infot kogu sinkide tootmisprotsessi kohta. Lõpuks sain ma rääkida kui võrdne võrdsega erinevatest E-ainete gruppidest, nende mõjudest inimesele (eriti väikelapsele). Sain teada, et nende toodetavad singid on praktiliselt samasugused nagu iga teine poesmüüdav sink, sisaldavad fosfaate, nitritsoolasid ja glutamaate. Mul ei olnud seda informatsiooni emotsionaalselt rakse taluda, kuna ma rääkisin tõeliselt meeldiva inimesega, kes seletas mulle väga detailselt miks, mida ja kuidas sinkidesse lisatakse. Sain teada, et see va naatriumgluatamaat, mille vastu mul on lausa foobia (loe naatriumglutamaadi kohta täpsemalt Urmas Kokassaare kirjutisest), on iga valmismaitseainesegu sees juba automaatselt - keegi Eestis ei sega ise sinkide-vorstide maitseaineid, neid tellitakse Saksamaalt ja Soomest ning naatriumglutamaat on alati sees. See proua, Ellen on ta nimi, on väga teadlik E-ainete kõrvalmõjudest ning ta ise ostab kogu toorainet oma firmasse sisse, ta ütles, et on otsinud ilma naatriumglutamaadita maitseainesegusid, kuid neid lihtsalt pole. Sain veel teada, et naatriumglutamaati võib panna 200 g 100 liitri vee kohta, seevastu nitritsoolasid võib lisada vaid 10 mg 100 kg kohta. Naatriumglutamaati lisatakse toodetesse, kuna see keemiline aine toimib maitseretseptorite avajana, see intensiivistab maitsed ning toimib keelel korraga nii mõru kui ka soolase maitse retseptoritele, millest nähtavasti moodustuvadki uued maitse- ja lõhnanüansid. Nitritsool annab lihale roosaka värvuse (vastasel korral oleks see hall), samuti pidurdab bakterite leviku tootes, nitritsoola abil on võimalik sink immutada läbi 5-6 tunniga, tavalise soolaga võtaks see aega 2 päeva (jällegi - tootja huvid). Uus info oli minu jaoks, et naatriumnitrit laguneb ajaga - nad ise on teinud proove, kus paar päeva vana sink sisaldab 7 ühikut nitritsoola, nädala vanuses singis aga seda enam praktiliselt pole (nii et kui, siis ostke vana sinki :) . Palmeos OÜ singid peale naatriumnitriti teisi säilitusaineid ei sisalda, mistõttu nende säilivusaeg ongi veidi üle nädala. Ja fosfaadid (E 450) - need avavad lihavalke ja lasevad võimalikult suurel hulgal veel lihasse imbuda (mis annab omakorda massi ja on tootjale odavam), samuti pehmendavad fosfaadid liha kiudusid, et sinki saaks kergemini lõigata (võrdle ahjulihaga - selle kiudusid on raske noaga läbi lõigata).

Sain Ellenilt piisavad selgitused ja tänasin teda. Paari minuti pärast helistas ta aga mulle tagasi. Küsis veel üle minu nime ja miks ma seda asja nii täpselt uurin. Seletasin siis oma vaateid ning austust puhta toidu vastu, mida eriti just pean silmas lapsele sööki valides. Selgus, et Ellen on väga sarnaste vaadetega, ning ta asus väga avameelselt ka enda perekonnast ja toiduvalikutest rääkima (Ellen räägib kerge vene aktsendiga ning temast kiirgas slaavilikku heasüdamlikkust ja siirust). Nüüd juba siseinfona jagas ta mulle teavet, et katsetab just enda tarbeks (seal samas väiketööstuses) võimalikult puhta singi valmistamist, ta on teadlik ka nõukogudeaja lihatööstuse toimimisest ning ütles, et see sink valmib vaid sidrunhappe, soola ja suhkru baasil. Lubas kindlasti mulle seda sinki saata, et ma maitsta saaks, samuti kutsus nende tootmist vaatama. Ta mainis, et kui see sink tõesti söödav välja kukub, annaksid nad seda ka müüki - teine asi, kas ostjaid leiduks - selle singi kilohind tuleks kallim, kuna ainuüksi fosfaadid hoiavad singi 30% raskemana kui see ilma nendeta tuleks… Mina oleks küll sellisele singile pidev ostja, kindlasti leiduks nt metsapoole foorumis ja ka teisi puhtast toidust lugu pidavaid inimesi, kes samuti seda oleks nõus ostma - puudub ju hetkel Eesti turul selline toode nagu ilma E-aineteta sink.
Rääksime veel pool tundi puhtast toidust, et miks üldse peaks sinke sööma - ei pea ju (mina söön seda ise ja annan Aneele vaid 1-2 korda kuus, Reneele teen lihtsalt igal hommikul võileibasid) - saab ka ise liha küpsetada ja leivale lõigata. Siis läks aga jutt loomade kasvatamisele, nende kasvu forsseerimisele hormoonide abil, sissesöödetavatele antibiootikumidele… Tee kui puhas ahjuliha tahes, ikka pole see looduslik ja naturaalne (kui just ise mahedalt sigu ei kasvata). Suurema tootlikkuse (loe: tootja kasumi) nimel kiirendatakse loomade ja lindude kasvu - broiler kasvab tibust 1,5-2 kuuga valmis kanaks, kes kotti pakitakse ja poodi müüki tuuakse. Ellenilt sain teada, et kõige rohkem hormoone koguneb looma või linnu liikuvatesse kehaosadesse - ehk broilerite puhul siis koibadesse - neid ei tasuks süüa. Samuti sea kintsud - ma küll ise ei tarbi selliseid vähekvaliteetseid loomade kehaosasid, mida saab vaid pika küpsetamisega pehmeks, aga väärt info oli see ikka.

Saanud lõpuks sinkide kohta kätte tõese info, jäin rahule - ei, mitte sellega, et mulle on seni valetatud, vaid et lõpuks leidus inimene, kes mulle selle lahti seletas ja ausalt ära rääkis. Tõde on minu jaoks lihtsalt põhimõte. Nüüd on see käes.

Maailma parim porgandikeeks

Ma pidin selle keeksi nimetama maailma parimaks porgandikeeksiks, et sellega tähelepanu äratada ja meelitada inimesi, kes on porgandi koogi sisse panemisel pelglikud, selle keeksi peale siiski mõtlema. Kusjuures selle keeksi sees käib päris suur kogus porgandit - 350 g riivitud porgandit on ühe suurema kausi täis! Aga peljata ei tasu - porgandipirukat see keeks ei meenuta, maitse järgi ei saa isegi aru, et keeksi sees võiks porgand olla. See keeks on mõnusalt mahlane, kaneelist ja kardemonist jõuluhõnguline ning koos toorjuustust kattega moodustab see imemaitsva terviku - soovitan proovida - ja pealegi on see väga tervislik küpsetis ka.
Seda keeksi õpetas mind tegema mu vanaema, kui me tal Soome iseseisvuspäeval Soomes külas käisime - tema meid selle keeksiga ootas ning kõiki see keeks ära võlus. Sõime seda keeksi vanaema juures, tegin seda ka kodus, samuti on mu õde seda keeksi juba kolm korda teha jõudnud ning kõik kes seda maitsevad, jagavad vaid kiidusõnu. Hakkavad neelud käima?


Keeks:
350 g porgandit (3 suurt porgandit)
3 muna
2 dl rafineerimata roosuhkrut
1,5 dl (päevalille)õli
3,5 dl nisujahu
2 tl kaneeli
1 tl soodat
1 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl kardemoni

Kate:
50 g võid
200 g toorjuustu
1 dl tuhksuhkrut
1 tl vaniljesuhkrut
ca 40 g purustatud ja röstitud metsapähkleid


Koori ja riivi porgand peene riiviga; kalla õli riivitud porgandile ja sega läbi. Sega omavahel kuivained. Vahusta munad suhkruga kohevaks vahuks. Mikserda madalate pööretega vahustatud munade hulka esmalt õliga segatud porgand, seejärel sega juba lusikaga kuivained. Sega tainas ühtlaseks ning vala lahtikäivasse koogivormi - küpseta 175 kraadiga 1 tund. 
Katte jaoks sulata või ja lase sellel jahtuda. Lase toorjuust toasoojaks ning sega hulka leige sulatatud või, tuhksuhkur ja vaniljesuhkur. Määri kate keeksile, kui keeks on jahtunud. Puista kattele peale purustatud ja röstitud metsapähkleid.

E-ained toidus

Autor: Aet Trisberg

Üha rohkem eestlasi on hakanud hoolima oma tervisest, hinnates sealjuures kvaliteetset ja puhast toitu. Tehes valiku mahekauba kasuks, saab kindel olla, et vilju on kasvatatud ilma taimekaitsevahenditeta ning valmistoodetesse pole lisatud kunstlikke E-aineid. Tihti tuleb aga valik teha suurpoodides müüdavate toodete seast, milles paratamatult leidub E-aineid. Alljärgnevalt leiad vastused küsimustele - millised on toidu lisaained, miks neid toitudesse lisatakse ning milliseid lisaaineid tervislik toituja kindlasti vältima peaks.

Kui valmistoitude pakenditel peenes kirjas koostist lugeda, siis selgub, et lisaks tavapärastele toiduainetele sisaldub enamuses neist ka mingi võõrapärase nimega ühend või E-täht koos numbrikoodiga. E ja numbrikoodiga tähistatakse Euroopa Liidus toidu lisaaineid, kuid toidu lisaaine võib pakendil olla välja kirjutatud ka täispika nimetusega (nt E 621 või naatriumglutamaat). Toidu lisaaineid saadakse kolmel erineval viisil: kõige süütumad on ained, mis on eraldatud mõnest toiduainest või muust looduslikust ainest (nt sojaletsitiin E 322), teise rühma moodustavad ained, mis on saadud toidust sünteesi teel (nt sidrunhape E 300), kolmandasse rühma kuuluvad tervisele kõige kahjulikumad ning enim kõrvalmõjusid tekitavad sünteetilised (tehis) lisaained, millel looduses analoogi ei leidu (nt suhkruasendaja aspartaam E 951).

Toidu lisaainete põhilised grupid on järgmised:

• toiduvärvid (E 100 – E 199)
• säilitusained (E 200 – E 299)
• antioksüdandid (E 300 – E 399)
• emulgaatorid, stabilisaatorid ja paksendajad (E 400 – E 499)
• mitmesugused muud lisaained (E 500 – E 1500) - happed, alused ja nende soolad, aroomiained, želeerijad, pakendamisgaasid ja vahutekitajad.

Toidu lisaaineid kasutab tööstus eesmärgiga pidurdada toote riknemist, parandada välimust, struktuuri, maitset, aroomi või mõnda muud omadust. Toidu lisaainetele on küll seatud riiklikud piirnormid - mis kogustes neid tohib toodetes leiduda, kuid paraku on see riigiti erinev - mis ühes kohas lubatud, see teises riigis keelatud - see omakorda näitab ohumärki, kui mingit lisaainet kusagil inimtoiduks sobilikuks ei peeta. Pealegi on lisaainete koguste taluvus arvestatud nö keskmise inimese järgi. Võite vaid mõelda, kui ca 70 kg kaaluv inimene tohiks ohutult süüa päevas mõned viinerid, siis pakkudes sellist toitu 15 kg kaaluvale lapsele, on tagajärjed teistsugused. Alati ei pruugi kõik koheselt silmaga nähtav või käegakatsutav olla, terviserisk on igal juhul kujundatud ning raskemad haigused võivad jääda tulevikku. On tehtud sadu uuringuid ning ära tõestatud, et mitmed haigused inimestel on tingitud valest toitumisest ja vähesest liikumisest. Southamptoni ülikooli teadurid uurisid eelnevalt mitte hüperaktiivselt käitunud lapsi, kellele uuringute käigus segati kokku erinevaid värv- ja säilitusainetega toite ja jooke - uuringute käigus selgus, et lastes kasvas oluliselt hüperaktiivsuse tase. Siinkohal tuleks mainida, et tegu polnud ebaeetiliste "katsetega" ning uuringutes ei kasutatud ei rohkem ega vähem keemiat kui esineb tavalistes poesmüüdavates igapäevasöökides.

Kui hakata täpsemalt uurima, millistes toitudes E-aineid leidub, siis esmalt võib ära ehmuda küll - raske on poes leida toodet, millesse poleks lisatud E-aineid. Kas ilma E-aineteta ei saaks? Kui aga vorst poelettidel ei näeks enam välja nii ilus ja roosa, vaid oleks kergelt hallikas või jäätis oleks nii kõva, et selle küljest tuleks sügavkülmast võttes kirvega tükki raiuda või kas pruunikskuivanud aprikoosid näeksid välja isuäratavad… Suur hulk lisaaineid lisatakse toidu välimuse "müügikõlblikumaks" muutmise pärast, inimene sööb ju ka silmadega. Eelkõige just säilitusaineid aga kasutatakse tootja huvides, et toodet võimalikult kaua müüa saaks - nii ongi lisatud säilitusaineid pea kõikidesse meie igapäevastesse toodetesse - sinkidesse, saiadesse, juustudesse, jogurtitesse, mahladesse jne. Poest leiab küll mitmeid tooteid, mille pakendi peale on tootja suurelt kirjutanud "ei sisalda säilitusaineid" - see aga ei välista, et selles tootes ei leidu teisi toidu lisaaineid nagu nt värvained või kunstlikud magusained, ka nende seas on tervisele kahjulikke aineid (säilitusainete grupp on vaid tähistatuna E 200 - E 299). Ka ei saa toidukaubast rääkides juba ammu tõmmata võrdusmärki sõnade "eestimaine" ning "lisaainetevaba" vahele, mitte üksnes väljamaised tootjad, vaid ka Eesti tootjad võivad (Eestis kasvatatud toorainest) toodetesse lisada kahjulikke toidu lisaaineid.

Kõiki E-aineid koos kõrvalmõjudega pähe õppida on liialt keeruline, kuid valikute lihtsustamiseks olgu välja toodud, mida tuleks tervislikul toitujal vältida:

• Värvained (E 100 - E 199) - ohtu tuleks märgata erinevates värvilistes toodetes nagu kommid, jäätised, limonaadid, närimiskummid, jogurtid, kompotid aga ka vorstid ja saiatooted. Värvained on enim allergiat tekitavad toidu lisaained. Nii mõnedki varem kasutatud toiduvärvid on osutunud ohtlikuks ning riigiti on samuti erinev, mida lubatakse kasutada. On olemas ka ohutuid looduslikke värvaineid, millel puuduvad tervisele kahjulikud kõrvalmõjud.
• Säilitusained (E 200- E 299) - see grupp on kõige laiem - kusjuures ka suhteliselt lühikest aega säilivad tooted võivad sisaldada säilitusaineid - nt kui leib või sai säilib tavapäraselt värskena umbes 3 päeva, siis säilitusainetega on aega pikendatud kuni nädalani. Säilitusaineid leidub ka kõikides vorsti- ja singitoodetes, paljudes juustudes, jogurtites, kohupiimades, küpsistes, kuivatatud puuviljades ja mahlades. Säilitusained põhjustavad allergilisust, astmat ja ärrituvust. Toiduained võivad rikneda kahel viisil. Esimesel, mis kujutab ohtu inimesele, võivad toiduainetes arenevad bakterid, pärmid või hallitusseened põhjustada toiduinfektsioone või toota mürke. Teisel juhul võib toiduaine säilitamisel kaotada iseloomuliku maitse, halveneb välimus.
• Maitsetugevdajad (E 620 - E 623) - enimkasutatav neist on naatrium(vesinik)glutamaat (E621), mis annab töödeldud toitudele soolase meki - seda leidub praktiliselt eranditult kõikides vorstides, sinkides, frikadellides, pelmeenides ja grill-lihades, samuti puljongikuubikutes, maitseainete segudes, kartulikrõpsudes jt ülisoolastes toodetes. Maitsetugevdajad põhjustavad närvilisust ja kergesti ärrituvust, neid sisaldavaid toite ei tohiks (väike) lapsed süüa. Naatriumglutamaati on aastatuhandeid kasutatud hiina köögis. Osadel inimestel võib rohke naatriumglutamaat toidus põhjustada haiguslikke nähtusi - näo ja rindkere punetust või valu, kuumatunnet, peavalu, mis kaovad poole tunni möödudes. Seda nähtust on hakatud nimetama “hiina restorani sündroomiks”. Avalikkuse survel on hiina restoranid vähendanud selle maitseintensiivistaja koguseid roogades.
• Sünteetilised suhkruasendajad (E 950 - E 954) - neid leidub karastusjookides, mahlades, moosides, vähesel määral ka jogurtites. Magusained ei anna süsivesikuid nagu seda teeb suhkur - nende mõju on aga pigem vastupidine loodetule, need ei langeta kehakaalu vaid kujundavad terviseriski. Suhkruasendajad on kunstlikud ning tervisele kahjulikud E-ained, mis võivad põhjustada kõrvaltoimeid nagu närvilisus, depressioon või isegi kantserogeensus. Magusainete grupp on keelatud muuhulgas USAs ja Inglismaal, neid ei ole soovitav tarbida rasedatel ega lastel.
• Light-tooted - light-märgistusega tooted ei kuulu küll E-ainete klassifikatsiooni, kuid äramärkimist vajavad need siiski, kuna toovad organismile kasu asemel pigem kahju. Inimestele on suudetud selgeks teha, et suhkur ja rasv pole tervisele kasulik, seetõttu on nutikad suurtööstused mõelnud välja suhkruvabu ning light-tooteid - näib tore, aga kui süüvida põhjalikumalt, tulevad välja karmid tõed. Nagu eelpool mainitud, on paljudes karastusjookides, mahlades, moosides ja piimatoodetes suhkur asendatud suhkruasendajatega - sellest nende toodete light-märgistus tulebki - tervisliku toitumise seisukohast on on aga suhkruasendajad kahjulikumad kui suhkur ise ning selliste toodete "tervislikkus" seisneb vaid vähemas hulgas kalorites. Teine ohugrupp on vähendatud rasvasisaldusega tooted, milles samuti kasutatakse light-märgistust - kehakaalu vähendamiseks või normishoidmiseks tundub eriti loogiline osta sellise märgistusega tooteid, kuid tervislikkuse seisukohast on see väär. Kui lehmapiimas on rasvaprotsent 4-5 ligi, siis poelettidel märkame müügil ka 0,1%-lise rasvasisaldusega piimatooteid - neist toodetest ei suuda organism kaltsiumi omastada, seetõttu tuleks eelkõige lastele, kelle luud alles kasvavad, anda kaltsiumi imendumiseks just rasvademaid piimatooteid.
• Hüdrogeenitud rasvad (trans-rasvad) - ei kuulu samuti otseselt E-ainete kategooriasse, kuid nende kestev tarbimine on oluline südame- ja veresoonkonna haiguste põhjustaja. Oma olemuselt on hüdrogeenitud rasv tahkestatud taimeõli; tervisele ohtlik on aga see meetod, kuidas seda valmistatakse. Hüdrogeenitud rasvu leidub toodetes, kus kasutatakse margariini (mitte segi ajada võiga) - erinevad küpsetised ja kondiitritooted, maiustused aga ka paljud kohukesed ja loomulikult ka margariin ise, mida kasutatakse leivamäärdena. Tervise seisukohast on parem kasutada leivamäärdena ning küpsetistes ehtsat võid mitte margariine, mis põhjustavad veresoonte lupjumist ning sisaldavad lisaks trans-rasvadele säilitusaineid ning sünteetilisi antioksüdante. On ära tõestatud, et hüdrogeenitud rasvad põhjustavad südame- ja veresoonkonna haigusi. Hüdrogeenitud rasvade peamine kasutamispõhjus valmistoodetes on odavus. Hüdrogeenitud taimseid rasvu ei tohiks segi ajada kvaliteetsete külmpressitud (rafineerimata) taimsete õlidega - viimased on tervise seisukohast lausa vajalikud täisväärtuslikuks toitumiseks.

Lapsed ja E-ained
Pahatihti on just lapsed need, kes leiavad poes üles need kõige kirevamad ning enim toidu lisaaineid sisaldavad tooted. Tihti on need tooted oma kuju, värvuse ja pakendi poolest just lapse pilku köitvad ning tootja poolt selgelt ka lastele suunatud, kuigi nende koostis on reeglina ebatervislik. Kestva E-aineid sisaldava toidu tarbimise tagajärjel võivad varem mitteallergilisel lapsel välja lüüa allergiad, samuti võib laste sagedaste haiguste põhjusena näha ebatervislikku toitumist, mis nõrgestab organismi ning teeb selle eriti vastuvõtlikuks erinevatele bakteritele ja viirustele. Mitmed E-ained põhjustavad lastele ka tähelepanuhäireid ning hüperaktiivset käitumist.

Mitte üksnes maiustuste seast ei leia kahjulikke tooteid, ka "lasteviinerid" ja "lastevorstid" sisaldavad säilitus- ja värvaineid ning lastele rangelt mittesoovituslikku maitsetugevdajat naatriumglutamaati (E621). Lapsevanemal on raske keelata ostmast kahjulikke maiustusi, kuid omalt poolt võib lapsele pakkuda tervislikke alternatiive mahetoodete näol. Kummi- ja pulgakomme ning küpsiseid on võimalik teha ka ilma kahjulike E-aineteta; lisaks neile leiab ökopoodidest tervislikke müsli- ja puuviljabatoone, mida lapsed meelsasti söövad, kui seda neile vaid pakkuda (müslibatoonid on müügil ka tavapoodides, kuid ka neisse on lisatud värv- ning säilitusaineid). Lapsele on aga vajalik eelkõige eeskuju ning lapsevanema sõnad ja teod peaksid olema kooskõlas - ehk ka ise tuleks toituda tervislikult.

Peale laste on veel üks grupp inimesi, kes peaksid toitudes sisalduvaid lisaaineid eriti jälgima - need on rasedad - loode on emaüsas eriti vastuvõtlik ning tema immuunsüsteem ei jõua võidelda saadud mürgikogusega. Arvatakse, et ka laste allergiad võivad olla seotud ema rasedusaegse toitumisega.

Sama artikkel on leidnud kajastamist:

Tervitus.ee

Bioneer.ee

07.10.09 Delfi.ee

09.10.09 Delfi.ee

ajakiri Tervis Pluss

Perekool.ee

Beebiweb.ee

Digg.ee

Arst.ee

Gossip.ee