Martsipani-kaerakliikattega rabarberikook

Jamie Oliver inspireerib mind jälle. Sel korral tegi ta muretainast, rääkides selle valmistamise kuldreeglitest ja nippidest. Minu plaan oli sellest innustust saades teha vastavalt aastaajale kättesaadavast kraamist ehk rabarberitest kook muretainapõhjal.

Muretainas:
250 g nisujahu
125 g võid
50 g suhkrut
1 muna
tilk piima

Sisu ja kate:
550 g kooritud ja tükeldatud rabarbereid
2 spl maisitärklist
2 spl rafineerimata roosuhkrut
50 g võid
70 g fariinisuhkrut
70 g kaerakliid
70 g martsipani

Tegin muretainast nagu Jamie õpetas, esmalt mudisin käte vahel või ja suhkru ühtlaseks massiks, lisasin nisujahu ning ühe lahtikloppimata muna, mudisin edasi, kuni segu kausis muutus ühtlaseks massiks. Veidi kuiv tundus, aga just seetõttu, et unustasin lisada tilk piima. Muretainast ei tohi pikalt mudida, piisab, kui on saavutatud ühtlane mass. Panin tainapalli toidukile sisse külmkappi pooleks tunniks seisma. Koorisin ja tükeldasin rabarberid ning hüpitasin neid veidi tärklise sees, et küpsedes mahl rabarberitest välja ei imenduks. Seisnud taina rullisin kahe küpsetuspaberi vahel lamedaks ning libistasin lahtikäivasse koogivormi, ääred seadsin koogivormi sees ühekõrguseks. Tainast eelküpsetasin ahjus umbes 5-7 minutit, seejärel lisasin koogipõhjale rabarberid ning 2 spl rafineerimata roosuhkrut. Seniks, kuni valmistasin katte, tõstsin koogi uuesti ahju küpsema. Katte jaoks hakkisin peeneks või koos fariinisuhkruga ning lisasin kaerakliid, saades ühtlase puru - selle puistasin koogile katteks ning kõige peale panin martsipaniviile. Martsipaniviilude pealmisele kihile asetamine oli aga viga, kuna need muutusid küpsedes liialt pruuniks, need oleks pidanud pistma rabarberite vahele ning kaerakliikatte kõige peale jätma. Küpsetasin umbes 45 minutit 175-kraadises ahjus. Kook maitses hästi nii soojalt kui külmalt, oli mõnusalt mahlane ning muretainas oli vaatamata piima mittelisamisele väga õige. Kaeraklii koos fariinisuhkru ja võiga sobib rabarberikoogi katteks ka suurepäraselt.

Kookoseküpsised

Aneel oli täna loovusringis viimane tund; ta on seal kaks aastat käinud rõõmuga laulmas ja meisterdamas. Lõpetamise puhul toimus Väikse Päikse õues väike piknik, kuhu tuli kaasa võtta midagi nosimiseks. Küpsetasime koos Aneega eile õhtul kookoseküpsised. Neid on väga lihtne teha ning valmivad need ka kiiresti. Eriti meeldib Aneele küpsetamise juures vahustada mikseriga munavalgeid; kui veel mõned kuud tagasi istus Anee minu mikserdamise ajal oma lemmikloom kaisus ja värises mikseri hirmsa hääle pärast, rääkimata veel varasemast ajast, kui ma käisin mikserdamas vannitoas, kuna muidu pistis Anee lihtsalt kisama, siis nüüd on mikserdamisest saanud lemmiktegevus. Eriti köidavad teda need jäljed, mis vahustatud munavalgetesse visplitest jäävad; ütleb, et need on Kitty silmad :)

Vaja läheb:
2 munavalget
1 dl nisujahu
100 g kookoshelbeid
50 g võid
75 g rafineerimata roosuhkrut

Esmalt vahustasime munavalged. Seejärel sulatsin potis või ja suhkru, kallasin juurde nisujahu ja kookoshelbed ning segasin ühtlaseks massiks. Viimasena lisasime vahustatud munavalged ning seejärel tuli tõsta teelusikaga küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile väikesed tupsukesed. Küpsised küpsedes laiali ei vaju, neid võib päris üksteise lähedale asetada. Küpsesid ca 10-15 minutit 175 kraadiga ahju keskosas; valmis küpsised on kuldse värvusega. Kasutades mahedat nisujahu, vabade kanade ökomunasid ning rafineerimata roosuhkrut, on need küpsised lausa kasulike killast; kookoshelvestest saab ju ka rauda ja fosforit.

Maasika-mustikasmuuti

Palav pärastlõuna, vajaks midagi külma - aga teeme smuuti, see käib kärmesti. Võib ju võtta ka lihtsalt mõne mahla külmkapist, kuid smuuti on palju kasulikum - selles on marjad kuumutamata kujul, kus on säilinud kõik vitamiinid. Tavalistesse mahladesse on lisatud liialt palju valget suhkrut (paljudesse ka säilitusaineid), smuuti magusus tuleb looduslikust marjasuhkrust.

Vaja läheb (kahele):
2 dl mustikaid
peotäis maasikaid
1 suur banaan
2 dl ploomimahla

Ega smuuti tegemises midagi rasket olegi, lihtsalt tuleb panna kõik komponendid ühte nõuusse ning need saumikseriga või blenderis läbi jahvatada. Minu tähelepanekud smuuti tegemises on, et ühed marjad võiks olla sügavkülmutatud (minul olid mustikad sügavkülmast), kuna siis on smuuti konsistents klaasjalt jäine. Sellest ei piisa, kui mahl tuleb külmkapist, toasoojad või isegi külmkapis hoitud marjad annavad välja palju vedelama smuuti, mis minu arust pole nii maitsev. Banaan tundub minu jaoks smuuti kohustuslik komponent olevat, muude marjade ja mahladega võib varieerida fantaasia piires.

Lavaširullid

Ühe lihtsa, kiire ja maitsva lõunase suutäie saab kokku keerata lavaši vahele. Mõte lavaširulle teha tuli seetõttu, et sain turult väidetavalt säilitusainevaba kuumsuitsusinki, toodetud Rey lihatööstuse poolt. Ma lihtsalt muidu põhimõtteliselt ei söö sinke nendesse topitavate lisaainete tõttu. Püüdes kodus googeldades Rey lihatööstuse kohta rohkem infot hankida, tuli mulle üllatuseks, et neil puudub isegi oma koduleht, sain teda, et Rey Lihatööstus kuulub Eesti Lihatootjate Assotsiatsiooni ning ühtlasi kannab ka kaubamärki Aus Kaup (mis küll tähendab vaid seda, et toodetes pole kasutatud kondilihamassi), lisaks tuli välja info, et mõned aastad tagasi maksid nad töötajatele ümbrikupalka... Ma ei tea, kas uskuda siis infot, et sink on tehtud ilma säilitusaineteta (mingeid pabereid müüjal turul mulle näidata polnud), samas ei tähenda ju säilitusainevaba täiesti ilma ühegi E-ta sinki. Minu skeptilisus tuleb sellest, et kunagi sain ühe singiga kõvasti petta. Ostsin üle aasta aja Herne tänava ökopoest lahtiselt müüdavat Otepää suitsusinki, pidevalt uurisin ja puurisin, et kas tõesti on ikka puhas sink, et tahan anda lapsele ka ja olla kindel; kinnitati, et ei kasutata E-aineid... Kuni ühel päeval hakati pakendama sama sinki kilepakendisse, millel oli peal ka nõuetekohane silt singi koostisosadest, milles leidus lisaks sealihale ka paras rida E-sid. Olin ikka väga löödud ning minu usaldus igasuguste singimüüjate vastu on visa taastuma; lapsele ei julge pärast seda pettasaamist küll ühtegi sinki enam pakkuda.

Vaja läheb:
ca 50-75 g lavaši (1/3 pakist)
sulatatud juustu
ca 4-5 viilu tavalist juustu (nt Saaremaa)
ca 3-4 viilu väherasvast sinki
1 lühike kurk
lehtsalatit
värsket tilli

Lõikasin suurest lavašikettast ühe tüki, laotasin laiali ning määrisin sellele sulatatud juustu. Laotasin peale singi- ja juustuviilud, lehtsalati ning värsket tilli. Koorisin kurgi ning lõikasin pikkupidi neljaks. Asetasin ka kurgid pikkupidi lavaši peale, nii, et keerates jääks kurgiviil keskele. Keerutasin paraja suurusega rulli ning lõikasin keskelt pooleks. Sobib kohe söömiseks, üle paari tunni seistes vettib juba ära.

Spirulinapasta lõhe ja rohelise terapipraga

Et mitte pastasöömisest süümepiinu tunda, tuleb leida poelettidelt üles kasulikud ning toitainerikkad pastatooted. Ühte toredat, esmapilgul veidi hirmutava värviga pastat, tehakse spirulinast (seda siis lisatakse nisujahule). Spirulina on üks ülikasulik sügavsinise-rohelisekarva vetikas, selles leidub 10 korda rohkem beetakaroteeni kui porgandites. Spirulinas on mitmeid B-rühma vitamiine ning mineraalidest leidub seal rauda ja magneesiumi. Isegi väike kogus spirulinat aitab vähendada terviseriske. Spirulinapastal on huvitavam maitse kui tavalisel nisujahupastal; otsustasin täna selle valmistada kooreses kastmes koos lõhe ja rohelise terapipraga. Rohelise terapipra ja lõhe koosluse avastasin Saaremal Georg Ots Spa hotelli restoranis - oli väga maitsev.

Vaja läheb (3-le):
250 g (spirulina)pastat
ca 200-300 g lõhefileed
värsket tilli
värsket peterselli
ca 25-30 rohelist terapipart (purustamata)
sidrunimahla

Kaste:
250 ml vahukoort
peotäis parmesani
kaks munakollast
meresoola

Kooresed pastad valmivad tõsiselt kiiresti, üldjuhul kulub toiduvalmistamiseks vaid 15-20 minutit. Alustasin pastale vee keema panemisega ning samal ajal lõikusin tilli ja peterselli peenikeseks. Seejärel tükeldasin lõhefilee (ilma nahata ikka) kuubikuteks. Segasin valmis pastakastme - kloppisin munakollased, lisasin vahukoort, parmesani ja soola ning panin sinna sisse ka ca 10-ks minutiks ligunema rohelised terapiprad. Roheline terapipar pole nii vänge kui must pipar, samuti on roheline terapipar tunduvalt pehmem kui must pipar - sellele piisabki vaid kümnekonnast minutist niisutamisest, siis sobib pipar juba väga hästi söömiseks. Vahetult enne pasta valmimist praadisin lõhefileekuubikud, millele lisasin soola, tilli, peterselli ning veidi sidrunimahla. Kui spirulinapasta on kuivalt musta värvi, siis keetes muutub see sügavroheliseks; igatahes on seda hea kasutada, kui on söögile vaja värviga efekti luua ning muidugi pole vähemoluline spirulina kasulikkus. Kurnasin pasta ning panin selle pannile lõhe juurde, segasin kõik läbi ning kohe läks peale ka koorene kaste. Nagu ikka kooreste pastade puhul, ei tohi seda kastet kaua kuumutada, korraks vaid läbi segada ning juba ongi roog valmis söömiseks. Pasta peab jääma siidjalt kreemine. Peale puistasin murulauku ning kõrvale sõin kaurulaugusalatit.

Grillitud haug

Noarootsis olles tulid naabripoisid ukse taha värskelt Saare järvest püütud haugi pakkuma - algul mõtlesin vaid ühe Aneele osta, kuid siis tuli mõte osta ära kõik kolm kala ning ning need kohe ära grillida. Siinkohal pean tänama ämma, kes need ära puhastas ja fileeris, sellise tööga ei saaks ma lihtsalt kuidagi ise hakkama, liiga nõrganärviline olen. Ma niigi sain šoki, kui kotist võttes üks kala veel suud liigutas...

Vaja läheb:
haugi kala
soola
purustatud musta pipart
värsket tilli
õli

Tõele au andes, osalesin ma selle toidu juures vaid maitsestamises ning söömises; nagu mainisin, ei puhastanud ma kala ise ning grillis selle hoopis Renee. Kõigepealt tulebki puhastada kala; vaatasin seda kõrvalt, kuid ise teha ei suudaks. Nahalt tuli eemaldada ka soomused, kuid nahk ise jäi alles - arvasin, et see muutub grillides mõnusaks krõmpsuks. Määrisin haugifileed soolaga kokku, purustasin peale pipart ning hakkisin kasvuhoonest näpistatud värsket tilli. Ühe kala panin fooliumisse ning nii see ka grillile küpsema läks, teisele kalale määrisin lisaks veidi õli ning lasin lihtsalt grillrestile panna, et see ka pruunistuks. Nagu ka arvasin, oli see teine variant palju parem. Järvekalal on tihti kerge mudamaitse küljes - sellel fooliumi sees valminud kalal oli mudamaitset päris hästi tunda, lahtiselt küpsenud kalal aga praktiliselt mitte ning nahk oli muutunud väga mõnusalt krõmpsuvaks. Maitses toorsalatiga ja õues süües väga hästi. Uhh, paar tundi tagasi see kala veel elas järves...

Sachertorte

Mõtlesin ja mõtlesin, milline kook ämmale sünnipäevaks küpsetada ning jäin lõpuks pidama kuulsal Austria šokolaadisel Sacher-tordil. Sachertorte ajalugu ulatub 19. sajandi keskpaigani, kui Sacheri-nimelises hotellis Viinis hakati valmistama seda torti; retsepti hoiti kaua salajas, kuid nüüdseks on see siiski googeldades lugematul arvul lehekülgedel leitav. Siiski kaitstakse originaalset Sacher-torti nii kiivalt ning sellist nime kandvad tordid on müügil vaid Viinis ja Sazburgis. Andku mulle siis Franz Sacher andeks, et ma seda kooki ise kodus järgi tegema hakkasin... See tort oli muide mu näljaaja suurim kiusatus ning unistus seda kunagi ise teha täitus eelmisel suvel, kui ma taas šokolaadiga maiustada võisin. Viimasel ajal pole šokolaadikooke küpsetanud, kuna aprillikuus haige olles kadus šokolaadiisu, mis pole siiani tagasi tulnud; enne seda olin šokolaadist täielikus sõltuvuses. Aga Sachertorte võtsin uuesti ette, kuna see tundub olevat tõeline sünnipäevatort. Retsepti leidsin köögikapist, mis oli sinna jäänud kunagisest küpsetamisest.

Vaja läheb:
125 g võid
1,25 dl suhkrut
4 muna
125 g mõrušokolaadi
1,75 dl nisujahu
noaotsatäis soola
150 g aprikoosimoosi

Glasuur ja kaunistus:
75 gr mõrušokolaadi
1 tl võid
1 dl rasvast piima (või koort)
2 tl suhkrut
100 gr valget šokolaadi

Esmalt vahustasin või ja suhkru, seejärel lisasin vahustamist peatamata munakollased. Eraldi nõus vahustasin munavalged. Esimesse nõusse lisasin jahu, veidi soola ning sulanud šokolaadi (mille olin veevannis enne sulatanud) ja segasin kõik läbi. Viimasena lisasin munavalge ning segasin veelkord ettevaatlikult läbi. Taina valasin võiga määritud lahtikäivasse ahjuvormi ning küpsetasin 180 kraadiga pöördõhu funktsiooniga ahju keskosas 40 minutit. Võtsin koogi ahjust ning jahutasin maha, seejärel lõikasin koogi keskelt pooleks ning määrisin vahele kuumaks aetud aprikoosimoosi; moos peab olema nagu püree, ilma tükkideta. Enne glasuuri valmistamist mõtisklesin, kuidas saaks valgest šokolaadist tordi peale kaunistusi valmistada - selleks sulatasin veevannis valge šokolaadi, valasin sulanud šokolaadi fooliumile ning ajasin lusikaga võimalikult õhukeseks kihiks. Lastes valgel šokolaadil veidi taheneda, vajutasin piparkoogivormiga poolpehme šokolaadi sisse kujundid ning tõstsin šokolaadi fooliumi peal sügavkülma tahenema. Samal ajal valmistasin glasuuri - sulatasin potis 1 tl võid, 75 g mõrušokolaadi ning lisasin pidevalt segades 1 dl piima ja 2 tl suhkrut. Kallasin glasuuri tordi peale ning määrisin lusikaga ka külgedele. Kui glasuur jahtunud, kuid mitte täielikult tahenenud, oli, võtsin sügavkülmast kaunistused ning surkisin veidi noaotsaga, et neid kujundeid tervna kätte saada. Asetasin valgest šokolaadist lehekesed tumeda glasuuri peale. Olin väga rahul, et kaunistamisega ka hakkama sain; mitu lehekest läks katki, kuid õnneks jätkus neid tordi peale just piisavalt.

Kohvi-rosina-rummijäätis

Kui ma muidu üldse ei joo kohvi ega alkoholi (esmane põhjus on see, et need lihtsalt ei maitse mulle ning ega need just kasulikud ka pole), siis teades, et neid saab veidi koogi või jäätise sisse peita, hakkavad mul neelud käima. Kohe tuleb meelde Kariibimere rummikook ning ka rummi-rosinajäätist on kunagi omajagu söödud. Ei oska seletada, miks need joogid mulle siis kusagil sees õrna maitselisandina nii meedivad, aga paljalt neid rüübata ei suuda. Selle jäätise tegemise mõte tuli mul eile kokaraamatutes lapates; mul on vanaema kingitud raamat "Maailma maitsed meie pere köögis", milles ma sirvisin Prantsusmaa toite ning avastasin sealt kohvijäätise. See retsept ja õpetus oli küll mõeldud neile, kes jäätist ilma jäätisemasinata teevad, kuna aga mina kasutan masinat, siis osa etappe jäi vahelt ära ning omalt poolt tuli mõte lisada sellesse jäätisesse rummi sees leotatud rosinad.

Vaja läheb:
200 ml vahukoort
200 ml piima
0,5 dl suhkrut
1 munakollane
0,5 dl kanget kohvi
0,75 dl rosinaid
2 spl heledat rummi

Raamatus oli jäätisetegemise õpetuses kirjas, et suhkur tuleb tilga veega potis sulatada ning keeta nõrgal kuumusel nii, et lusikaga tõstes hakkaks see venima - seejärel tuli lisada suhkrule peene joana munakollane. Minu esimene äpardus juhtus kohe - ma küll püüdsin ühe käega valada ja teisega segada, kuid ikka hakkas munakollane tükki tõmbama, sest suhkrutemperatuur on ju kõvasti üle 100 kraadi. Kallasin saadud segu läbi peene sõela, et munakollasetükikesed sellest eemaldada. Seejärel tuli valada sisse kohv ning jahutada maha, alles seejäerel tuli sisse segada vahukoor. Originaalretseptis piima üldse polnud; minule aga tunduvad puhtast vahukoorest tehtud jäätised liiga rammusad, seega kasutan tavaliselt lisaks vahukoorele ka piima. Mul on ka enne mõned jäätised "metsa" läinud, olen nuputanud neid põhjuseid - nt on mõnikord jäätisest jäänud suulakke paras külm rasvakiht - olen arvanud, et see on kas liiga rasvasest toorainest või kuumutamata piimast/koorest. Seetõttu lisasin vahukoore ja piima koheselt potis valmistatud segule ning lasin peaaegu keema - tõstsin rõdule jahtuma ning jahutasin ca 1 h, seejärel valasin segu jäätisemasinasse ning panin jäätise moodustuma. Üks viga, mida ma varasematel jäätisetegudel olen ka teinud, on sellesse tükkide (kas rosinate või purustatud pähklite) lisamine koheselt, kui piima-kooresegu jäätisemasinasse panen - sel juhul hakkavad rasvaosakesed moodustuma ümber tükikeste ning jäätise konsistents on mure, üldsegi mitte kreemjas. Lasin seetõttu jäätisel masinas peaaegu valmis saada ning alles siis lisasin rummis leotatud rosinad (rumm oli nende sisse imendunud umbes kahe tunniga). Panin uuesti jäätisemasina käima ning kui veidi aja pärast vaatama läksin, nägin, et ei tule sellest seekord õiget jäätist - juba jäätisemasinas see murenes. Mõtlesin, et äkki läheb sügavkülmas olukord paremaks ning panin anuma ca üheks tunniks sügavkülma - välja võttes oli olukord veel hullem - täesti mure jäätis, kui kahvel sisse pista, siis tundus, nagu oleks hästi vesine, samas süües kleepus suulakke nagu väga rasvane amps. Ma siiani pole kindel, mida ma valesti tegin - olen ma ju ka tükkidega jäätiseid saanud teha väga häid ja kreemjaid. Ma proovin leida ebaõnnestunud jäätiste ühisosa, kuid ikka ei pane suurt pilti kokku, mida kindlasti teha ei tohiks. Kui ma seda jäätist tegema hakkasin, siis imestasin ka, et sellesse käib sisse vesi - see siis kohvina; mõtlesin, kuidas käitub vesi jäätises; mõtlesin isegi, et äkki teeks hoopis piimast kohvi ja kurnaks pärast ära... Kui keegi teab, palun jagage nõu. Maitse poolest oli jäätis muidu päris hea, oli tunda parajalt kohvimaitset ning õrnalt rummiseid rosinad olid ka väga mõnusad, kuid kreemjas see jäätis kahjuks polnud. Kohvijäätis läheb igal juhul kordamisele, tõenäoliselt ilma lisanditeta, kuid tahaks ikka selle vea üles leida, mis valesti läks.

Fetasalat apelsini ja kirsstomatitega

Selle salati idee sain Nopi kohvikust, kus paar kuud tagasi lõunal Juliaga istusime ja sarnast salatit sõime. Tegin seda küll väikeste muudatustega, nt greibi asemel kasutasin apelsini. Selles salatis on väga vähe komponente, valmib kiiresti, kuid maitseb ülimalt hästi.

Vaja läheb (ühele):
ca 1 cm pakusune viil fetajuustu
peotäis lollorosso salatit
pool apelsini
10 kirsstomatit
mõned rohelised oliivid
oliiviõli
sidrunimahla
suhkrut
purustatud musta pipart
oreganot

Eile sain turult esimese pundi Eestis kasvatatud lollorosso salatit, mis oli hästi kähar ja hästi lilla - väga super; täna panin selle salatisse. Apelsini lõikusin ratasteks ning rattad asetasin tükeldatud lollorosso peale, poolitasin ka kirsstomatid ning lisasin salatile; puistasin peale mõned oliivid. Valasin üle oliiviõliga ning pigistasin sidrunist rohkelt mahla peale; sidruniga panen alati ka veidi suhkrut. Asetasin salatile ca 1 cm pakususe fetajuustuviilu ning külvasin üle purustatud musta pipra ja oreganoga. Ühe asja ainult unustasin - mul oli ka päiksekuivatatud tomatitega ciabatta, mida oleks võinud kõrvale hammustada, aga selle avastasin kahjuks siis, kui salat juba otsas oli...

"Lemmiksalat"

Täna käisime uut Nõmme turgu uudistamas - õigemini küll oli plaan osta värsket Eestimaist kaupa, mis praegusel hooajal juba saadaval on. Kui ma eelnevatest aastatest ei mäleta Nõmme turu parklas ka kõige kõrgemal maasikahooajal nädalapäeva sees sellist autode tunglemist, siis täna, mai keskel, kui turul müüakse Eesti kaubast praktiliselt vaid redist ja rabarberit, võttis uues laienenud parklas autole koha leidmine aega oma 10 minutit, sest kusagilt pidi keegi eest ära sõitma, kusjuures kell oli 1 päeval ehk inimesed peaksid tööl olema. Loodan, et see on uue turu algusevaimustus ning edaspidi ei pea ma turulepääsemiseks autoga järjekorras seisma. Lõpuks turule sisenedes hajus rahvas sealses "minilinnakus" ära, erilist trügimist enam polnud. Turg meenutas justkui muinasjutulinna, kus on kitsad tänavad ning palju ühesuguseid majakesi, tänavatel on traditsioonilised väikesed ärid nagu pagariäri, lihamüük, kalapood, värkse piima putka, käsitöökauplus; isegi tänavanimed olid nagu muinasjutust - Marmelaadi, Piima... Linnaku keskel ilutses purskkaev, kus lapsed vaatamata veel jahedale ilmale tegutsesid - kes pildus vett laiali, kes harjutas osavustrikke mööda purskkaevuäärt kõndides. Tõeliselt lahe koht tehti valmis vähem kui poole aastaga! Mind rõõmustas, et turul oli ikka müümas mu lemmiktädi, kelle käest saab osta mahedalt kasvatatud aiasaadusi, samuti oli seal eraldi ökopood ning müüdi ka pastöriseerimata piima.
Eellugu sai pikk, kuid just Nõmme turult sain ma salatikraami mitmeks päevaks ja mitmeks erinevaks salatiks. Täna tegin oma traditsioonilise lemmiksalati, mis on mul kujunenud just selliseks ajas ning mida ma ikka ja jälle armastan süüa.

Vaja läheb (ühele):
peotäis mizuuna salatit
pool paprikat
3 redist
3 spl mungoa idandeid
1 väike küps ja kreemjas avokaado
ca 10 kirsstomatit
1 spl röstitud päevalilleseemneid
1 spl röstitud kõrvitsaseemneid
röstitud saiakuubikuid (2 viilu kuubikuteks lõikuda)
parmesani maitse järgi

Salatikaste:
seesamiõli
ploomiäädikat
idamaist kalakastet
suhkrut
purustatud musta pipart
oreganot

Seda salatit ei tohiks hiljem läbi segada, seega oleks hea salat teha kõikidele sööjatele kohe eraldi kaussidesse. Kõige põhja läheb mizuuna salat. Mizuuna (või äkki eestipäraselt misuuna) on hiljuti Eestis müügile jõudnud salatiline, teise nimega ka Jaapani lehtnaeris, mis oma välimuselt meenutab kõige rohkem rukkolat, kuid on palju mahedam, hapram ja mahlasem. Kindlasti ei tohi mizuuna jääda salatikastme sisse ligunema, see on mõeldud söömiseks koheselt, kui potist murtud sai. Mina ei paneks mizuunat ka kusagile kuumadesse roogadesse, kord proovisin lisada lõpus wokile, kuid närtsis kohe ära, kaotas maitse ning nägi kole välja. Lisasin pildi ka oma kodusest mizuunakasvatusest, need on alles noored taimed ning vajavad veel nädalakese sirgumiseks aega. Mizuuna peale panin õhukesteks viiludeks lõigatud paprika ning redise. Puhastasin ja tükeldasin ka avokaado (peab olema lilla, kuid mitte kivikõva), puistasin mungoad ning poolitasin kirsstomatid. Selle salati jaoks ei sega ma salatikastet eraldi anumas valmis, vaid lisan kõik komponendid järgemööda otse taldrikusse - tunde järgi seesamiõli, veidi ploomiäädikat (aga võib ka sidrunimahla), mõned tilgad idamaist kalakastet (see on hästi soolane), hapususe tasakaalustamiseks suhkrut, purustan peale pipart ning puistan veidi kuivatatud oreganot. Alles pärast kastme lisamist valasin peale veel röstitud päevalille- ja kõrvitsaseemneid, et need liiga märjaks ei saaks. Röstida tasub igasuguseid seemneid, kuna siis tuleb nende maitse paremini esile. Koos seemnetega röstisin ahjus ka saiakuubikud (mõlemalt poolt kuldseks), neid ei maitsesta, sest salatil on juba piisavalt maitset, saiakuubikud jäävad vaid mõnusaks krõmpsuks hamba alla. Ja viimasena muidugi õhukeselt riivitud parmesan - kui poleks seda juustu, ei maitseks salat pooltki nii hästi. Väärib järgitegemist...

Rohkete lisanditega hommikumüsli

Need üksikud hommikud, kui mu lemmikkohupiim otsas on, pean mõtlema midagi muud söödavat välja. Mul tegelikult hommikul üldse pole isu, kui muidugi välja arvata Pajumäe kohupiima, seda ma kohe tõesti tahan, muud toidud ajavad nina kirtsutama. Kahjuks pole ma ka pudrusööja, katsetasin oma näljaperioodil kõiki putrusid ning kohe üldse ei maitsenud (arvan, et tuli päris tõene hinnang, sest sel perioodil maitsesid mitmed asjad, mille poole ma tavapärases toidukülluses ei vaatagi). Siiski saab kaerahelvestest teha ka midagi paremat kui lihtsalt limane puder - müslit. Muidugi saab müslit ka poest osta, kuid ise tehes saab sellele lisada just endale meelepäraseid lisandeid.

Vaja läheb:
2 spl jämedaid kaerahelbeid
1 spl sojahelbeid
1 spl päevalilleseemneid
1 spl mahedamaitselist õli (nt päevalille- või rapsiõli)
2 tl rafineerimata roosuhkrut
3 tükeldatud kuivatatud ploomi
1 spl kuivatatud mustikaid
2 tl rosinaid
1 spl kookoslaaste

Kogu müslikraam on mul ökopoest pärit, muidugi võib ka tavapoe omast teha, aga nt kuivatatud mustikaid ja sojahelbeid, vist ka kookoslaaste, pole ma tavapoodides näinud. Kui päevalilleõliga tekib esimene assotsiatsioon jubedast poslamasla maitsest, siis ökopoe päevalilleõli on hoopis midagi teist - see on sisuliselt maitsetu õli, mis sobib just neisse toitudesse, kus õli maitse ei tohiks tuntav olla. Lisaks sisaldab päevalilleõli rohkelt D-vitamiini, mida on meie pika ja päikesevaese talve ajal muudest allikatest suhteliselt keeruline ammutada; kasutasin seda õli lausa lapsel titeeas apteegis müüdava, hormooniks peetava, D-vitamiini asemel (lisaks õlile veel rohkesti võid, kala, õues viibimist ja liikumist).
Müsli tegin nii - kuumutasin panni ning panin pannile õli, sinna sisse panin kaera- ja sojahelbed, kohe ka päevalilleseemned ning suhkru. Müsli saab valmis paari minutiga, seega tuleb kõik lisandid ruttu hulka panna. Järgmisena läksid kuivatatud ploomid (lõikusin tükkideks), rosinad ja kuivatatud mustikad. Keerasin juba tule alt ära ning viimasena lisasin kookoslaastud, segasin veel kõik hoolikalt läbi. Süüa kõlbab kohe, kui keelt enam ära ei kõrveta. Kuna müsli sisse sai rohkelt kuivatatud puuvilju ja seemneid, siis on see väga toitev eine, süsivesikute kogus on meeletu, aga just neid peakski üks hommikusöök sisaldama. Mina vist pole harjunud süsivesikutega oma tavapärase valgulise hommikusöögi kõrval. Kõike ära süüa ei jõudnud, Anee aitas ja sõi pärast kausitäit tatraputru veel müslit koos minuga.

Linguine veinikastme ja krevettidega

Täna me ei jõudnud poodi, seega tuli õhtusöögiks midagi välja võluda kodukappides leiduvast. Erinevaid pastasid on mul kodus alati; mul on lausa nõrkus neid kokku osta, kui jälle midagi huvitavat leian. Koort kahjuks või õnneks külmkapis polnud, muidu ma sööks vist liiga tihti kooreseid pastasid. Siis meenus mulle, et olin paar nädalat tagasi Selveri retseptinurgast leidnud ühe krevettide ja veiniga pastaroa, mille jaoks ma ka vajalikud komponendid valmis ostsin. Krevetid pole mul just lemmikute killast, aga samas see retsept tundus kuidagi köitev ja isuäratav, seetõttu otsustasin väljakutse vastu võtta ning täna lõpuks selle toidu valmis teha.

Vaja läheb:
250 g spagette (mina kastutasin hoopis linguine't)
0,5 dl oliiviõli
3 šarlottsibulat
3 küüslauguküünt
100 g päiksekuivatatud tomateid
2,5 dl valget kuiva veini
500 gr koorimata (või peotäis kooritud krevette)
soola
mutsa pipart
rukkola salatit (mina kasutasin mizuunat)

Hakkisin esmalt šarlottsibulad, küüslaugu ja päiksekuivatatud tomatid. Keetsin pasta al dente; samal ajal praadisin pannil oliiviõlis sibulatükke, küüslauku ja päiksekuivatatud tomateid paar minutit. Lisasin krevetid, soola, pipra ja veini ning kuumutasin keemiseni. Hautasin kaane all ca 7 minutit. Kui vein oli parasjagu aurustunud, lisasin äsja valminud linguine. Originaalretseptis tuli lõpus lisada veel rukkola ja läbi segada, kuid mul oli kodus mizuuna salatit, mis on õrnem ning ei kannata kuumutamist. Tõstsin pasta kaussi ning panin mizuuna mütsiks pähe. Maitselt oli... huvitav, ütleks. Krevette oli küll vähe, kuid maitset andsid tublisti, ei häirinud, samas oli see toit minu jaoks hoopis midagi teistsugust.

Karulaugu-peakapsa salat

Nädalavahetusel sain karulaugu-peakapsasalatit Toilas, mille valmistas mu emme. Täna tegin ise kodus järgi, kuna sain karulauku koju ka kaasa.

Vaja läheb:
paar peotäit hakitud karulauku
paar peotäit juustunoaga riivitud kapsast
ca 2-3 tl rafineerimata roosuhkrut
meresoola
purustatud musta pipart
mõned tilgad ploomiäädikat
Kreeka pähkli õli

Hakkisin karulaugu peeneks, tõmbasin peakapsa küljest juustunoaga liistakaid ning panin rohelise kraami kaussi. Valasin peale tunde järgi Kreeka pähkli õli, tilgutasin ploomiäädikat ning külvasin üle suhkruga, lisasin ka veidi soola ja pipart. Mulle meeldib see salat päris magusana, kuna ploomiäädikas lisab hapusust, siis suhkrut läks salati kohta rohkesti. Sobib söömiseks mõne rammusama toidu kõrvale, "jänkudele" aga ka lihtsalt vahepalaks.

Ahjus grillitud aedviljad mozzarellga

See toit sobib lisandiks mõnele liharoale või täitsa vabalt ka paljalt söömiseks, kuna mozzarella lisab aedviljadele rasvasust ning annab mõnusa lisamaitse.

Vaja läheb (2,5 inimest):
2 paprikat
1 suurem suvikõrvits
ca 20 kirsstomatit
1 pakk mozzarellat (1 suur pallike)
värsket tüümiani
Rapunzli ürdisoola
musta pipart
oliiviõli

Lõikasin paprika neljaks, kirsstomatid pooleks, suvikõrvitsa lõikasin algul pooleks ning seejärel pikkupidi neljaks (jäid pikad laastud), asetasin küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Puistasin paprikale ja suvikõrvitsale peale Rapunzli ürdisoola (sisaldab lisaks meresoolale porgandit, sellerit, peterselli, porrut, basiilikut, tüümiani ja tilli), tomatitele panin veidi meresoola, kõigile aedviljadele purustasin veskist peale veidi musta pipart. Lõikasin mozzarella õhukesteks viiludeks ning asetasin viilud aedviljade peale (kõik ei saa kaetud sellest kogusest), erilist rõhku panin tomati-mozzarella kooslusele. Lõpuks puistasin peale värskeid tüümianilehekesi, niristasin oliiviõli ning pistsin ahju. Küpsetasin ahju keskosas grilliga ca 15 minutit (ülemisele korrusele ei tasu tõsta, siis kõrvetab grill aedviljad mustaks. Sõin aedvilju koos krõbedate kanatiibadega mee-tšillikastmes.

Krõbedad kanatiivad mee ja tšilliga

Kui sõrmi mustaks teha ei pelga ning mee ja tšilli kooslus maitseb, siis üks hea mõte on määrida neid peale kanatiibadele. Sellist toitu on paras teha, kui muud asjatoimetused vajavad tegemist ning söögi valmistamiseks aega napib. Ettevalmistus võtab vaid loetud minutid, seejärel jätkavad kanatiivad ahjus, vajades vaid korra ümberpööramist.

Vaja läheb:
12 kanatiiba
1 spl mett
1 spl sojakastet
1 spl Worcesteri kastet
1 spl tomatipastat
1 paksu sidruniviilu mahl
3 pressitud küüslauguküünt
soola
tšillihelbeid (vastavalt taluvusele)

Tegin nii: pesin ja kuivatasin kanatiivad, tõstsin kaussi, kus neid segada saab. Panin tiibadele järjest peale 1 spl mett, 1 spl sojakastet, 1 spl Worcesteri kastet, 1 spl tomatipastat, hõõrusin ühtlaselt kõikidele tiibadele laiali. Pigistasin peale sidrunimahla, pressisin 3 küünt küüslauku, panin tunde järgi soola ning julguse järgi tšillihelbeid. Segasin veelkord kõik läbi. Tegelikult võiks maitse imendumiseks lasta tiibadel seista paar tunnikest, kuid ma ei saanud kauem oodata kui pool tundi, sest oh häda, kui näljane laps ärkab lõunaunest ja toit pole valmis... Need üksikud korrad, kui ma pole "graafikus", on mind päästnud ainuüksi Baby Tv, mis annab mulle need paarkümmend väärtuslikku lisaminutit enda päästmiseks :) Seekord sain õnneks söögi valmis õigeaegselt.
Pannile panin alla küpsetuspaberi, et tiibadelt nahk ümberpööramise ajal maha ei tuleks. Küpsetasin 200 kraadi juures ca 50 minutit, kuni tiivad olid mõnusalt pruunid. Panin kohe koos panniga rõdule jahtuma, sest mulle maitsevad need kõige rohkem külmalt. Sobivad väga hästi näksimiseks ka järgmisel päeval.