Kuusekasvupesto

Nii, sõbrad, jätkame kuuselainel. Kel kuused käepärast, siis järgmine retsept on kuusekasvupesto :)

Vaja läheb:
40 g kuusekasvusid (2 pihutäit)
20 g Pecorino Romano juustu
20 g Parmesani juustu
10 g seedermänni seemneid
1 väike küüslauguküüs
5 väikest piparmündi lehte
1 dl extra virgin oliiviõli
meresoola


Mina teen pestot kiirmeetodil ehk panen kõik komponendid järgemööda köögikombaini ja jahvatan peeneks. Juustutükid riivisin eelnevalt peene riiviga ja küüslauguküüne hakkisin väikesteks tükkideks, õli lisasin viimasena. Kuna panin juustu suhteliselt palju, siis väga "kuusene" pesto polnud, seetõttu jahvatasin hulka ka mõned rõdukastist näpistatud piparmündilehed - sai põnev küll. Kusekasvupesto maitseb hästi röstitud leiva või saiaga, aga kujutan ette, et sobib väga hästi ka pasta hulka segada (nagu ka kõik teised pestod).

Leidsin lõpuks linnast siiski ühe kuuse, millelt kasvusid näpistada - tõsi, geograafiliselt Tallinnast, vormiliselt metsast. Kakumäe rannamets meenutab oma lopsakuselt, helidelt ja lõhnadelt praegu džunglit või mõnda troopilist loomaaeda. Ja mul on õnn seda imelist loodust iga päev külastada.

Maitsevõi noorte kuusekasvudega

Saime meiegi nädalavahetusel Noarootsis olles oma selleaastased "sääseristsed" - kogu keha on putukate poolt näritud ja sügeleb. Saares, kus me Noarootsis olles peatume, tavaliselt sääski pole - sel aastal on kuuldu järgi sääsed vist küll igal pool - neid on palju ja nad on kurjad ja nad ei ilmu välja mitte päikese loojudes vaiksel õhtupoolikul, vaid ründavad keset päikeselist ja tuulist suveilma ning närivad sind auguliseks.

Toiduks ei paku ma sel korral siiski verd täisimenud sääseliha, vaid noori kuusekasvusid, mis mul samuti maal silma jäid ning millest ma maitsevõid tegin. Idee selleks sain õelt, kes mainis, et tema tuttav oli kuusekasvusid lisanud toorjuustu hulka.
Minu jaoks on selle kevade hitt aga erinevad maitsevõid - karulauguga, tilliga ja nüüd ka siis kuusekasvudega. Renee ema oli küpsetanud leiba ning nii me lasime kuusepuu all puupakul hea maitsta kodust leiba ühes kuusekasvu maitsevõiga. Teadagi maitseb igasugune toit just õues süües eriti hästi.

Vaja läheb:
võid
kuusekasvusid
teralist või helbelist soola


Lase võil toasoojuses veidi pehmeneda või kui kiire on, suru külm või kahvliga pehmemaks. Haki kuusevõrsed hästi peenelt, lisa võile ning raputa maitsevõisse ka soola. Sega maitsevõi ühtlaseks ning paku koos hea leivaga. Kuusekasvud annavad võile kergelt hapuka-kuusese meki. Kuusekasvusid (kuusevõrseid) tasub söömiseks korjata, kui need on mõne cm pikkused ererohelised ja pehmed tupsud ning kasvanud looduslikult puhtas kohas.

Mandlikattega maasika-rabarberikook

Käisin sel nädalal ühes teiste toiduhuvilistega Maitse Klubi korraldatud üritusel, kus Heidi Park õpetas valmistama erinevaid maiustusi. Tegime täisteraküpsiseid vahukommidega ning rabarberi-maasikakooki. Õppisin toiduvalmistamises uusi nippe - nt sain teada, et munavalgega koogipõhja määrides ei imbu sellesse liigset vedelikku ning et muretainas lisaks võile ka toorjuustu kasutades saab tainas eriti mõnusalt mure. Kohe järgmisel päeval katsetasin rabarberi-maasikakooki ka kodus. Põhja ja täidise tegin Heidi antud retsepti järgi, koguseid veidi eestistasin. Kuna mul polnud aega oodata, kuni algse retsepti järgi kook mitmeid tunde külmkapis taheneb, tegin sellele koogile omalt poolt mandlilaastudest, speltanisu jahust ning võist-suhkrust katte peale.

Põhi:
85 g võid
150 g nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
1/4 tl soola
65 g toorjuustu
20 ml jääkülma vett
1 tl valge veini äädikat


Täidis:
1 munavalge
ca 600 g rabarbereid
ca 170 g (külmutatud) maasikaid
10 g maisitärklist
130 g rafineerimata roosuhkrut

Kate:
2 dl speltanisu jahu
2 dl mandlilaaste
0,5 dl heledat muscovado suhkrut
50 g võid


Valmistasin koogipõhja mineva muretaina köögikombaini abiga - lisasin masinasse kõik põhja toorained retseptis olevas järjekorras ning põristasin ained kombainis ühtlaseks massiks. Panin valmis muretaina toidukilesse mähituna tunniks ajaks külmkappi.

Keetsin rabarberitest ja maasikatest koogi jaoks täidise - algul segasin potipõhjas suhkru ja maistärklise (igaks juhuks mainin, et kartulitärklis selles retseptis ei toimi, kuna seda ei tohi pikalt kuumutada), lisasin potti hakitud rabarberid ning külmutatud maasikad. Keetsin 10-15 minutit, kuni segu paksenes; nii maitsev sai, et käisin lubamatult palju potist keedist limpsimas.

Seejärel rullisin külmas seisnud muretaina ümmarguseks (rullimise ajal puistasin peale veidi jahu) ning tõstsin võiga määritud klaasvormi, jättes kaetuks nii vormi põhja kui ääred. Küpsetasin koogipõhja 180-kraadises ahjus ca 15 minutit (soovitav on kuju hoidmiseks põhjale küpsetamise ajal peale panna ka mingi raskus herneste-ubade või teise koogivormi näol). Lasin küpsenud koogipõhjal veidi jahtuda, määrisin pealt munavalgega (et niiskus ei imbuks koogipõhja sisse) ning kallasin peale rabarberi-maasikakeedise. Valmistasin köögikombaini abiga ka purukatte - lasin külma või, speltanisu jahu (kasutasin speltat, kuna tavaline nisujahu sai lihtsalt otsa) ja muscovado suhkru köögikombainis ühtlaseks, viimasena lisasin mandlilaastud. Kallasin purukatte koogile ning küpsetasin kooki 180-kraadises ahjus umbes 20-25 minutit.

Mulle maitses kook enim just soojana, kuigi selle sisu oli veel veidi voolav. Jahtudes kook tahenes ning sisu ei voolanud enam välja. Nii Renee kui Anee olid koogist väga vaimustuses, ka minu jaoks on rabarberist just sellist tüüpi koogid need kõige lemmikumad.

Tatraküpsised

Sain ühes ökopoes maitsta Koplimäe talu tatraküpsiseid; kõht oli parajalt tühi ja maitsesid hästi. Tegelikult oli see juba mitmes kord, kui ma neid küpsiseid nägin ja samale mõttele tulin - neid peaks ise kodus järgi tegema. Ma üldiselt ei osta poest eriti valmistooteid; sel korral oli nende küpsiste koostis küll aus, kuid ise tehes tuleb alati palju odavam. Ostsin juba samal päeval koju tatrajahu, otsisin retsepti ning küpsetasin imemaitsvad tatraküpsised. Kuigi Koplimäe talu tatraküpsistes ühtegi mandlit-pähklit sees polnud, leidsin mina nami-namist ühe retsepti, kus tatraküpsiste sees olid ka pähklid (mina panin sisse küll mandleid). Retseptis olev suhkru kogus tundus mulle kahtlaselt suur (150 g), mina vähendasin seda 100 grammini, aga vabalt oleks võinud veel vähemaks võtta. Olen nüüd teinud neid küpsiseid mandli- ja tatrajahuga segatult ning ka lihtsalt tatrajahuga, kusjuures kummaline, et olulist maitsevahe pole. Tatar on ise pähklise mekiga, tatrapudru maitsest on küpsiste puhul asi kaugel. Oleks ma need küpsised ainult oma kunagisel allergia-dieedi perioodil avastanud - kindlasti oleks need sel ajal olnud minu jaoks küpsetiste tippklass :)

Vaja läheb:
125 g võid
100 rafineerimata roosuhkrut
1 muna
150 g tatrajahu
1 tl küpsetuspulbrit
100 g purustatud mandleid (kui mandleid ei soovi/saa lisada, asenda need 30 g tatrajahuga)
2 sl vett


Mina tegin küpsisetaina sel korral köögikombaini abiga - kõigepealt purustasin mandlid (päris jahuks ei jahvatanud, jätsin pisikesed tükid, et mandlit küpsise sees veidi tunda oleks). Ajasin teises nõus või ja suhkru vahule, lisasin muna, seejärel tatrajahu ja küpsetuspulbri ning purustatud mandlid. Niisutasin tainast vähese veega.

Veeretasin käte vahel tainast väikesed pallikesed ning vajutasin need küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadil lamedaks. Kui on aega küpsisetainas varem valmis teha, siis mässi valmis tainas toidukilesse, vormi rull ja hoia külmas, kuni tainas on tahendnud (tainas säilib külmkapis vähemalt nädala). Lõika tainarullist õhukesed viilud ja aseta ahjuplaadile.

Küpsetasin küpsiseid 180-kraadises ahjus umbes 20 minutit.

"Maitseelamused tervise heaks" raamatu esitlus

Nüüd on raamatu "Maitseelamused tervise heaks" esitluse aeg ja koht selgunud - esitlus toimub sel neljapäeval, 13. mail kell 18.00 Viru Keskuse Rahva Raamatus (kaupluse teisel korrusel).

Räägin oma teest tervisliku toitumiseni, tervisliku toitumise olemusest, raamatu sünnist ja pakun ka enda valmistatud küpsetisi.

Esitlusele on oodatud kõik sõbrad-tuttavad, ka blogilugejad, keda ma kunagi näinud pole ja üldse kõik, kes tervislikust toitumisest huvitatud on. Vabalt võite kaasa võtta ka lapsed, ma ei oota seal piinlikku vaikust; lapsed teevad vaid rõõmu :)

Rahva Raamat lubas enda poolt teha sel õhtul üritusel osalejate jaoks esitletavale raamatule soodushinna. Soovijad saavad raamatusse ka autogrammi.

Jänes apelsinikastmes

Sain eilsel emadepäeval hakkama oma elu esimese jänesepraega. Olen ka varem mõlgutanud mõtteid jänese valmistamise osas, kuid eelmine plaan läks luhta ühel kummalisel põhjusel. Nimelt umbes pool aastat tagasi märkasin Nõmme turuhoones silti, et saab jäneseid tellida. Mina, kes ma igasuguseid põnevaid toiduga seonduvaid väljakutseid otsin, tellisin esmase emotsiooni najal ühe jänese endale kohe järgmiseks nädalaks ära. Nagu ma turult lahkunud olin, hakkasin aga asja üle sügavamalt järele mõtlema - minu pärast lüüakse nüüd üks väike jänku maha, et mina teda süüa saaks - tundus väga julm. Ok, tean, et neid jäneseid kasvatataksegi selleks, et neid süüa ja see on kellegi äri, aga emotsionaalne mõtlemine on vahel ratsionaalsest tugevam. Nädal pärast jänese tellimist läksin siis oma tellitud loomakesele järgi - aga oh imet, jänest ei saanud, sest jänesekasvataja naine läks sünnitama ja jänest ei saadud maha lüüa ja linna transportida. Ohkasin kergendatult, kuna tundsin nädal aega süümepiinu ühe jänese mahalöömise pärast. Sain aru, et see oli märk. Jäneseliha kuulutusi oli enne jõule turul veel kõvasti, kuid edaspidi käisin neist kaarega mööda… Kuni laupäeval Stockast läbi käies jäi mulle lihaletis silma jänes ja mina just mõtlesin, mida põnevat emadepäevaks valmistada. Sel hetkel seda jänest vaadates enam süümepiinu ei tundnud, kuna see jänes oli juba niikuinii maha löödud ja poodi toodud ning minus sai võitu jälle toidunautleja.

Jänese valmistamise retsepti otsisin kaua, uurisin erinevaid retsepte ja valmistusviise, kuni jäin pidama ühe nami-namist leitud retsepti juurde. Omalt poolt tegin ka mõned täiendused.

Kuna meie end ühe nädalavahetuse jooksul Eesti eri otstesse organiseerida ei suuda, siis emadepäeval said emad-vanaemad meie juures kokku. Mina emana, minu ema, minu vanaema ja Renee ema, lisaks teisi mitte-ema staatuses sugulasi. Mina kokana pea terve päev köögis, kuna ma lihtsalt olen nii aeglane kokk. Aga õnneks teeb köögis nokitsemine minule vaid rõõmu ning valmistasin toite hommikust õhtuni suurima heameelega. Hommikuse pannkoogipraadimise võttis Renee siiski enda peale.

Vaja läheb:
1 jänes (1,2 kg)
4 sl nisujahu
1 tl paprikapulbrit
meresoola
valget pipart
praadimiseks võid ja oliiviõli

Kaste:
4 sl võid
2 sibulat
4 küüslauguküünt
4 loorberilehte
2 dl (värskelt pressitud) apelsinimahla
1 tl riivitud apelsini koort
meresoola
purustatud musta pipart
punt tüümianioksi
2 dl valget veini
ca 3 dl vett
2 porrut

Alustuseks panin jänese umbes neljaks tunniks vette ligunema, lisades veele 2 sl valge veini äädikat. See etapp jäi silma mitmes jäneseprae retseptis - vees leotamine aitab verel lihast välja tulla ning äädikas pehmendab liha.

Kui jänes leotatud, kutsusin Renee seda tükeldama, kuna mina lihtsalt pole võimeline tükeldama liha, mis on veel mingi looma kujuline. Tükeldamisõpetuse leidsin ka nami-namist, seal on selle kohta täpne joonis. Segasin taldrikul jahu, sool, valge pipra ja paprikapulbri. Tükeldatud jäneseliha kuivatasin köögipaberiga ning keerutasin jahu-maitseainesegus, seejärel praadisin jänesetükid või ja oliiviõli segus mõlemalt poolt (paar minutit) ning tõstsin ahjupotti.

Valmistasin kastme - sulatasin pannil või, lisasin järgemööda hakitud sibula ja küüslaugu (panin terved küüned), loorberilehed, riivitud apelsini koore ja apelsinimahla, tüümianioksad, soola ja purustatud musta pipra. Hauta segu umbes 10 minutit, viimasena lisa vein ning kalla kaste jänesetükkidele. Minu ahjupott on pigem kõrge ning enamus jänesetükke jäid kastmest välja - seetõttu lisasin kastmele veel kuuma vett.

180 kraadi ja ligi 2 h ahjus (ca pool tundi enne valmimist lisasin potti ka suured porrutükid). Jäneseliha oli selle ajaga hästi küpsenud ning tuli kergelt kondi küljest lahti. Jänesest jätkus 7-le inimesele, kuid tükid olid selgelt erinevad ning ebavõrdsed. Serveerisin jäneseprae riisi ja toorsalatiga, maitses kõigile väga hästi. Jänese valmistamise keerukus, heade tükkide vähesus ja selle hinnaklass on aga piisavad argumendid, et seda väikest loomakest vaid väga harva valmistada-süüa.

Maitseelamused tervise heaks - ühe raamatu sünnilugu

"Maitseelamused tervise heaks" - sellist nime kannab minu esimene raamat, mis tuleb täna trükist ning jõuab juba homsest raamatupoodidesse. Selle raamatu koostamine oli minu jaoks väga põnev periood, mis vajab lahtikirjutamist.


Heureka!
Mõte üks raamat ise kirjutada tekkis mul umbes pool aastat tagasi, kui olin just lõpetanud töötamise Tervitus.ee-s ning mõtlesin veidi elu üle järele - mida ma oskan ja mida ma teha tahan. Ei saa jätta mainimata fakti, et ma polnud sel ajal valmis minema 8 h päevas ja 5 päeva nädalas kusagile tööle, kuna Anee käis sel ajal veel lasteaias kolm poolikut päeva nädalas ning rohkemaks ta poleks olnud võimeline. Mu mõte liikus suunas, et parim oleks leida endale võimalus töötada kodus. Ja siis ühel ööl (jah just öösel) ei lasknud mõtted mu peas mul uinuda ja järsku - heureka - ma peaks kirjutama raamatu tervislikust toitumisest ning jagama lugejatega hulga tervislikke ja maitsvaid retsepte.

Alustasin oma mõtte realiseerimist kohe järgmisel päeval - uurisin välja, millise kirjastuse uksele mul koputada tuleks. Kuna retseptiraamatute väljaandmises on esirinnas Ajakirjade Kirjastus, mõtlesin just nendele oma idee maha müüa. Selleks hetkeks oli mul raamatust peas vaid mõte, ei ridagi käsikirja, aga oma mõtet ja teotahet suutsin ma ühes e-kirjas nii veenvalt väljendada, et mu plaan sai heakskiidu. Saatsin enda senise tegevuse tutvustamiseks ka oma blogi lingi ning hiljem kolme retsepti näol näidise, kuidas ma raamatut ette kujutan. Üks silmast-silma kohtumine lisaks ning leping oligi allkirjastatud. Raamatu sisu osas jäeti mulle täiesti vabad käed, mulle anti vaid tähtaeg, mil raamat peab minu poolt valmis olema.

Millest raamat räägib
Visioon on mul algusest peale olnud kindlalt silme eest - raamatu tuumikuks ja olulisemaks märksõnaks saab olema tervislikkus - sellele samale tugevale sambale tugineb ka minu toidublogi. Tervislikkus on aga üsna trafaretne ja leierdatud sõna, mille taga peidavad end sageli igasugused dieedid ning loobumine kõigest maitsvast. Paljude jaoks on tervislikkusest saanud lausa hirmutav sõna, mis rikub toidu juures kogu headuse. Minu soov on selle raamatuga kummutada hirmud tervislikust toitumisest kui "porgandinärimisest". Ma ei räägi loobumisest, ma räägin võimalusest ja oskustest erinevaid toiduaineid suurepäraseid maitseelamusi pakkuvateks toitudeks kombineerida - tervisliku toitumise võti seisneb kvaliteetses tooraines. Kindlasti ei pea tervislik toituja loobuma maiustamisest - raamatust leiab hulganisti ideid tervislike küpsetiste ja magustoitude valmistamiseks. "Maitseelamused tervise heaks" on eelkõige retseptikogumik - nagu ka raamatu tagakaane tutvustuses ütlen: "Olgu see raamat teerajajaks algajale tervislikule toitujale või inspiratsiooniallikaks juba tervislikust toidust ja eluviisist lugupidavale inimesele."

Minu jaoks on sõna "maitseelamused" väga tugeva tähendusega sõna, mistõttu ma aasta tagasi toidublogiga alustades ka blogi aadressis selle sõna kasutusele võtsin. Toit on minu jaoks selgelt midagi enamat kui pelgalt kõhutäide ning just maitseelamused on need, mida toit eelkõige pakkuma peaks. Minu kindel soov oli algusest peale kasutada sõna "maitseelamused" ka raamatu pealkirjas, mis pärast nädalaid kestnud vaidlusi, kus põrkusid emotsionaalsed ja turunduslikud aspektid, siiski võitjana välja tuli. Lõpuks polnud see siiski ühe osapoole võit või kaotus - kõik jäid rahule. Tagantjärgi võin öelda, et selle raamatu juures olid suurimad vaidlused (küll konstruktiivsed) just pealkirja ja kaanepildi osas, kuna just need on kaks põhilist aspekti, mille põhjal inimene otsustab, kas osta see raamat või mitte. Ühel arvamusel kirjastus, kes on andnud välja sadu kokaraamatuid ning oskab teha järeldusi, mis müüb ja mis mitte, teisel poolel mina oma emotsioonide ja sooviga, et raamat jääks ikka minu nägu ja mul poleks hiljem raamatut kätte võttes häbi sellele otsa vaadata.

Raamatu ülesehituse tegin aastaajapõhiselt - arvan, et nii on kõige loogilisem nii inimorganismi kui tooraine kättesaadavuse seisukohast lähtudes. Suvel võtad ette kuuma suvepäevaga sobivad suvised retseptid ning talvel ikka külma ilma toidud. Nii jooksevadki raamatust läbi kõik neli Eestile omast aastaaega. Ühe kokaraamatu juures on väga oluline aspekt ka kodumaisus - just seetõttu, et tooraine, mida retseptides kasutatakse, on meile kättesaadav ning toorained on ka meie jaoks mõistetavates mõõtühikutes ja kogustes.

Kasvuraskused
Praegusel ajal pole enam ime see, et blogist kasvab välja raamat - selliseid näiteid on ka Eestis juba kümneid ja kümneid. Ka "Maitseelamused tervise heaks" on just blogi baasilt arenenud. Otsustasin raamatu tarvis oma blogist välja otsida oma parimad retseptid, lisaks oli mul hulganisti sahtlisse (ok, arvutisse) kirjutatud ja pildistatud retsepte, mis seni veel kusagil avaldatud polnud. Need retseptid tuli raamatu tarvis kõik läbi kirjutada, paljud neist kindluse mõttes uuesti läbi proovida ja/või pildistada. Lisaks tegelesin kirjutamise kõrval ka aktiivse loominguga - valmistasin toite, panin kirja retsepte ning pildistasin just selle raamatu tarvis. Kuna ma võtsin seda raamatut algusest peale väga isiklikult, siis kirjutasin sellesse raamatusse sisse ka palju enda mõtteid ja emotsioone. Tundsin, et lihtsalt retsept ja valmistusõpetus kirja panna on kuidagi igav ja emotsioonitu - mind aga köidavad just sellised kokaraamatud, kus on selgelt näha ka inimest ennast ja tema isikupära. Kirjutasin iga olemasoleva retsepti uuesti läbi, elades läbi selle toiduga seonduvat emotsiooni. Mäletan, et vahepeal tekkisid ilmast tingitud raskused, kuna silmini lumehangesid ja meeletut külma kogedes oli päris raske ette kujutada suviseid värsketest juurviljadest ja marjadest kergeid toite. Lühiajalisele loomingulisele kriisile aitas kaasa nädalane reis soojemasse kliimasse, mis mind veel pikaks ajaks suve lainele tõi.

Kes mind aitasid
Üksi poleks ma siiski sellise raamatuga hakkama saanud, mul oli mitmeid häid abilisi, kellega pidevalt nõu pidasin - rääkisin, helistasin, vahetasin sadu meile… Esmane kokkupuude oli mul Ajakirjade Kirjastusest Üllega, kes mind üldse algul jutule võttis ning kellelt ma esialgse jah-sõna sain. Aitäh, et Sa minusse uskusid. Sain tuttavaks Ajakirjade Kirjastusest ka Lia ja Margega, kes mul terve selle perioodi alati meili või telefonikõne kaugusel olid ning aitasid oma kogemuste ja nõuga. Järgnes kaks kuud kestnud suhtlemine toimetajaga - lugematul arvul meile, tekstide saatmist edasi-tagasi, minu poolt kindlasti ka päris palju tähenärimist. Velve, aitäh, et Sa minu tähenärimised välja kannatasid ning me kõiges kokkuleppele saime - minu jaoks oli see väga õpetlik ja huvitav periood. Raamatu kujundas Külli - algul ei olnud me samal lainel - Küllil olid teised projektid käsil ning ta polnud mu raamatu sisusse veel süvenenud - oi, kui palju esikaasi me "prügikasti viskasime" ja mitmeid tunde ma õiget valgust passisin, et saada üks hea esikaane pilt. See läbi raskuste saadud imeline pilt, mis meil mõnda aega ka esikaaneks oli, rändas lõpuks siiski raamatu sisse (lk 95) ning esikaaneks sai, nagu pildilt ka näha, kombinatsioon erinevatest toitudest, mis iseloomustavad seda raamatut koos kõige rohkem.

Lisaks Kirjastuse inimestele aitasid mind ka oma pereliikmed - minu õe Kaisa-Maarja tehtud on suur osa selle raamatu meeleolupiltidest. Kokaraamatu juures on väga olulised fotod - seetõttu on kõik retseptid selles raamatus varustatud ka piltidega - just pilt tekitab alati emotsiooni (fotod toitudest on valdavalt minu tehtud). Lisaks on raamatus iga toidu juures meeleolupildid (enamus Kaisa-Maarja tehtud), mille seos vastava toiduga on kas otsene või veidi kiiksuga :) Igal juhul suutis kujundaja Külli need pildid raamatusse nii ilusasti seada, et lausa lust on vaadata. Kaisa-Maarjaga sain kindlasti ka kõige avameelsemalt arutada raamatu võimalikke kitsaskohti - häirekell hakkas meil enamasti samades kohtades tööle.

Hakkama poleks ma saanud ka ilma Reneeta, kes aitas mul piltidega tegelemiseks Mac'is kõige paremad lahendused leida (oi-oi, kui palju aega kulus mul piltide peale!). Tüütasin teda mitu kuud järjest pidevalt oma piltidega. Ja Anee, kes mu kõrval istus ja nukumajas tinistas, kui minul jälle "arvutit häkkida" oli tarvis - kui vaja, suudab ta ka üksi mängida. Anee tegeles ka ise raamatute valmistamisega - murdis kokku suuri pabereid, köitis neid kokku ning kirjutas ja joonistas need täis, imestades sealjuures, kuidas mul ühe raamatu peale nii palju aega kulub… Ajal, mil olid tulised vaidlused raamatu pealkirja osas, püüdis tema kaasa aidata, pakkudes peakirjaks "Rõõmus söök" :)

Missioon
Nüüd, ühel ilusal kevadkuul, on see raamat lõpuks valmis. Kujutasin juba algul ette seda raamatut ilmuma just kevadel, kuna kevad on igas mõttes uuestisünni periood, mis paneb inimesi mõtlema oma tervisele, talvega kogunenud kilodele ja enda eest hoolitsemisele. Motivatsioon midagi muuta ja ära teha on just kevadel kõige suurem. Minu soov on, et tervislik toitumine koguks üha rohkem populaarsust. Kordan veel, et tervislik toitumine ei tähenda loobumisi, vaid pakub uusi võimalusi. Tervislikust toidust võidab kõige rohkem inimene ise, laiemas plaanis ka riik, kuna inimeste elustiilist (sh toitumisest) põhjustatud haigused mõjutavad tugeval määral rahva tervist. Nii altruistlik kui ka see ei tundu, siis mina hoolin sellest ning vaevan vahel ka südant inimeste (eriti laste) toitumise pärast. Oma raamatuga (ja ka blogiga) püüan nii palju kui mina oskan, aidata kaasa sellele, et üha rohkem inimesi hakkaks lugu pidama tervislikust toidust. Ja ma loodan väga, et tervislik toit pakub ka teistele erilisi maitseelamusi.

Metsaseenerisoto karulaugupestoga

Tegin täna nii erilise ja maitsva toidu, et tulin kohe saadud emotsiooni najalt kõike kirja panema. Tänane õhtusöögiplaan oli risoto, ei teadnud algul veel milline täpselt, aga just risoto isu tuli peale. Kuna korjasin nädalavahetusel Toilast kaasa ka karulauku, tahtsin teostada ka oma ammust plaani karulaugupesto osas. Küll on tihti neid olukordi, mil mõtteid ja tahet erinevaid toite valmistada on rohkem kui reaalselt süüa jõuaks!


Lappasin Jamie's Italy raamatut, lootuses leida sealt mõni Jamie Itaaliast toodud autentne risotoretsept. Ja loomulikult leidsingi sealt risotto blanco ehk valge risoto retsepti. Ja järgmisel lehel pakkus Jamie risotot juba koos pestoga, mistõttu tärkas minus mõte pakkuda risotot eestipäraselt ehk koos karulaugupestoga. Mulle meeldib, kui risoto sees on ka midagi tükilist - seetõttu lisasin risotole ka vanaema tehtud soolaseened.


Karulaugupesto:
50 g karulauku (ca kolm pihutäit)
50 g extra virgin oliiviõli (ca 80 ml)
50 g parmesani
20 g seedermänni seemneid
veidi teralist soola (nt Rose või Machu Picchu)

Risotto bianco (valge risoto), 2-3-le:
600 ml puljongit (kasutasin pool öko aedviljapuljongikuubikust)
oliiviõli
1 mugulsibul
1 küüslauguküüs
2 vart sellerit
150 g risotoriisi (Arborio)
1 dl valget veini
kupatatud ja soolatud metsaseeni
ca 50 g parmesani
2 tl võid
veidi soola


Esmalt valmistasin karulaugupesto. Alustasin pesto tegemist just nii nagu üks õige itaallane seda teeb - ikka uhmri ja nuiaga, sain isegi algul karulaugu peenestamisega hakkama, kuni valasin uhmrisse tilk õli - edasi läks kõik sõna otseses mõttes liiga libedalt ehk karulauk muudkui liugles mööda uhmri seinu ja ei mõelnudki enam puruks minna. Rikkusin pesto valmistamise õpetust ning panin karulaugud purustava lõiketeraga köögikombaini, lisasin järgemööda parmesani, kergelt röstitud (mitte pruunid) seedermänni seemned, veidi teralist soola ning viimasena niristasin sisse külmpressitud oliiviõli. Hämmastav, kui kiiresti saab köögikombaini abiga pestot valmistada! Maitsesin - oli mõnusalt küüslaugune. Männiseemnete pakil (roheline ökomärgistusega pakk Stockmannist) oli eestikeelselt kirjas, et tegu on seedermänni seemnetega, inglise keeles aga oli märgitud pine nut, samas olin ma vaatluse põhjal kindel, et tegu on siiski seedermänni seemnetega (lühikesed). Aga pestosse sobivad mõlemad. Hoiatan ka, et liigsel seedermänni seemnete tarbimisel võivad need maitsemeele mitmeks päevaks mõruks muuta, täpsemalt loe Bioneer.ee-st.


Pesto valmis, asusin metsaseentega tegelema. Kuna minul läksid käiku vanaema käest saadud soolatud ja kupatatud erinevad metsaseened, siis tuli neid liigse soola eemaldamiseks algul mõned minutid rohkes vees keeta - just nii soovitas vanaema. Seejärel loputasin seened külma veega, hakkisin väikesteks tükkideks ning praadisin võiga kergelt pannil. Risoto tegin sel korral enam-vähem Jamie Itaaliast hangitud retsepti põhjal - kuumutasin paksupõhjalise poti, panin sinna oliiviõli ja 1 tl võid, hakitud sibula, selleri ja küüslaugu ning hautasin madalal kuumusel ca 10 minutit, kuni sibulad muutusid klaasjaks. Keerasin pliidi maksimumi peale, lisasin eelnevalt praetud seened ja risotoriisi, seejärel valge veini ning lasin veinil redutseeruda. Jamie õpetuse järgi tuleb puljong lisada risoto hulka kulp-haaval, vahepeal segades ning lastes iga kord vedelikul riisi sisse keeda. Mina lisasin puljongi kolmes jaos. Keetsin risotot umbes 15 minutit, lisasin teise osa võid (1 tl) ja riivitud parmesani ning lasin risotol 2 minutit tõmmata ja kreemjaks muutuda.

Serveerisin metsaseenerisoto karulaugupestoga, puistasin peale röstitud seedermänni seemneid ning parmesanilaaste. Minu jaoks oli see heas mõttes eriline maitsekooslus. Pakkudes sama toitu Reneele, olin valmis kõige hullemate kommentaaridega, kuna esiteks ei kuulu risoto Renee lemmiktoitude hulka ning teiseks olin ma jälle karulauguga tembutanud. Ka karulauk ei kuulu Renee lemmikute hulka, pealegi juba noritakse teda töö juures, kui ma teda pidevalt "umbrohuga" toidan :) Mainisin algul igaks juhuks, et tegu on metsaseenerisotoga, millel peal pesto, täpsustamata, millest tehtud pesto. Üllataval kombel pakkus see toit ka Reneele positiivseid maitseelamusi, erilisi kiidusõnu sai ka pesto. Pesto komponendid avaldasin ma talle alles siis, kui taldrik tühi oli :)

Trühvli-kohupiimatort

See on tort, mida küpsetasin viimati täpselt aasta tagasi – emale sünnipäevaks. Nii ka sel aastal, kuna see tort jättis emale väga ereda mälestuse ning ta on seda mul korduvalt uuesti teha palunud. Kuna ma šokolaadist tavapäraselt ei küpseta, pole see tort mind uuest inspireerinud, aga ema sünnipäev oli lõpuks mõjuv põhjus teda selle tordiga ka sel aastal üllatada. Retsept pärineb kusagilt mitte-toidu ajakirjast (Tallinna Kaubamaja kliendileht vms), see on mul väljalõikena teiste lehtedel asetsevate retseptide hulgas.


Põhi:
130 g võid
2,5 dl nisujahu
1 munakollane
1 tl vaniljesuhkrut
0,75 dl rafineerimata roosuhkrut
50 g mõrušokolaadi
näpuotsaga soola

Kate:
1 kg kohupiima (ricotta)
250 g hapukoort
100 g mõrušokolaadi
3 sl nisujahu
4 muna
1 tl vaniljesuhkrut
2,5 dl rafineerimata roosuhkrut
150 g trühvleid

Glasuur:
100 g mõrušokolaadi
valget šokolaadi


Esmalt valmistasin tordipõhja, kasutasin selleks köögikombaini abi. Vahustasin või ja suhkru, lisasin munakollase, seejärel nisujahu, vaniljesuhkru ja sulatatud šokolaadi. Lasin taina komponentidel moodustuda ühtlaseks massiks. Katsin 24 cm lahtikäiva koogivormi põhja küpsetuspaberiga ning muljusin taina ühtlase kihina vormi põhja. Kui rohkem aega oleks olnud, oleks taina ka pooleks tunniks kile sisse mähituna külmkappi pistnud, sest see oli vastvalminuna äärmiselt kleepuv ning raskesti vormitav (sellist soovitust küll algses retseptis polnud). Küpsetasin tordipõhja 180-kraadises ahjus 15 minutit.

Valmistasin katte – segasin omavahel kohupiima, munad, hapukoore, suhkru, vaniljesuhkru ja nisujahu. Sulatasin šokolaadi. Võtsin kohupiimasegust 1/3 kogusest ning segasin selle sulašokolaadiga. Kallasin valge kohupiima eelküpsenud tordipõhjale ning puistasin kohupiima sisse trühvlid (hetk hiljem vaatasin retseptist, et trühvlid tuli eelnevalt tükeldada – seda soovitan ka neile, kes sama torti järgi teevad). Seejärel kallasin tordile sulašokolaadiga pruuniks värvitud kohupiimamassi ning urgitsesin kahvliga kahte kihti segamini (ettevaatust, et kahvel tordipõhja kohupiima sisse ei tõmbaks). Küpsetasin torti 175-kraadises ahjus 1 h. Lasin jahtuda ja valasin peale vedelast mõrušokolaadist glasuuri, peale „koorisin” juurviljakoorijaga valge šokolaadi laaste. Tort peaks enne serveerimist seisma külmkapis vähemalt 5 h.

Emotsioonid – torti kiidavad kõik, ka mulle tundub esimesi ampse süües, et see on päris maitsev, kuigi šokolaadised koogid ei kuulu mu lemmikute hulka. Tort on siiski nii vänge ja rammus, et 1/12 suuruse tüki söömine käib mulle selgelt üle jõu.

Nõgesetee

Hommikusel jooksuringil jäid metsa all silma väikesed nõgesehakatised, mille kinda sisse pistes kaasa napsasin, et neist kodus üks maitsev tee teha. Nõgeseteed on ema mulle väiksest peale joogiks pakkunud, kui "väga kasulikku" jooki. Üldiselt otsin ma nüüd kõikidele "kasulikele asjadele" täpsed seletused - mida täpselt sisaldab ning milleks hea on. Googeldades sain teada, et on olemas nii raudnõgesed kui kõrvenõgesed ning need "kasulikud" on just viimased. Sellest, et ka minu korjatud nõgesed olid kõrvenõgesed, sain kodus neid kinda sest välja urgitsedes kohe aru - mu pöial valutas tugevast kõrvetusest terve päeva.


Milleks siis nõgesetee hea on. Sain teada, et nõgesetee puhastab verd mürkainetest, korrastab ainevahetust ja on üldtugevdava toimega. Makroelementidest annab nõges rauda, mis aitab omakorda vere hemoglobiinitaset tõsta. Nõgeseteed juuakse ka erinevate sisemiste verejooksude puhul. Nõgesetee toob tagasi kadunud söögiisu (selle all küll kurta ei saa :)). Nõgese tarvitamisel tasub teada, et üle paari nädala ei tasu seda järjest juua, kuna vere normaalne hüübivus võib saada häiritud.

Keeda vesi, vala nõgestele, lase 10-15 minutit tõmmata ning nirista soovi korral tee sisse mett.

Pisikesed Pavlovad pasha kohupiimakreemiga

Eile päeval helistas sõbranna, et tuleb mulle õhtul oma lapsega külla. Läksin külmkapisisu revideerima, et mõelda välja, mida õhtul külalistele pakkuda. Leib oli just ahjus küpsemas, veisehakklihast sai üks imemaitsev Bolognese kaste (mille ma peaks ka blogisse üles panema) ning oma saatust ootasid neli munavalget, mis olid kreembrüleest üle jäänud. No ja kui vaatad munavalgetele otsa, siis mõtled ikka ju esimesena Pavlova peale - sel korral proovisin suure tordi asemel teha pisikesed, ühele inimesele magustoiduks paraja suurusega, Pavlovad.


Täidise osas olin algul nõutu, kuni silma jäi mu uus totaalne lemmik - pasha kohupiimakreem - valmistatud Tere poolt ja üllatus-üllatus, ilma säilitusaineteta, mistõttu mu käsi üldse tõuseb sellist asja ostma. Olen muidu juba üle kahe aasta söönud praktiliselt vaid ökotootjate kohupiimasid, millest minu vaieldamatu lemmik on olnud Pajumäe rosinakohupiimakreem. Olen vahel huvi pärast käinud poes ka suurtootjate erinevaid jogurteid ja kohupiimakreeme uurimas, kuid alati, kui on sees säilitusaine, jätan ma selle ostmata - tegelikult polegi minu silma midagi puhast seni jäänud. Toilas aga pakkus mu emme, kes on samasugune E-ainete lugeja nagu minagi, seda sama pasha kohupiimakreemi, mis mind juba esimese ampsuga võlus. Pasha kohupiimakreemile annavad maitset apelsini- ja virsikutükid ning apelsinikoor, kohupiim on segatud rõõsa koorega ning rasvasust on 5% - no on maitsev.

Pavlova (7 väikest):
4 munavalget
1,5 dl suhkrut
2 tl maisitärklist
3 tl valget veiniäädikat

Täidis:
Pasha kohupiimakreemi (Tere)
meelepäraseid marju ja puuvilju

Mikserda munavalged kolmes jaos suhkrut lisades tugevaks läikivaks vahuks. Sega käsitsi ja ettevaatlikult (et munavalgetest õhk välja ei läheks) vahustatud munavalgete hulka maistärklis ja veiniäädikas. Kuumuta ahi 160 kraadini. Tee munavalgetest küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadi peale väikesed "korvikesed" - keskelt veidi nõgusamad, et sisse mahuks hiljem ka täidis. Tõsta Pavlovad ahju ning keera kohe kuumus 110 kraadi peale (kasutasin ka pöördõhku) ning küpseta umbes 1 h 15 min. Lase Pavlovatel lahtise ahjusuuga ahjus jahtuda. Jahtunud Pavlovate peale tõsta pasha kohupiimakreemi ning kaunista meelepäraste marjade ja puuviljadega.

Väga hõrk magustoit - minu jaoks seni tehtud Pavlovatest täiesti uus lemmikkooslus - väga erilise maitsega pasha kohupiimakreem ning marjad-puuviljad selle kõige peal. Ja eriliselt lihtne valmistada ka. Kui ma õhtul oma õele sellest põnevast kooslusest rääkisin, palus ta endale ka seda head magustoitu tuua. Täna koputasingi Kaisa ukse taga kahe Pavlovaga, ühtlasi jätsime ka Anee tema juurde mängima, kuni me Reneega kinos käisime :)

Krõbedad karulaugusaiad

Panen karulauku praegu kõikvõimalikesse toitudesse. Märkimisväärne kogus C-vitamiini säilib karulaugus lehekesi just toorelt süües, küüslauguse maitsenüansi andmiseks olen aga karulauku lisanud vahel ka kuumadesse toitudesse. Eile tegin salati kõrvale ahjusaiu ning sel korral proovisin maitsevõid teha karulauguga. Samuti proovisin osa hakitud karulaugust juustuga segada ning koos saiadega ahju panna. Ahjusaiade tegemiseks on minu üks lemmikutest Vändra Leiva Nukitsamees, millele on lisaks nisujahule ka kaera, rukist ja otra ning seesami- ja päevalilleseemneid lisatud. Erinevalt enamikest teistest Vändra Leiva toodetest, mis juba teisel päeval murenevad käes, on suudetud see sepik teha täiesti korraliku konsistentsiga ja seda ilma lisaaineteta.

Vaja läheb:
Vändra Leiva Nukitsamehe saia/sepikut
karulauku
võid
juustu
meresoola

Haki karulauk peeneks, sega see kas võiga või juustuga, lisa soovi korral veidi soola. Määri maitsevõi (või puista karulauguga segatud riivjuust) saiaviiludele ning küpseta 180-kraadises ahjus krõbedaks. Krõbedad, kergelt küüslaugumekised ahjusaiad sobivad hästi salatite ja suppide kõrvale.

Karulaugust kirjutasin sel nädalal ka Bioneer.ee-s.

Lõhelasanje

Ma elan praegu kala-lainel. Sööme kordi rohkem kala kui tavaliselt - nii valget kui punast. Ja ma olen esimest korda hakanud aru saama, et nii sarnastena tunduvatel forellil ja lõhel on tegelikult maitsevahe ka sees - just viimane on kujunenud minu uueks lemmikuks - nii pastas, supis, salatis kui saial.

Eile tõin turult taas ühe lõhetüki koju, teadmata, mida ma sellega peale hakkan. Ja siis jäid kapis silma lasanjeplaadid ning mu mõte sel hetkel sündiski - lõhelasjane. Uurisin külmkapist järgi, mida veel lasnaje sisse sobitada. Purustatud tomateid, mida muidu kasutan hakklihaga lasanje sees, et tahtnud lõhega kokku panna, kuna mulle tundub tomati ja lõhe omavaheline kooslus mitte kõige meeldivam. Leidsin emme tehtud letšo, milles on peale tomatite sees kõike muud aias kasvavat - see tundus olevat leebem kui lihtsalt purustatud tomatid. Etteruttavalt olgu öeldud, et see oli nii vähe tomatine, et julgesin toidule siiski lisada veel veidi tomatipastat.



Vaja läheb:
4 täisterajahust lasanjeplaati
350 g lõhefileed
oliiviõli
1 porgand
jupp porrut
värsket tilli
värsket basiilikut
ca 2 cm jupp tšillipipart
2 sl kontsentreeritud tomatipastat
ca 2 dl tomati-sibula-porgandiletšot
meresoola

Bešamellaste:
1 tl võid
1 sl nisujahu
ca 2 dl piima
parmesani (nii kastmesse kui kihtide vahele)
meresoola
purustatud musta pipart

Pane lasanjeplaadid täidise ettevalmistamise ajaks vette ligunema. Tükelda lõhefilee kuubikuteks, haki porru, riivi porgand, lõika till, basiilik ja tšillipipar peenikeseks. Prae kergelt väheses oliiviõlis lõhetükid, lisa porgand, porru, sool, till, basiilik ja tšillipipar. Kalla peale letšo (mina kasutasin oma emme valmistatut) ja tomatipasta (kasutasin ökoloogilist päritolu ICA tuubis tomatipastat; ICA sarja müüb Rimi) ning lase umbes 5 minutit haududa. Valmista bešamellkaste - sulata potis või, lisa segades nisujahu ning nirista ettevaatlikult hulka piim (sega pidevalt, et kaste ei läheks tükki), lase keema tõusta, lisa parmesan, sool ja purustatud must pipar, sega, kuni kaste pakseneb.

Mina küpsetan lasanjet piklikus kõrges keeksivormis - mulle meeldib paks lasanje. Vormi põhja nirista bešamellkastet, seejärel lasanjeplaat, lõhe-aedviljasegu, riivitud parmesan, veidi bešamellkastet ning jätkuvalt samas järjekorras, kuni ettevalmistatud komponendid otsa saavad. Pealmiseks kihiks jääb lõhe-aedviljasegu ning vorm tasub katta pealt fooliumiga, et lasanje ahjus liialt ei kuivaks. Küpseta lasanjet 200-kraadises ahjus umbes 40 minutit (enne valmimist lisa soovi korral peale veel parmesani. Võta ahjust välja ja lase ca 10 min "rahuneda", siis püsivad kihid paremini koos. Serveeri koos toorsalatiga.

Karulauku, sinililli ja jänesekapsaid korjamas

Karulauguhooaeg on alanud - käisime eile Toilas olles sel aastal esimest korda karulauke korjamas. Ega metsa minnes ei teadnudki, kas karulaugud juba maa alt ninad välja pistnud on, kuna selle aasta kevad on selgelt hilisem. Esimesed leitud karulaugud olidki vaid sõrmepikkused maa seest välja ajanud helerohelised "osjakesed", kuid metsas edasi uidates leidsime päiksepaistelisematest kohtadest juba karulauke, millel olid esimesed lehed moodustunud. Iga karulaugulehe noppimisega haistis nina aina tugevamat küüslaugulõhna, mis andis vihjeid sellest, et need noored ja väikesed karulaugulehed on eriti tugevamaitselised. Ega palju neid esimesel korral korjanudki - las kasvavad veel. Suutsin veel enne metsast välja saamist ühe oksa peale astuda nii, nagu oleks astunud tagurpidi jäetud rehale - sain paraja laksu ning poripritsmetega kaetud valge jope ja näo.



Metsast tagasi, suundusime parki sinililli korjama. Ei, sinililli ma siiski toiduks ei tarvita, neid korjasime vaasi. Küll aga jäid pargis silma jänesekapsad, mida lapsest peale kevadeti näksinud olen. Mu emme ütles ikka, et kevadeti koolist tulles tuleb lillede korjamise vahepeal ka mõned jänkukapsad ja nurmenukulehed suhu pista. Kui juba jänesekapsad teele jäid, siis nosisin neid hapukaid lehekesi pargis ja korjasin kaasagi, mõttega teha salat karulaugust ja jänkukapsastest.




Värskelt korjatud karulauku hakkisin eile heeringa peale ja sõin koos kartuliga, Aneele tegin pasta peale karulaugust maitsevõid ning just hetk tagasi lõpetasin lõuna karulaugu-jänesekapsasalatiga.

Salatiks läheb tarvis:
karulaugulehti
salatilehti
jänesekapsaid
pool apelsini
4 redist
mõned maasikad
fetajuustu
extra virgin oliiviõli
purustatud musta pipart
rafineerimata roosuhkrut
sidrunimahla



Hakkisin karulaugu- ja salatilehed (salatilehed lisasin, kuna puhtalt karulaugust tuleks salat liiga küüslaugune ja vänge; noori karulaukusid võib käsitleda kui tugevaid ürte). Laotasin hakitud karulaugu, salati ja jänesekapsad kaussi, tükeldasin ka redise ja lisasin salatile. Koorisin apelsini, lõikasin sellest rattad ja need omakorda sektoriteks, lisasin salatile. Salatisse läksid ka mõned maasikad (mul olid külmutatud ja kergelt üles sulanud). Salatit täiendasin fetajuustuga, piserdasin peale oliiviõli, sidrunimahla, veidi suhkrut ja purustatud musta pipart. Sai väga vinge kevadine toit!

Kana-krevetisupp kookospiima ja krõmpsuvate suhkruhernestega

Kuigi toidust ja toitumisest kirjutamine on mu igapäevane põhitegevus, tunnen, et olen oma toidublogi veidi unarusse jätnud. Lihtsalt on hetkel mitu erinevat projekti, mis vajavad esmajoones tähelepanu ja pühendumist (varsti kirjutan ka ühe pikema töö tulemusest siin). Aga hea toit maitseb mulle endiselt ning süüa teen ma ikka. Tahtsin just eile blogis kiita märtsikuus Gruusia köögi koolitusel saadud retsepti järgi valmistatud šampinjone, mida olen kodus juba kordi ka ise teinud ja üles pildistanud, kuid Pille jõudis must ette. Ma siis neid samu seeni hetkel kordama ei hakka ning pakun täna hoopis suppi.


Kookospiima leemega supi isu tekitas mulle esmalt aprillikuu Oma Maitse; see supp mõlkus mul mitu päeva peas, kuid polnud aega kõiki koostisaineid kokku otsida (ehk käia kesklinnas Stockas ja Piprapoes). Nädalavahetusel Saaremaal hotelli restorani menüüs GOspa sugemetega Tom Kha suppi silmates, ei olnud minus kookospiima supi isu ikka raugenud ning selle ma kosutavaks lõunasöögiks võtsingi. GOspa sugemetest sain mina suppi süües aru, et omavahel oli miksitud Tom Kha Gai ja Tom Yum Goong (leemes nii vahukoor kui kookospiim, sees nii kana kui krevetid, aedviljadest suhkruherned, porgand); ei ma ei kurda, supp maitses hästi ning innustas mind koduski veel midagi samalaadset tegema. Kes mõlemast supist täpsemalt lugeda tahab, siis Juc kirjutas neist suppidest väga autentsed lood otse Taist. Lõunasöögiks söödud supi maitse tundus veidi tuttav - tundsin ära oma teravalt koorese kanasupi värviküllaste aedviljadega (selle supi tekkelugu on eelnevas lingis). Ühtlasi sain tagantjärgi teada, et see Renee kirjeldatud supp oli ka kumbki või mingi variatsioon neist kahest Tai kuulsast supist (seni polnud meist kumbki nende suppidega tutvust teinud).

Aga minu tänasest supist - mõjutused sai siis see nii kogetud maitseelamustest kui Oma Maitse kookosese krevetisupi retseptist.

Vaja läheb (3-4-le):
450 g koorimata krevette
1 broilerifilee
ca 15 cm jupp porrut
2 porgandit
värskeid suhkruherneid
pool sidrunit
1 tl tšillikastet
kookosrasva
paprikapulbrit
koriandrilehti
ingveripulbrit
800 ml krevetipuljongit (valmib krevetikestadest, mis koorides järgi jäävad)
200 ml kookospiima
tšillit
kalakastet

Koori krevetid, pane puhastatud krevetid kaussi, kalla peale tšillikaste ja riivi sidrunikoor. Pese kreveti kestad, pane külma vette, lisa soola ning keeda neist puljong (ca 30 min). Puljongi keemise ajal haki või tee köögikombaini abiga porgandist peened ribad (mul teeb köögikombaini üks nuga pikki laaste, mis ei jää nagu päris riivitud porgand). Lõika porrust pikad peened ribad. Lõika ka kanafilee ribadeks ning prae väheses kookosrasvas, lisades maitse järgi soola ja paprikapulbrit. Kui puljong keenud, kurna see läbi peene sõela. Pane potti kookosrasva, kuumuta selles peenelt hakitud porgandit ja porrut, lisa eelnevalt praetud kanafilee, puista sisse veidi ingveripulbrit ja hakitud koriandrit ning kalla peale puljong ja kookospiim. Lase supil keema tõusta, lisa suhkruherned, krevetid ja parajalt tšillit (et oleks supi sees ikka teravust tunda). Vajadusel lisa soolastust kalakastmega. Keeda vaid paar minutit, et säiliks juurviljade krõmpsuvus. Sain poest täna suuremat sorti punased tšillid, mida pidin mitu korda supile juurde lisama ning hiljem veel hakitud tšilliga supi üle puistama, et teravust tunda oleks. Heas mõttes põnev ja teistsugune supp oli. Minu imestuseks maitses supp isegi Aneele, kes kuuldes, et tegu on kookosPIIMAsupiga, keeldus algul seda isegi maitsmast, kuna ta piima ei joo ega piimasuppi ei söö. Selgituse peale, et kookospiim on nagu kookose mahl, sai esimene amps suhu ning uus maitse sobis isegi meie väiksele konservatiivile.