Tervislik šokolaad

Autor: Aet Trisberg

Šokolaad on paljude inimeste jaoks vastupandamatu kiusatus, kuid selle kuulumine maiustuste hulka paneb mõtlema millestki kaloririkkast ja ebatervislikust. Siiski - osates erinevatel šokolaadidel vahet teha, saab valida maiustamiseks ka tervisele kasuliku variandi.

Kuigi Euroopas tuntakse šokolaadi viimased aastasajad, on šokolaadi ajalugu palju pikem. Šokolaadi saamiseks vajalikke kakaoube kasvatasid Kesk- ja Lõuna-Mehhiko aladel elavad iidsed maiade hõimud juba 6. sajandil. Šokolaadi ei tuntud küll selle tänapäevasel kujul - maiad oskasid kakaoube röstida ning valmistasid neist jooki nimega chocolatl. 1528. aastal, kui hispaanlased saabusid vallutusretkedelt Kesk-Ameerika aladelt, tõid nad Euroopasse kaasa kakaoube ning šokolaadijoogi valmistamise vahendid. Šokolaadi Euroopas varem ei tuntud ning algselt saigi šokolaadijoogist Hispaania kuningakoja meelisjook, mille valmistamise oskust kaitsti kiivalt. Paari sajandiga levis šokolaad siiski kõikjale Euroopas; ka seni vaid Kesk-Ameerikas kasvanud kakaooad toodi kasvama lähemale - Ekvatoriaal-Aafrika aladele.

Šokolaadi valmistati algselt mitte kakaopulbrist, kuna seda ei osatud veel saada, vaid tahketest šokolaadikamakatest. 17. sajandi algul muutusid Inglismaal populaarseteks kirjanike, poliitikute ja teiste härrasmeeste kohtumispaikadeks šokolaaditoad, kus pakuti šokolaadijooki. 1765. aastal avati Ameerika mandril Massachusettsis esimene šokolaaditehas, mis sisuliselt tähendas kakaoubadest šokolaadijoogi massi tooraine valmistamise mehhaniseerimist. Kakavõi ja kakaomassi eraldamist veel ei tuntud. 19.sajandil tõi tormilise arengu Euroopasse šokolaadi kvaliteedis ja toodangu mitmekesisuse. Rajati šokolaaditehaseid ja valmistati esimesi tahvli- ehk söögišokolaade, õpiti eraldama kakaovõid ja kakaomassi ning valmistama piimašokolaadi ja kakaopulbrit. Hakati kasutama kakaopulbrit ning joogi nimetus muudeti ümber kakaoks. Šokolaadi leiutajaks peetakse Bristolis firma Fry&Sons’i, kes müüs aastal 1847 toodet, mida paljud loevadki esimeseks maiustusena müüdavaks šokolaaditahvliks.

Kakaovõi on üks kallimaid toidurasvu üldse. Kõrge hinna taga on tervislik rasvhappeline koostis, samuti kakaopuude kasvukohtade vähesus. Nimelt kasvavad kakaopuud vaid umbes 20 laiuskraadi laiuses vööndis mõlemal pool ekvaatorit, kus valitseb aastaringselt neile sobiv soojus ja niiskus. Lisaks Kesk-Ameerikale on kakaoubade kasvupiirkondadeks veel Nigeeria, Elevandiluurannik, Ghana, Indoneesia, Malaisia ja Filipiinid. Kakaoubade toodangust lõviosa annavad väikefarmid.

Kakaopuu pärineb Lõuna-Ameerika Amazonase vihmametsadest ning kasvab seal kümnete meetrite kõrguse, troopiliste puude tiheda lehestiku poolt moodustatud kaitsva katuse all. Kakaopuud hakkavad vilju kandma alles 6-7 aastaselt. Kakaopuud on erilised, kuna nad kannavad samal ajal erineva küpsusastmega õisi ning vilju. Kakaopuu viljad kasvavad mitte okste vaid tüve küljes. Kakaopuul võrsub aasta jooksul umbes 10 000 õit, millest vaid murdosa arenevad viljadeks. Viljastunud õiel kulub vilja väljaarenemiseks 4-6 kuud, täieliku suuruse saavutanud vilja küpsemiseks läheb veel vähemalt üks kuu. Kuigi kakaopuu viljad valmivad aastaringselt, koristatakse neid kaks vaid kaks korda aastas ning seda tänapäevani vaid käsitsi (et õisi ega teisi vilju ei vigastataks). Kakaopuu vili on 20-40 cm pikkune ning ameerika jalgpalli kujuline vili. Vilja sisemuses on tiheda pakina 20-60 toorelt umbes põldoa suurust seemet - just neist valmistataksegi šokolaadi.

Šokolaaditööstuses on tänapäeval kasutusel kolm kakaosorti - Trinitario, Forastero ja Criollo - neist parimaks peetakse just viimast, mis on iidsete maiade aladelt pärinev igivana sort. Criollo moodustab maailma šokolaaditoodangust vaid 10% ning seda kasvab vaid vähestel aladel. Parimate omadustega šokolaadi saab just Criollo sorti ube kasutades, kuid ka kahest teisest kasvatavast sordist saab kvaliteetset šokolaadi, kui neid röstida ja segada õigetes vahekordades.

Šokolaad on viimastel aastakümnetel olnud üks toiduteadlaste poolt enimuuritud ja vaidlusi äratanud toiduaine, mille ümber liikuvatest müütidest ja teabest on tavatarbijal küllaltki rakse tõetera üles leida. Teaduslikult on ära tõestatud mitmeid šokolaadi tervistavaid omadusi, kuid just lisanditeta mõrušokolaadi, mitte piima- ega vähese kakaosisaldusega teiste šokolaadi nime kandva toodete:

1. Šokolaadi peamise koostisosa kakaovõi rohked rasvhapped ei tõsta vere kolesteroolitaset ega suurenda südamehaiguste riski. Nädalas võib süüa julgelt 200-300g šokolaadi, kahjutekitamata südamele ja veresoonkonnale.
2. Šokolaad sisaldab antioksüdante (alagrupp-polüfenoole), mis kaitsevad südant ja veresoonkonda, kaitsevad keharakke vabade radikaalide kahjulike mõju eest, aitavad vähendada mälukaotuse, kasvajate, silmakahjustuste, Alzheimeri tõve, parkinsonismi ja veel mitmete tõsiste tervisehäirete tekkimise ohtu.
3. Šokolaad sisaldab mineraalainetest rauda, kaaliumi, kaltsiumi, magneesiumi ja vaske ning vitamiine A, B1, C, D ja E.
4. Viimaste aastate uuringud on tõestanud ka, et šokolaad ei tekita aknet ega hambakaariest.
5. Šokolaadis on leitud ohtralt „ajuvitamiini” ehk meeleolutõstjat türosiini, mis alandab ka vererõhku, stabiliseerib veresuhkru taset ning aktiviseerib kilpnääret, kiirendades nõnda ainevahetust ja alandades kehakaalu. Türosiin on lisaks ka üheks lähteaineks „õnnehormooni” ehk serotoniini tekkimisele organismis (serotoniin reguleerib und, pärsib näljatunnet, väldib meeleolu kõikumisi, kontrollib söömisel õigeaegselt küllustunde tekkimist ja teeb reipamaks).
6. Kõige puhtamas ja järelikult ka kõige kõrgema kofeiinisisaldusega keedušokolaadi 100g on sama palju kofeiini kui ühes tassis keskmise kangusega kohvis; ergastava toime tõttu ei sobi šokolaad väikelaste maiustuseks.

Kuidas aga poe šokolaadiriiuli ees seistes vahet teha, milline on kvaliteetne ja tervislik šokolaad ning milline mitte. Põhiliselt tuleks uurida šokolaadi kakaosisaldust - mida kõrgem kakaosisaldus, seda kvaliteetsem ja tervislikum on šokolaad; kvaliteetsed šokolaadid ei sisalda ka toidu lisaaineid. Et oleks lihtsam tervislikku šokolaadi ära tunda, toome siinkohal välja šokolaadide liigituse:

1. Mõrušokolaad (teisisõnu magustamata šokolaad, keedušokolaad, köögišokolaad või pagarišokolaad) on kõige puhtam, tumedam ja kõige lihtsam šokolaad. Sellele ei ole lisatud ühtegi lisandit, sellepärast on see hea teiste toiduainete maitsestamiseks ja küpsetamiseks. Sisaldab 35% või enam tahket kakaomassi.
2. Mõrumagus šokolaad (teisisõnu poolmagus või tume šokolaad) on samuti väga tumeda värvusega, kuid natukene magusam kui mõrušokolaad ja sobib ka maiustuseks. Puhtale šokolaadipastale on lisatud suhkrut, vanilli, täiendavat kakaovõid või emulgaatorina toimivat letsitiini. Tahke kakaomass võib ulatuda isegi kuni 75%-ni.
3. Söögišokolaad on magus, maiustusena kasutatav šokolaad, mida esindab piimašokolaad. Siia võib paigutada ka Euroopas kokkuleppeliselt šokolaadi nime kandva valge šokolaadi. Piimašokolaad on heledama värvusega, sest sellele on lisatud suhkrut, piima ja veel täiendavat kakaovõid. Valge šokolaad ei sisalda kakaomassi, vaid koosneb põhiliselt kakaovõist, millele on lisatud piimapulbrit, letsitiini, vanillisuhkrut ja tavalist suhkrut; ehtne valge šokolaad peab olema elevandiluu värvi.
4. Kuvertüür (teisisõnu glasuurimisšokolaad või dipišokolaad) sisaldab tavalise söögišokolaadiga võrreldes rohkem kakaovõid ning sulab seetõttu ühtlasemalt ja hõlpsamini. Tahkudes jääb kuvertüür kaunilt läikivaks ning sellest valmistatud glasuur murdub toreda, kergelt kuuldava krõpsuga. Kuvertüür on asendamatu šokolaadikaunistuste tegemisel, šokolaadikihiga katmisel ning nendes magusroogades, kus šokolaad on põhikomponendiks. Väga eriliseks teeb kuvertüüri veel see, et teda on mitmes variandis: mõrumagusana, poolmagusana, piimašokolaadina ja isegi valgena.
5. Šokolaadikompvekkide ja täidisega šokolaadide puhul on rõhk pandud tihti täidisele ning šokolaadi enda kvaliteet ei pruugi olla kõige parem. Täidisena kasutatakse näiteks kuivatatud puuvilju, kuivatatud marju, pähkleid, küpsiseid, alkoholi jne. Šokolaadikompvekid sisaldavad enamasti tervise seisukohalt liialt palju suhkrut. Erandiks võivad olla väikeste töökodade või kohvikute poolt pakutavad kvaliteetsed (käsitöö) šokolaadikompvekid, mille valmistamisel jälgitakse hoolikalt nii täidise kui šokolaadi kvaliteeti.

Allikad:
"Šokolaadiraamat" Angeelika Kang, Maire Suitsu, Lia Virkus
Wikipedia

Artikkel on ka Tervitus.ee toitumisrubriigis

Chilli con Carne

Valmistasin esimest korda ise Chilli con Carnet - see roog (tõlkes - piprad lihaga) on algselt Mehhiko päritolu, kuid seda tuntakse nüüdseks kõikjal maailmas - head retseptid ju võetakse ikka üle. Retsepte leiab internetist erinevaid, lisaks mäletasin, et Jamie Kokakoolis oli Chilli con Carne retsept sees. Mulle tundus aga, et selle raamatu retseptis oli üks tõlkeviga - nimelt olid seal koostises köömned, kuigi muudes retseptides figureerisid vürtsköömned ja on ikka oluline maitsevahe, kumba kasutada. Nii ma siis otsustasin kasutada ikka vürtsköömneid ning tegin mõned väikesed kohandused veel (nt kikerherned jätsin välja).

Koostise järgi võib juba ette oletada, et tegu on ühe väga tummise, erinevaid süsivesikuid ja valke sisaldava toiduga. Mulle üldiselt hakkab tugev valgu ja süsivesikute eksisteerimine ühes toidukorras veidi vastu (erandiks on millegipärast lasnaje). Kui ma mõtlesin, et patta läheb nii liha, oad kui porgandid ning seda kõike süüa veel mingi süsivesikuga, siis tundus selgelt liiast. Keetsin siiski kõrvale metsikut riisi, ciabattat oli ka kodus, proovisin ka sellega - ikka see, mis oletasin, liiga erinevad asjad koos. Toitu jäi päris palju järgi, aga olin lugenud, et see maitseb järgmisel päeval veel paremini. Ja välja mõtlesin - aurutasin endale järgmisel päeval Chilli con Carne kõrvale brokoliõisikuid ning nii tundus toit tõeliselt nauditav - pisut kummaline viis, aga just nii sai Chilli con Carne minu lemmikuks (tõesti - järgmisel päeval on see parem - see on üks vähestest toitudest, mille kohta nii saab öelda).


Vaja läheb:
240 g veise (delikatess)hakkliha
2 porgandit
2 sibulat
4 küüslauguküünt
1 varsselleri vars
1 suur punane paprika
ca 4 cm tšillipipart
oliiviõli
0,5 tl tšillipulbrit
1/3 tl jahvatatud vürtsköömneid
1 kaneelikoor
meresoola
purustatud musta pipart
pool peotäit koriandrilehti
1 tl palsamiäädikat
400 g purustatud tomateid
200 ml vett
400 g punaseid ube

Koori ja tükelda porgandid, sibulad ja küüslauguküüned. Lõika varsseller juppideks ning paprika ja tšillipipar tükkideks. Kuumuta paksupõhjaline pott, nirista sinna oliivõli pane järgemööda potti kõik aedviljad; sega pidevalt. Puista peale maitseained - tšillipulber, jahvatatud vürtsköömned, sool ja purustatud must pipar. Lisa hakkliha ning sega ja kuumuta, kuni hakkliha on värvi muutnud. Vala potti ka purustatud tomatid, poole tomatipurgi jagu kuuma vett, tilguta palsamiäädikat ning lisa koriandrilehed ja kaneelikoor. Vähenda kuumust ning hauta Chilli con Carnet 1,5 tundi. Tund pärast hautamise algust lisa nõrutatud punased oad. Serveeri meelepärase lisandiga - nt riis, bocatta, salat, brokoli või teised aedviljad.

Granaatõunajäätis

Ma tegin ühe "põrsas kotis" ostu - tellisin Nigella Ekspressi eestikeelse raamatu (tegelikult juba paar kuud tagasi). Lootsin parimat, kuid olen veidi pettunud - ei ole need retseptid nagu päris minu maitsele. Seetõttu katsetan esimest retsepti alles nüüd, kui see raamat juba mõnda aega minu kodus on olnud. Võtsin alustuseks granaatõunajäätise, mida saab käsitsi valmistada (pean tunnistama, et teen jäätist käsitsi olude sunnil, kuna mu armas jäätisemasin on omadega õhtal). Mind on alati imestama pannud, kuidas saab vahukoort mingi mahlaga koos vahustades ja seda ära külmutades valmistada jäätise. Minu senised õnnestunud jäätiseretseptid on eeldanud lehmapiimatoote kuumutamist ja külmumisfaasis pidevat segamist. Aga proovisin järgi.

Vaja läheb:
400 ml 35%-st rõõska koort
2 dl 100%-ist granaatõunamahla
130 g peeneteralist rafineerimata suhkrut
0,5 laimi mahl

Kaunistuseks:
granaatõunaseemneid

Lahustasin peeneteralise suhkru (kasutasin Billington's peenetrealist rafineerimata suhkrut) laimi- ja granaatõunamahlas. Algses retseptis oli märgitud küll tuhksuhkur, kuid kasutasin siiski rafineerimata suhkrut. Granaatõunamahla ei pressinud ise - ostsin 100%-se mahla, kuhu pole lisatud suhkrut. Kuna algses retseptis oli 2 granaatõuna mahl, siis oletasin, et sealt võib tulla ligikaudu 2 dl mahla, mul oli ka vahukoore kogus veidi väiksem. Vahustasin suhkruga segatud mahla ja vahukoore, kuni kreemile moodustusid peale pehmed tipud. Külmutasin jäätist ühe öö, õpetuse järgi pole sügavkülmas külmumise ajal jäätist segada vaja.

Enne söömist võtsin jäätise ca 10 minutiks toasoojusesse sulama. Jäätis polnud sugugi nii heleroosa kui Nigella raamatu pildil, pigem selline värvitu-kahvatuvõitu. Vormisin kuulikesed ja puistasin peale granaatõunaseemneid. Jäätis oli esiteks liiga magus, teiseks polnud selles absoluutselt granaatõunamaitset - seda andsid vaid seemned, millega koos ma jäätist sõin ning ebameeldiva üllatusena kleepus jäätises sisalduv rasv nii suulakke kui lusikale. Nüüd ma olen ikka täiesti veendunud, et parima jäätise saab siiski lehmapiimatooted eelnevalt läbi kuumutades - olen ju ise ka teinud pigem rasvaseid jäätiseid (sest need lihtsalt on paremad), aga kuumutatud jäätisesegu baasil ei teki sellist vastikut rasvatunnet suhu.

Lõpetuseks hoiatus - efektne pilt on pöördvõrdelises seoses jäätise maitsega :) Kahjuks on teistpidi seos erinevate kastmete või hautistega, mille pilt on märgatavalt näotum ja ei anna toidu maitsest tegelikku aimu.

Jamie roheline segasalat

Kui ma muidu ei tee salateid kunagi ühegi retsepti järgi - minu igapäevased salatid kujunevad ikka kodusolevate komponentide ja hetkeemotsiooni ajel, siis sel korral kasutasin ühte segasalati retsepti Jamie Kokakooli raamatust. Tegelikult jäi see roheline salat mulle silma juba päris algul seda raamatut sirvides, küll aga ootas see oma aega - nähes ühel õhtul külmkapis ebaproportsionaalselt palju rohelist salatikraami, meenus mulle ka see Jamie roheline segasalat. Väike muudatus siiski minu poolt - Cheddari juustu asendasin parmesaniga, rohelise sibula murulauguga, kressivõrsed asendasin rediseseemnete ja lutserniga ning basiiliku jätsin välja, kuna seda hetkel kodus polnud - oot-oot, jäi üldse midagi algsest retseptist järgi… :) Olen seda salatit nüüd juba neli korda teinud, proovinud kasutada salatis ka Jamie pakutud kressi (sel juhul muutus salat liiga mõrkjaks ja vajas vähest suhkrut) - minule maitseb see salat just rediseseemne- ja lutserni idudega. Kui minu salatid on enamus sellised, mis eeldavad võimalikult vähe komponentide tükeldamist, siis see salat on vastupidiselt hästi peeneks hakitud - maitse sõltub ju ka komponentide peenestusastmest. Kuna ma juba mainisin, et olen seda lühikese aja jooksul juba neli korda jõudnud valmistada, siis siit ka vihje, et see salat hakkas mulle hullupööra maitsema. Olen seda salatit teinud nii teise toidu kõrvale, kui söönud ka lihtsalt eraldiseisva toiduna (viimasel juhul on küll salatis käiv paremsanihulk tunduvalt suurem).


Vaja läheb:
1 avokaado
3 lehtsalati lehte
ca 5 cm kurki
1 peotäis lutserni ja rediseseemne idusid (neid kokku 1 peotäis)
ca 10 vart murulauku
ca 1 spl oliivõli
lusikaotsaga Dijon sinepit
lusikaotsaga palsamiäädikat
meresoola
purustatud musta pipart
parmesani juustu

Koori ja tükelda avokaado, lõika lehtsalat võimalikult peenikeseks, haki kurk väikesteks kuubikuteks, lõika kääridega murulauk peenikeseks ning pane kaussi. Tõsta kaussi ka peotäis peenekoelisi idusid. Mungube ei kasutaks selles salatis, küll aga sobivad kõik niiditaolised peenikesed idud nagu lutsern, kress, rediseseeme või brokoli. Niristasin rohelise salati peale oliivõli, veidi palsamiäädikat ning puistasin meresoola ja musta pipart, segasin salati korralikult läbi. Serveerisin jämedalt riivitud parmesaniga.

Kirju koer, ilma E-aineteta

Saan igal pühapäeval meilile Anee lasteaia nädalase tegevuskava. Sealt võib sageli avastada päris põnevaid ja esmapilgul üllatavaid tegevusi, mille serveerimisoskus lasteaialastele nõuab omajagu pingutust. Sellega, et igakuiselt käiakse KUMUs kunstinäitusel või jäähallis uisutamas, olen juba ära harjunud; uus üllatus tabas mind, kui ma järgmise nädala tegevuskavast leidsin Stenbocki maja külastuse. Mulle tegelikult väga meeldib suhtumine, et last võetakse võrdväärsena ning seletatakse elu meie ümber lahti, aga ma tahaks teada, kuidas seletatakse neile 3-6-aastastele lahti Stenbocki maja külastuse eesmärk ning kes need tähtsad onud seal majas siis on… Ma eeldan, et lastele viimasel kuul õpetatud Eesti hümn läheb seal majas vabariigi aastapäeva puhul käiku…

Veidi veel eelmise nädala lasteaia tegevuskavast - neljapäevaks oli tunniplaani tekitatud kokandustund, kus valmistati üheskoos kirjut koera. Kuna kirju koera sees käivad küpsised ja marmelaad sisaldab paraja koguse E-aineid, siis ei tahtnud, et Anee seda sööks (selgus ka, et söömine polnudki samal päeval). Samas aga ei taha, et Anee minu põhimõtete pärast kannatama peaks - lubasin talle, et valmistame kodus ühe täiesti E-ainetest vaba kirju koera - kasutame ökomärgiga speltaküpsiseid ning astelpajumarmelaadi (mille kohta sain Facebookis Pillelt vihje). Palusin siis Aneel kõik täpselt meelde jätta - mis sisse käib ja kuidas täpselt tehakse. Ma hakkasin kahtlema, kas ma ise kunagi kirjut koera teinud olen, meelde küll ei tulnud. Küll aga olen ma seda oma lapsepõlves ja ka hilisemal ajal omajagu söönud ning see kummalise tehnoloogiga (komponentide purustamine ja uuesti kokkusurumine) "vorst" on üks maitsev magus kraam. Igal juhul oli Anee kodus kirjut koera tegema hakates põnevil ja uhke selle üle, et tema juhatab köögis vägesid.


Vaja läheb:
150 g speltaküpsiseid
90 g marmelaadi
40 g rosinaid
1 spl rafineerimata roosuhkrut
20 g valget šokolaadi
3 spl kakaod
80 g kondenspiima
60 g võid

Kirjut koera tahtis Anee võimalikult palju ise teha - nii purustaski ta suurde kaussi käte vahel küpsised, lõikas ise marmelaadikommid ja lisas küpsiste juurde, kallas sisse rosinad, koos minu käega tõstsime purgist ka kakaod ja suhkrut. Tükeldatud valge šokolaadi, kondenspiima ja sulatatud või lisasin mina. Anee segas kirju koera massi läbi ning Renee keeras selle tugevaks "vorstiks" toidukile sisse. Jätsime kirju koera üheks ööks külmkappi.


Järgmisel päeval - lõikan kirju koera juba hommikul lahti ning panen lauale. Anee sööb oma hommikuputru ning kurdab, et midagi haiseb laua peal. Kuna seal peale kuivatatud puuviljade ja tee midagi muud polnud, andsin nuusutada kirjut koera - just sealt tema arust see hais tuligi. Haisuks pidas tema siis kakaolõhna; kusjuures mulle meenus, et kui ma kunagi varem šokolaadi sulatanud olen, käis ta ka köögis vingumas, et mida ma haisutan. Nii palju siis kirjust koerast - Anee keeldus seda isegi maitsmast - eks me siis Reneega peame selle ära sööma. Ka Anee kauaoodatud šokolaadisöömiseks paras iga päädis sellega, et kolmel päeval sõi ta ühe ruudu šokolaadi ning neljandal päeval teatas, et see on liiga vänge… Ja rohkem ei tahagi.

Liibanoni õhtu oma kodus ehk Kefta, Muhammara ja loomulikult üks salat ka seal juures

Viimastel nädalatel on paljudes toidublogides (ja loomulikult ka neis kodudes) lahti läinud kummaline Lähis-Ida köögi austamine - selles kõiges on "süüdi" Pille, kes tegi paarikümnele huvilisele Liibanoni-teemalised koolitused, tutvustades uusi ja põnevaid maitseid. Just neilt koolitustelt noppisid inimesed oma lemmikud välja ning panid need oma kodudes elama. Üheks vaieldamatuks inimeste lemmikuks sellelt koolituselt osutus paprikadipp ehk muhammara, mille maitset pelgalt välimuse järgi on raske aimata - see tuleb lihtsalt ise järgi proovida. Retsepti järgisin 100%-se täpsusega, et välja tuleks just see sama maitse. Minule maitses see paprikadipp eriti just lihatoitude kõrvale, seega läksin ka kodus seda teed.

Koolitusel hakkasid mulle maitsema ka lambahakklihatoidud, millest ma ühte ka ise sellel koolitusel valmistasin. Kuna mulle end korrata ei meeldi, siis proovisin kodus valmistada teist lambahakklihatoitu, milleks on Liibanoni hakklihapallid ehk Kefta. Andsin hakklihapallidele veidi vürtsikust küüslaugu ja tšillipipra lisamisega, mida algses retseptis polnud.

Mõeldes, mida hakklihapallide ja paprikadipile veel lisaks süüa, tuli ikka mulle omane mõte - loomulikult mõni hea salat. Ja salat valmiski planeerimatult, nii, nagu mu enamus salateid valmivad - mõtteid selleks annavad käepärased komponendid. Kodus oli lambasalat - hakkasin mõtlema, miks ühe salati nimi seotakse küll lammastega - googeldasin ja leidsin Maalehest sellise info: "Lambasalati nimi olevat tulnud sellest, et taime esimeste lehtede ilmumine langeb kevadel ühte lammaste poegimisperioodiga." Nojah, vähemalt pole see salat lammaste toit :). Lambasalatit nimetatakse ka põldkännakuks - pole just väga suupärane nimi. Lisaks lambasalatile panin salatisse tumedaid viinamarju, tugevamaitselisi kollaseid kirss-ploomtomateid, lemmikut avokaadot ja uudistoodet oma idandamisnõust - rediseseemne idusid (üllatus-üllatus - need on redisemaitselised). Ja kuna mul olid muhammarast käepärast granaatõunasiirup ja kreeka pähklid, siis mõtlesin seda joont ka salatis jätkata. Salat sai väga põnev ning kõik koos moodustasid ühe imelise õhtusöögi.



Muhammara paprikadipp:
500 g punaseid paprikaid
100 g kreeka pähkleid
0,25 tl Cayenne pipart
0,5 spl sidrunimahla
2 spl granaatõunasiirupit
1 küüs hakitud küüslauku
0,5 tl jahvatatud vürtsköömneid (mitte segamini ajada hariliku köömnega)
0,5 tl meresoola
0,5 tl rafineerimata roosuhkrut
1 spl extra virgin oliivõli

Esmalt lõika paprikad neljaks, eemalda vars ja seemneosa ning laota need ahjuplaadile kooreosa ülespidi. Rösti paprikaid ahju grillfunktsiooniga umbes 15 minutit, kuni need hakkavad pealt pruunistuma (nahk tuleb hiljem maha koorida, pruunistumist ei tasu karta). Kata küpsenud paprikad pealt fooliumiga ning lase peaaegu täielikult jahtuda. Jahtunud paprikatelt koori nahk. Pane köögikombaini kreeka pähklid, paprikad, Cayenne pipar, sidrunimahl, granaatõunasiirup, hakitud küüslauk, jahvatatud vürtsköömned, sool ja suhkur - jahvata kõik ühtlaseks massiks. Vahetult enne purustamise lõppu lisa oliivõli.


Kefta ehk Liibanoni hakklihapallid:
325 g lambahakkliha
2 sibulat
2 küüslauguküünt
peotäis värsket peterselli
10 vürtspipra tera (purustatult)
1/3 tl kaneeli
ca 3 cm jupp tšillit
meresoola
purustatud musta pipart

Purusta sibul ja küüslauk peenelt, haki tšilli ja petersell ning purusta uhmris nuia abil vürtspiprad. Sega kõik hakitud ja purustatud ained ning maitseained hakkliha hulka ning vormi hakklihast käte vahel väikesed "vorstikesed". Küpseta 220-kraadises ahjus umbes 15 minutit.

Muhammarast inspireeritud salat:
2 peotäit lambasalatit
ca 15 kollast kirss-ploomtomatit
1 peotäis tumedaid viinamarju
1 peotäis rediseseemne idandeid
1 avokaado
1 spl granaatõunaekstrakti
3 spl kreekapähkli õli
1 peotäis röstitud kreeka pähkleid

Rösti 180-kraadises ahjus ca 5 minutit kreeka pähkleid. Laota kaussi lambasalatid, poolita tomatid (leidsin Selverist kollased kirss-ploomtomatid - pole pärast suve lõppu veel nii häid tomateid saanud) ja viinamarjad ning laota salatile. Tükelda avokaado ning lisa salatile. Tõsta salatile ka rediseseemne idandeid (need on redisemaitselised). Nirista salatile 1 spl granaatõunasiirupit, 3 spl kreekapähkli õli ning puista peale röstitud kreeka pähkleid.

Pohlakook, milles peidus õige palju pohli

Kui ma muidu olen harjunud uitama mööda toidupoode, tehes emotsionaalseid oste (ei saa ju kõike vajalikku kaupa kunagi ühest poest kätte), käima vähemalt tund aega mööda turgu ja rääkima tuttavate müüjatega juttu, siis praegu on mul tohutult kiire periood ja ei jõua kusagile. Kuna ma üliharva poes käin, siis vahel tunduvad kodused toiduvarud päris kokkukuivanud (ok - kuivained, erinevad õlid, suhkrud, kuivatatud puuviljad ja sügavkülmamarjad ei saa mul otsa ka siis, kui ma peaks kuuks ajaks lumevangi jääma) ja tihti tuleb välja mõeldagi midagi olemasolevatest vahenditest. Nii meenus mulle eile üks mu traditsiooniline pohlakook, mida olen aastaid küpsetanud - selline hästi tervislikest koostisosadest kook, mida võib süümepiinadeta mitu tükki korraga ära süüa :) Kui üldiselt on soolased toidud sellised, kus saab loovusel rohkem mängida lasta, kartmata, et toit ebaõnnestuks, siis seda kooki olen ma alati nö käe järgi teinud ja alati õnnestub. Eile panin ka kogused kirja, et saaks retsepti ka teistega jagada.
Olen pohli ja tosca katet varemgi ühes koogis kombineerinud - tõeliselt maitsev kooslus.

Põhi:
100 g võid
50 g rafineerimata roosuhkrut
1 dl täistera nisujahu
1 dl kaerajahu

Täidis ja kate:
4 dl pohli
1 dl rafineerimata roosuhkrut
50 g võid
1 spl nisujahu
0,5 dl neljaviljahelbeid
1,5 dl mandlilaaste
ca 0,5 dl siirupit või piima


Hakkisin külma või suhkruga peenikeseks, lisasin juurde nisu- ja kaerajahu ning näppisin taina ühtlaseks. Kasutasin 20 cm läbimõõduga lahtikäivat koogivormi, suurema vormi puhul võiks koguseid umbes kolmandiku võrra tõsta. Muljusin taina õhukese kihina lahtikäiva koogivormi põhja ja äärtesse. Küpsetasin koogipõhja 185 kraadiga 10 minutit. Võtsin eelküpsenud koogipõhja ahjust ning lisasin sellele täidiseks sügavkülmutatud pohlad ja puistasin peale kolmandiku suhkrukogusest. Panin koogi tagasi ahju ning lasin pohladel ahjus sulada (keema ega mullitama ei hakanud pohlad selle ajaga). Samal ajal valmistasin katte - sulatasin potis või, segasin selle hulka nisujahu ja suhkru, lisasin kohe ka neljaviljahelbed ja mandlilaastud. Segu oli liiga paks, et koogile määrida - kui tavaliselt kasutan selle vedeldamiseks piima (nagu tüüpilises tosca kattes), siis eile polnud mul peale kohupiima ühtegi piimatoodet külmkapis ning ma kallasin sinna peale lahtiolevast virsikukompotist veidi siirupit - töötas küll. Määrisin katte koogile ning küpsetasin veel umbes 20 minutit, kuni kook oli pealt kuldne. Soovitav on kook esmalt maha jahutada, kui seda lõikama asuda, kuna marjad võivad kuumalt laiali voolata; aga juba leiget kooki saab väga edukalt lõigata ja see püsib hästi koos. Just leigelt see kook ongi mu lemmik - see ei ole kook, mille sisse on pistetud mõned marjad, vaid see ongi väga tugev marjakook, kus marjad ise moodustavad suure enamiku. Suhkru magusus ja pohlade hapusus olid parasjagu tasakaalus, krõbedad karamellised mandlilaastud koogi peal viivad alati keele alla.

Nädalavahetuse ahjusaiad

Mul on poesaiadega kana kitkuda - ma ei saa aru, miks lisatakse enamus saiadesse säilitus- ja värvaineid, veidi süütumatest E-ainetest lisaks jahuparandajaid ja askorbiinhapet ning loomulikult leidub ühes ehtsas Eesti saias ka kurikuulsat transrasva. Võigas mõelda, et selline elementaarne ja enamus peredes igapäevaselt ostukorvi minev esmatarbekaup nagu sai koosneb tegelikkuses palju enamast kui lihtsalt nisujahust. Mina olen lapse lasteaia keelatud toitude nimekirja liigitanud ka saia, kuna see sama süütuna näiv teraviljatoode pole lähemal uurimisel sugugi nii puhas kui arvata võiks. Endale omaselt olen puhta saia otsingutes läbi käinud suurpoodide saialetid, lootes sealt leida ilma E-ainete ja transrasvadeta saia - senised tulemused on andnud vaid ühe ainsa kvalifitseeritud tulemuse - Vändra leiva Mahe Haldja sai. Olen suur Vändra leiva toodete austaja, kuna nad teevad tänuväärset mahetoodete sarja - enamasti küll leibu. Kuna Vändra Leib on oma toodete valmistamisel võtnud eesmärgiks teha need E-ainete vabalt, siis minu hinnangul on need maitsvad vaid esimesel päeval pärast küpsetamist. Aga see leibade värskuse taga ajamine on kindlasti ka veidi minu kiiks - ka kahte oma teist lemmikut - Musta leiba ja Rukkipala armastan ma süüa vaid esimesel päeval; sama ka enda küpsetatud leivaga (see on ka üks põhjus, miks ma leiba kodus ise harva küpsetan - mulle maitseb see vaid esimesel päeval ja enda küpsetaud leiba on pärast kole kahju ära visata). Vändra leib kasutab ka väga palju täisterajahusid, mistõttu need leivad muutuvad teisel-kolmandal päeval muredaks ja puiseks (Renee tõi ükskord oma hommikusöögiks kaasa pandud leivad tagasi kahtlustades, et ma olin teda sel päeval saepurust leibadega üllatanud). Kujutan ette, et inimesed, kes juhtuvad esimest korda ostma sildi järgi veel täiesti kehtivat Vändra leiva toodet, saavad tõelise pettumise osaliseks, sest tegu on mingi saepurulaadse tootega ja tõenäoliselt konservatiivse ostjana ei julge edaspidi enam ühtegi sama firma toodet osta. Aga esimesel päeval on Vändra leiva tooted tõesti maitsvad.
Sel korral tahtsingi ma rääkida ühest minu kauaigatsetust tootest, millega Vändra Leib mõni aeg tagasi hakkama sai. Kuna mulle maitsevad kuumad juustuga ahjusaiad, mis on tehtud just röstsaial, aga mida ma siiani endale eriti lubada ei saanud, siis nüüd lõpuks on olemas ilma ühegi E-aineta mahedast täisterajahust röstsai. Ja mina saan nüüd nädalavahetusel nautida mõnusaid kuumasid ahjusaiu. Kuna tegu on täisterajahust saiaga, siis on sellel küljes see sama viga mis kõikidel teistel täisteratoodetel - laguneb juba teisel päeval koost ning sellele on keeruline võid määrida. Vaatamata sellele olen ma tänulik, et selline toode on turule toodud ning minust on saanud selle sage tarbija. Aga nüüd siis minu lemmikud nädalavahetuse ahjusaiad - või, juustu, tomati, küüslaugu ja basiilikuga. Sarnaseid saiu tegi eelmisel suvel mu õde ning see tomati ja juustu kooslus saia peal hakkas mulle väga maitsema.

Vaja läheb:
täisterasaia
võid
juustu
tomatit
küüslauku
värsket basiilikut

Rabedamale saiale on lihtsam võid peale saada, kui see sulatada ning kasta sai korraks või sisse; sulavõi sisse lisa ka purustatud küüslauk. Kastsin iga saia hetkeks sulavõi sisse. Tükeldasin ka tomati ja basiiliku peenikeseks ning puistasin igale saiale. Sulatamiseks on parem kasutada alati kõrgema rasvaprotsendiga juustu, light-juustud (mis erinevalt light-jogurtitest pole kahjulikud) jäävad sulatades nagu kummitükid. Riivisin juustu ning puistasin igale saiale. Küpsetasin saiad ahjus 200 kraadiga alt krõbedaks ja pealt mullitavaks. Naudin selliseid ahjusaiu südamerahuga…

P.S. Kuna ma eelinfona teadsin, et täna ilmub Õhtulehes artikkel toidublogidest, kus on mainitud ka minu blogi, siis tahtsin täna selle lehe, mida ma muidu kunagi vabatahtlikult ei osta ega loe, siiski endale muretseda. Kuna viibin täna Toilas, läksin lehte otsima Jõhvi kaubandusest - Selverist olid lehed otsas, järgi vaid suur hulk venekeelset ajakirjandust, sama lugu kõrvalasuvas R-kioskis. Mõtlesin, et ei saagi ma seda ajalehte siit Ida-Virust kusagilt. Leidsin lõpuks siiski tänase Õhtulehe Maximast ja üllatusin, et see leht maksab vaid 7 krooni (mäletan, et suvel ostsin ka ühe endaga seotud artikli pärast esmaspäevase Eesti Päevalehe ja see maksis 18 krooni - olin hämmingus, milline hind!). Äkki mõistan nüüd rohkem, miks seda ajalehte nii palju ostetakse, hind räägib enda eest. Artikkel ise ka ajalehe veebiversioonis olemas.

Rugelach - eriti maitsvad ja patused küpsised…

Detsembrikuu Oma Maitse ajakirjast jäi mulle silma persoonilugu imeliste kondiitrioskustega korealannast Heidi Parkist, kes jagas ka mõne retsepti. Eriti põnevad tundusid Rugelachi küpsised - nende tainas oli midagi sellist, mille kooseksisteerimist mina veel katsetanud polnud. Need küpsised mõlkusid mul alates detsembri algusest peas, pidin need lõpuks ära proovima. Ja patused on need küpsised just oma koostisosade tõttu - hiigelkogus rasva või ja toorjuustu näol ning tühjad kalorid valgest nisujahust… Vaid valge suhkru retseptis muutsin rafineerimata suhkruks. Mitte et ma äkki kaloreid lugema oleks hakanud, aga tervislikud need küpsised küll pole. Sellele vaatamata tundusid need nii ahvatlevad, et võiks ise järgi proovida.


Vaja läheb:
200 g võid
200 g toorjuustu
200 g nisujahu
45 g rafineerimata roosuhkrut
1 spl Amarettot

Täidis:
vaarikamoosi
viigimarjamoosi
viriskumoosi
pekaanipähkleid

Kuna mul oli 200-grammine toorjuustukarp, siis kohandasin ka teised koostisosad selle järgi, Heidi sõnul on oluline küpsetistes koostisosi grammilise täpsusega järgida. Esmalt lasin toorjuustul ja võil toasoojuseks muutuda. Seejärel segasin pehme või, suhkru, toorjuustu, nisujahu ja Amaretto ühtlaseks tainaks (retseptis oli konjak - mul aga jätkuvalt pole kodus muud alkoholi peale ühe Amarettopudeli, seega kasutasin oma lemmikut "universaalalkoholi"). Jagasin õpetuse järgi taina kolmeks ning rullisin iga osa kahe küpsetuspaberi vahel ca 3 mm paksuseks ruuduks. Tainas oli väga kleepuv, pole mina enne sellisest tainast midagi teinud; kontrollisin koostisosade kogused üle - kõik oli ikka õige. Tainalehed tuli asetada vähemalt pooleks tunniks külmkappi - mul ei mahtunud - viskasin rõdule -10 kraadisesse pakasesse. Võtsin esimese külmunud tainalehe tuppa (teised las ootavad külmas, need soojenevad väga kiiresti ja muutuvad raskestikäsitletavateks), lõikasin taina umbes 2x5 cm ribadeks ning määrisin peale õhukese kihi virsikumoosi ja puistasin purustatud pekaanipähkleid. Keerasin iga riba eraldi rulli ning tõstsin küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpsetasin 180-kraadises ahjus küpsised kuldpruuniks, ajaliselt oli see umbes 15-20 minutit. Toimisin samuti kahe teise tainalehega - ühele läks vahele viigimarjamoos ja pekaanipähklid, teisele vaid vaarikamoos.

Juba tainast rullides tundus, et tegu oleks nagu millegi lehttainasarnasega; samas poe lehttainastel pole koostises toorjuustu märganud. Veel rohkem tagasi mõelda, siis tõenäoliselt mulle koitis juba seda ajakirjapilti vaadates, et tegu võib olla millegi lehttainasarnasega - ja lehttainas mulle maitseb. Küll aga katsun ma sellest hoiduda selle transrasvasisalduse tõttu, pealegi sisaldavad enamik lehttainastest lisaks säilitusaineid. Pole leidnud ka ühtegi retsepti, kuidas lehttainast ise valmistada saaks. Aga see tainas valmis mul või mitte margariini baasil ning on seega transrasvavaba.

Küpsetisi ahjust võttes maitsesin neid algul kohe - tundus küll midagi lehttainalaadset. Lehttainast küpsetised on aga parimad jahtunult - nii lasin ka neil jahtuda. Oi, küll olid need maitsvad. Kadusid taldrikult kurjakuulutavalt kiiresti, Renee oli ka neist väga vaimustuses, hea, et mõned neist alles jäid, muidu oleks see postitus ilma pildita jäänud. Ei teagi, milliseid eriti esile tuua, kõik variandid olid head, kui siis äkki vaarikamoosiga.

Lutserni idandamine ja avokaado-lutserni bruschetta

Erinevad idandid on talvisel ajal, mil aedviljades pole enam suvist värskust ja maitseküllust, ideaalsed kodustes tingimustes kasvatatavad vitamiiniallikad. Seemneid saab idandada nii mullas kui mullata. Mullas idandatakse ca 5 cm pikkuseid taimevõrseid, mille kasutusala on alates salatitest kuni supilisandini välja. Ilma mullata idandatakse seemneid niiskes ja soojas kasvukohas - sel juhul sobivad söömiseks nii idu kui seeme ise. Idandamiseks soovitan kasutada kindlasti mahepäritoluga seemneid (saadaval kõikjal ökopoodides) mitte aga aianduspoodides müüdavaid taimekaitsevahendeid tunda saanud seemneid - just sellesse väiksesse seemnesse koguneb suur hulk keemiat ning seetõttu on need idandid juba väikese "lisandiga".

Olen seni edukalt saanud hakkama vaid mungubade idandamisega. Rukola seemned ei taha kuidagi idaneda, kuigi järgin pakil antud juhiseid - neile tekib ümber kleepuv ligane ollus ning see süveneb vaid iga päevaga. Proovisin neid samu rukolaseemneid mulda külvata - mõtlesin, et kasvatan neist omale potti ühe parajalt suure rukolapahmaka - mõne päeva pärast olidki esimesed rohelised ninaotsad mullast väljas, mis kasvasid pea silmnähtavalt. Ühel hommikul olid need aga longu vajunud, kuigi kastsin neid korralikult - just siis saingi aru, et nendest seemnetest kasvavadki need tillukesed võrsed, mida mõnepäevastena toiduks tarbitakse. Mulle jäi vaid arusaamatuks, miks neist suuri rukolataimi ei kasvanud - kas selleks on siis eraldi seemned??? Mõtlesin, et tegin siiski midagi valesti ja panin idanema uued seemned - juhtus sama mis esimesel korral...

Lutserni olen siiani vaid poest ostnud; seda siiski suhteliselt harva, kuna olen kusagilt ühe kõrvaga kuulnud (aga tõestust pole leidnud), et neid poes müüdavaid idandeid pritsitakse millegagi. Olen ka poes näinud müügil lutserni seemneid, kuid nende idandamise õpetuses oli kirjas, et selleks on vaja spetsiaalset lamedat nõud. Pidavat ka taldriku ja marli abiga kuidagi saama, aga kehv kogemus sarnaste rukolaseemnetega ei pannud mind sama katset lutserniga kordama.

Huvi ise lutserni idandada siiski kasvas ning lõpuks sain ma endale spetsiaalse idandamisnõu; mõtlesin, et idandan siiski nii palju ning see spetsiaalne asjandus ikka võiks mu köögis olla. Nüüd olen selle nõuga idandanud juba mitu nädalat, proovinud seal idandada nii mungube, rukola seemeneid kui lutserni. Munguba kasvab seal senise purgimeetodi 3 päeva asemel 2 päevaga - esimene kord lasingi ühe päeva üle kasvada - kolmanda ööga oli toimunud hiiglaslik areng ning mungoad lihtsalt kasvasid üle - pragunesid, muutsuid roosakaks ja mõrkjaks. Nüüd tean, et 2 päeva selles nõus on mungubadele täiesti piisav. Proovisin ka neid samu rukolaseemneid, millega ma käepäraste vahenditega kuidagi hakkama ei saanud - aga ikka see sama jama - muutusid ligaseks olenemata sellest, kui palju ma neid pesin - lõpuks vist alles 5 päeval tulid peale väikesed lehekesed, aga see segu haises juba parajalt ning ma viskasin selle minema.

Ja nüüd lutsern - mu praegune lemmik - pakil on kirjas, et idaneb spetsiaalses idanemisnõus 6-8 päevaga. Mina sain lutserni valmis juba nelja päevaga, olen seda juba mitmel korral proovinud. Kuna mu idandamisnõus on kolm korrust, saan selles samaaegselt idandada kas erinevaid seemneid või panna erinevatele korrustele seemneid idanema mõnepäevase vahega. Idandamisnõus on igal korrusel sooneline "põrand" ning vee äravoolu auk; kõige all veekoguja, kust tuleb aeg-ajalt vett ära kallata. Väga asjalik leiutis igatahes. Idandeid tasub pesta vähemalt kolm korda päevas, et neile ei tekiks hallitust. Mungoale eriti ei kipu hallitus tekkima, kuid lutsern võib kergemini hallitama minna - seda tasub eriti hoolikalt pesta. See, et lutsern kipub kergesti hallitama minema, annab ühtlasi tõestust selle kohta, et poes müüdavad valmis lutserni idandid on millegagi üle pritsitud - vastasel korral need halllitaks seal karbis, kui nende säilivus on umbkaudu 2 nädalat. Olles nüüd ise lutserni idandanud, näen, et poes müüdav lutsern on samuti ülekasvanud nagu mungubagi. Ise idandades saab ikka värskeid ja puhtaid idandeid ja pealegi on ise idandamine kordi odavam kui valmis idandite poest ostmine.

Kui ma nüüd peaks lutserni maitset kirjeldama, siis see on päris raske - kui munguba on pähkline ja tummisem, siis lutsern on kerge, õrn, värske, äkki veidi muru meenutav. Ei kõlanud vist ahvatlevalt, aga tegelikult on need idandid ikka päris maitsvad :) Soovitan proovida. Kasutusala jällegi päris lai - lase fantaasial lennata - salatid, pasta, supid, aga miks mitte ka bruschetta kate, nagu mina äsja tegin. Kiire ja lihtne retsept siis ka bruschettast.


Vaja läheb:
bocattat või ciabattat
küüslauku
avokaadot
murulauku
parmesani
lutserni idandeid

Lõika bocatta paksudeks viiludeks ning rösti pealt krõbedaks. Lõika küps ja kreemjas avokaado (välimuselt lillat värvi ja sõrme all veidi vetruv) pooleks, eemalda seeme, tee mõlemasse avokaadopoolikusse risti-rästi lõiked ning urgitse sisu teelusikaga välja. Muide, kas teadsid, et avokaado on puuvili ja ühtlasi kõige rasvasem puuvili - selle keskmine rasvasisaldus on 20 g 100 g kohta - tegu on siiski nn heade rasvadega - neid karta ei tasu. Mina olen tõeline avokaadofänn, mul on praktiliselt kogu aeg uued avokaadod aknalaual küpsemas. Kui tegid avokaadosse lõiked hästi tihedalt, siis avokaadot rohkem peenestama ei pea; kui tahad, haki veidi kausis veel - mulle aga meeldib, kui avokaadost jäävad väikesed tükid. Hõõru bocatta krõbedat koorikut poolekslõigatud küüslauguga. Tõsta peale paks kiht avokaadot, järgmisena puista peenelthakitud murulauku, õhukeselt riivitud parmesani ning tõsta mütsiks lutserni idandeid. Vot on maitsev!

Sool meie igapäevatoidus

Autor: Aet Trisberg

Eestlased söövad soola 2-3 korda rohkem kui organism seda igapäevaselt vajaks (norm 3-5 g päevas). Tervisele mõjub halvasti soolas sisalduv naatrium, mis on üheks südame- ja veresoonkonnahaiguste põhjustajaks. Üldine soovitus on püüda soola tarbimist vähendada.

Poelettidel on müügil erineva nimetuse ning hinnaklassiga soolasid; mida nende kohta teada tuleks:
• Meresool – saadakse merevee aurutamisel päikeseenergia toimel. Meresoola puhtus sõltub merevee puhtusest (meresoola pakenditel on enamasti märgitud päritolupiirkond). Meresool on tavaliselt müügil rafineerimata kujul, sisaldades organismile vajalikke mineraale. Meresoola peenestusaste võib olla erinev – sellest soola omadused aga ei muutu.
• Jämesool – kaevandatakse maa-alustest soolalademetest. Jämesoola müüakse puhastamata kujul, seetõttu on selles säilinud nii kasulikud kui ka kahjulikud maa-alused looduslikud lisandid.
• Peensool ehk keedusool – on puhastatud jämesool, millesse pole pärast töötlemist jäänud kasulikke mineraale, samas on peensool väga kõrge NaCl sisaldusega. Peensoola peetakse kõige ebatervislikumaks soolaks.
• Jodeeritud sool – on peensool, millele on lisatud joodi. Jodeeritud soola eeliseks on jood, mille puudus ohustab kilpnääret – NaCl hulka pole selles aga tavaliselt vähendatud, mistõttu ei ole selle tarbimine soovitav.
• Pansool - Pansool on mineraalsool, mille koostises on 43 protsenti vähem naatriumi kui teistes soolades, naatrium on pansoolas asendatud teiste mineraalsete sooladega. Samas on pansool vähemsoolase maitsega ning seda kulub toiduvalmistamisel seetõttu rohkem. Pansoola vastased peavad soola koostises olevat kaaliumi kahjulikuks neeruhaigetele.
• Himaalaja sool – selle koostises leidub kuni 84 erinevat inimkehale vajalikku keemilist elementi. Himaalaja sool on ladestunud rohkem kui 260 miljoni aasta eest, seetõttu peetakse seda puhtaks ning väärtuslikuks soolaks.
• Rose sool - on kaevandatud Boliiviast, Lõuna-Ameerika puutumata loodusest Andide mäestikust. Sool on roosaka värvusega ning rikas mineraalainete poolest, eriti palju leidub selles rauda. Peetakse väärtuslikuks soolaks.
• Machu Picchu sool - kaevandatud Peruust, samuti Andide mäestikust. Sarnane Rose soolale nii värvuse kui mineraalirohkuse poolest. Peetakse väärtuslikuks soolaks.

Soovitused soola tarbimise vähendamiseks:
• Vältida liigsoolaste toodete tarbimist – puljongikuubikud, pakisupid, kartulikrõpsud, soolapähklid, vorstid, singid, grill-lihad, ka marineeritud, soolatud ja suitsutatud toiduained, samuti mõned juustud.
• Püüda valmistada toidud ise – nii säilib ülevaade tarbitava soola kogusest.
• Toite saab maitsestada soola asemel ka ürtidega nagu till, petersell, tüümian, oregano, rosmariin jt.

Soolaga harjunud maitsemeeltele on võõras süüa soolavaba toitu. Siiski ei pea soolast täiesti loobuma, soola kogust toidus võiks vähendada järk-järgult, maitsemeeled harjuvad ning tunnevad ülesoolamata toidu tegelikke maitseid.

Dieeti pidades võib tulemusele kaasa aidata ka soola koguse vähendamine toidus. Liigne soolast saadav naatrium paneb keha vett koguma, vähendades aga oluliselt soola tarbimist, võib vedeliku arvelt kaotada paar kilo ning ka lihased paistavad paremini välja. Ka kulturistid viivad enne võistlusi soolatarbimise miinimumi.

Artikkel ilmus osaliselt 11.09.09 Naistelehes

Pannkoogid… need õige maitsvad

Mulle on justkui kõrvu jäänud, et enamus kokkasid, pereemasid või teisi pidevalt toiduga tegelevaid inimesi on kunagi toiduvalmistamispisik nakatanud just pannkooke tehes ning pannkoogid on ühtlasi ka üks esimesi küpsetisi, mis juba lapseeas õnnestuvad ning mida enamus inimesi suudavad teha retsepti järgimata ning lausa une pealt. Nii naljakas kui see ka pole, on minu jaoks pannkookide valmistamine olnud üks keerulisemaid ettevõtmisi ning mul on võtnud aastaid aega, et lõpuks ühed head pannkoogid küpsetada.

Millised on aga head pannkoogid - eks maitsed ole inimestel erinevad ning samuti on iga koka "käekiri" erinev, kuigi küpsetatakse samadest toorainetest ja nimeks kõigil pannkook. Ma ei ole tegelikult eriline pannkoogifänn; hea, kui paar korda aastas neid suhu pistan. Ma tunnen välimuse järgi ära, milline hea ja milline halb pannkook - seega ma enamus kohtades üldse ei proovigi pannkooke. Minu jaoks klassifitseeruvad headeks pannkookideks väikesed ja paksud krõbeda äärega keefiri baasil valmistatud pannkoogid, mida mäletan lapsepõlvest vanaema tehtutena ning suured imeõhukesed veidi krõbedad ja vahvlit meenutavad piima baasil pannkoogid. Olen seni üritanud korduvalt valmistada väikeseid keefiripannkooke, küsinud vanaemalt mitmeid kordi retsepti üle (tema ütleb mulle kogused umbkaudu - on siis tõesti mõnda kokka, kes pannkoogitaina komponente mõõdab…?), kuid ma ei suuda ise samasuguseid kooke valmistada. Olen korduvalt vahetanud jahusid - olid ajad, mil ma veel arvasin, et suudan täisterajahust pannkooke küpsetada, kuid need praakis Renee kohe välja ja sellest ajast on tal eriline põlgus täisterajahude vastu. Olen proovinud küpsetada ka teistest mahedatest nisujahudest, kuid ikka ei tulnud välja - Renee arvas korduvalt, et need ökosaastad ei kõlba küpsetamiseks. Nurus I sordi Veski Mati nisujahust pannkooke. Tegin Veski Mati jahust - kord jäävad seest toored ja pealt krõbedad, kord liiga lötsid - mul oli juba hirm pannkooke küpsetada, ei ole asi jahus ka. Ühel päeval ostis Renee lausa spetsiaalse õhukese põhjaga panni pannkookide küpsetamiseks, kuid ei aidanud ka see pann mind. Ma lihtsalt ei osanud pannkooke küpsetada!

Tegelikult ei tegele ma igal pühapäeva hommikul töötava pannkoogitaina katsetamisega. Viibime enamus nädalavahetusi maal ning seal pole mina pannkoogivalmistaja. Sel nädalavahetusel olime aga kodus. Käisime laupäeval Laulasmaal ujumas ning läksime pärast ujumist seal näljastena pannkooke sööma. Olid suured ja õhukesed, võib-olla veidi liiga nätsked, aga peaaegu et head. Neid pannkooke süües tekkis mul mõte, et peaks hoopis keefiri asemel proovima piimast pannkooke küpsetada… Otsisin netist välja piima-jahu-munade ja rasvaine suhte välja ning täna hommikul asusin juba ei-tea-mitmendale pannkoogikatsetusele. Kasutasin eriti peene jahvatusastmega mahedat nisujahu, mida ostan Nõmme turult. Küpsetasin õhukesel pannkoogipannil ning juba esimest pannkooki ümber keerates nägin, et nüüd on nad käes - õhukesed, veidi krõbedad, minu jaoks ideaalsed pannkoogid. Maitsesin ja ei pidanud pettuma. Võttis aega mis ta võttis, aga lõpuks ometi oskan ma pannkooke küpsetada!
Ja kuna mul on foobia igasuguste toitude vastu, mis muidu käivad soojad, aga mõned inimesed söövad ka külmalt, siis peavad ka mu pannkoogid alati soojad olema. Nii ma siis küpsetasin algul ise ja söötsin Renee ja Anee kõhu täis, hiljem istusin ise lauas, nautisin päikesepaistet ning Renee kostitas mind kuumade pannilt tulevate kookidega. Koos sügavkülmast võetud mustikamoosiga olid need pannkoogid tõesti maitsvad.

Vaja läheb:
2 muna
5 dl piima
näpuotsaga soola
1/3 dl rafineerimata roosuhkrut
2,5-3 dl nisujahu
25 g võid

Klopi vispliga munad vahule, lisa sool, suhkur ning piim ja klopi edasi. Lisa järk-järgult nisujahu, samal ajal tainast segades. Sulata või ning lisa see viimasena tainasse. Küpseta (pannkoogi)pannil suured ja krõbedad pannkoogid. Serveeri soojalt koos (toor)moosiga.

Tenerife salat

Mulle meeldib reisidelt alati midagi kohalikku söödavat kaasa tuua ning sellest hiljem kodus veel reisi uimas toite valmistada ning külalistele võõramaiseid maitseid tutvustada. Tulime nädal tagasi Hispaaniast Tenerifelt - seal ei saa märkamata jääda Hispaanias laialt levinud Jamón serrano toorsingid, mis ripuvad poes suurte kintsudena ning mida viilutatakse paberõhukeste viiludena. Jamón serrano toorsingid on väga soolased ja tugevamaitselised ning neid läheb ühele inimesele salatisse vaid 1-2 viilu - noh, muidugi oleneb, kui suur viil on - mõni viil on lõigatud ikka väga suure kintsu küljest… Nende sinkide valmistamise traditsioon on pikk ning neid sinke osatakse ka mujal maailmas hinnata. Just üleeile õhtul nägin ETV Ringvaates saatelõiku toorsinkidest, kus räägiti ka ühest Hispaania toorsingist (oli vist Jamón iberico), mille kintsutükk maksab umbes 31 000 kr, on mähitud ilusa riide sisse ja paikitud stiilsesse karpi. Nii kalleid sinke just supermarketis ei kohta, seal algavad kilohinnad umbes 20-st EUR-st. Märkasin ka Eestis Rimi kaupluses pakendatud Jamón serrano viile, selle kilohind oli mõistetavalt märgatavalt suurem.


Lisaks Jamón serrano singiviiludele tõin kaasa ühe kohaliku papaia. Nägin Tenerifel esimest korda papaiat ka puu otsas kasvamas. Kuna Jamón serrano sinke kasutatakse enamasti külmades roogades, siis tegin sellest kodus salati; salatisse läks ka kaasatoodud papaia ning toorainete päritolu järgi saigi see salat nime Tenerife salat.


Vaja läheb (2-le):
suur peotäis erinevaid salateid (nt rukola, lambasalat, noored peedilehed)
pool kollast paprikat
1/3 keskmist papaiat
3 viilu Jamón serrano toorsinki
parmesani

Kaste:
kreekapähkli õli
laimimahla
purustatud musta pipart

Panin kausipõhja erinevaid salateid, lõikusin paprikast viilud ja laotasin salatile. Papaia seest urgitsesin hästi väikese jäätisekulbikesega kuulikesi ning panin need salatile. Kastmeks segasin kokku vaid kreekapähkli õli ja laimimahla; papaia ise on mahlane ja magus, seega ei kasutanud salatis suhkrut ning kuna toorsink on ise soolane, siis ka lisasoola pole vaja. Salatile peale tõstsin ehtsat Jamón serrano toorsinki ja tõmbasin juustunoaga parmesanist liistakaid.

Prosciutto singiga kanarind koos värske pomelosalatiga

Ühildasin kaks retsepti - Jamie Oliver prosciutto singiga kanarinna (raamatust Jamie Kokakool) ja enda hooajalise salati üheks toidukorraks. Olen seda Jamie retsepti kasutanud juba mitmel korral; sel korral tegin ka foto ja panin retseptid kirja, kuna tegu on ikkagi ühe väga maitsva toiduga, mis väärib levitamist (mäletate - seda ma ju Jamile lubasin:)) Kellele kanarind muidu liialt kuiv ja igav liha tundub, siis prosciutto sink ja parmesan muudavad selle mahlaseks ja omanäoliseks. Toorainete poolest võib seda tegelikult ju Itaalia kanarinnaks nimetada... Prosciutto sink ehk Parma sink on oma olemuselt toorsink, mis serveeritakse alati paberõhukeste viiludena. Täpsemalt saad prosciutot kohta lugeda siit. Eesti tootjad teevad ka toorsuitsusinke, kuid need pakendatud viilud on minu vaatluse põhjal tundunud hirmuäratavalt paksud. Tõeline prosciutto aga on tõesti sama õhuke kui A4 paberileht. Hispaanias on prosciutto analoog jamón serrano - sellest aga juba järgnevates postitustes - sain selle singiga äsja Tenerifel tuttavaks.


Vaja läheb:
punt rukola salatit
2-3 viilu pomelot
2 tomatit
1 avokaado
pool paprikat
seesamiseemneid

Salatikaste:
3 spl kreekapähkli õli
1 spl sidrunimahla
1 tl Worchesteri kastet
1 tl rafineerimata roosuhkrut
purustatud musta pipart

Prosciutto singiga kanarind:
2 kana rinnaliha (broilerifileed)
0,5 sidruni koor
punt värsket (!) tüümiani
30 g parmesani
meresoola
purustatud musta pipart
6 viilu prosciutto sinki
murulauku


Valmista esmalt salat - laota kaussi suur peotäis rukolat, rebi pomelo sektoriteks ja urgitse selle seest välja ilma nahata viljaliha ning puista pomelotükid salatile. Lõika ka tomat sektoriteks ja paprika ribadeks ning lao salatile. Avokaado parim ja kiireim puhastusviis on lõigata see pooleks, lüüa nuga avokaado kivisse ja keerata kivi välja, seejärel teha nii horisontaalsed kui vertikaalsed lõiked mõlemas avokaadopoolikus ja urgitseda sisu teelusikaga koorest välja - nii on avokaado valmis tükeldatuna salatisse minema. Sega valmis salatikaste - kreekapähkli õli, sidrunimahl, Worchesteri kaste ja suhkur. Vala kaste salatile vahetult enne kanafilee valmimist, puista salatile seesamiseemneid ning purusta peale musta pipart.

Tee kanarindade alumisele küljele risti-rästi sisselõiked ja tambi kana rinnaliha või nagu seda poelettidel nimetatakse - broilerifilee (kui täpne olla, siis tegu pole siiski linnu fileega) õhukeseks. Riivi parmesan ja sidruni koor peene riiviga ning haki tüümian. Jamie kasutab oma retseptides suhteliselt väikese koguse ürte, selles retseptis oli kirjas vaid 2 oksa värsket tüümiani, mina lõikasin oma 10 oksa (oksad olid küll lühikesed). Puista lõikelauale veidi soola (veidi, sest prosciutto ise on väga soolane), purusta musta pipart ja laota laiali tüümian. Vajuta kana rinnaliha mõlema poolega lõikelaual olevatesse maitsetesse, et need kinnituks kana külge. Puista kana rinnaliha ühele küljele riivitud sidruni koort ja riivitud pamesani ning kata see kolme prosciutto viiluga. Aja pann kuumaks, pane sinna oliivõli ning tõsta kana rinnalihad prosciutto sink allpool pannile. Prae kana rinnalihasid mõlemalt poolt ca 3-5 minutit; jälgi, et kana ei jääks seest roosa. Tõsta valmis kanafileed salatile, puista peale hakitud murulauku ning lase hea maitsta.

Normaalse päevase söömise üldskeem

Autor: Aet Trisberg

Inimorganismi seisukohalt pole oluline üksnes mida süüa, vaid ka millal süüa. Teada-tuntud tõde on, et hommikusöök on päeva tähtsaim toidukord, mistõttu ei tohiks seda kindlasti vahele jätta.

Uurimused on näidanud seoseid hommikusöögi söömise ja pikema eluea vahel. Samuti on teada, et kes sööb korralikku hommikusööki, sööb päeva jooksul vähem ebatervislikke vahepalasid - seega on neil ka väiksem ülekaalulisuse risk. Eriti oluline on õpetada lapsi hommikuti sööma, sest lapseeas omandatud toitumisharjumusi on väga raske hilisemas elus muuta. Uurimuste tulemused kinnitavad ka seda, et kooliõpilased, kes söövad korralikku hommikusööki, saavutavad koolitöös paremaid tulemusi. Neil on parem tähelepanuvõime ja mälu. Aju vajab oma tegevuseks pidevalt glükoosi - kui aga seda hommikusöögiga ei saa, on töövõime pärsitud. Hommikusöögi pidevat ärajätmist võib seostada emotsionaalsete, käitumuslike ja vaimsete probleemidega - seda nii laste kui täiskasvanute puhul.

Inimese seedetrakti rütm on nii seatud, et ühes päevas oleks normaalne viis toidukorda, millest kaks on kerged vahepalad. Enamus ülekaalulisi sööb ohtralt ja ainult paar korda päevas. Tihti on ka ülekaalulisuse põhjuseks liiga harv ning suurtes kogustes söömine. Kiire elutempo juures on paljudel inimestel kujunenud rütm, et päeva esimene toidukord on lõunal ning teine õhtul, suurtes kogustes ning kõike läbisegi - selline käitumine tekitab alarmi seedenäärmetes. Vere juurdevool seedeelunditesse suureneb järsult, kõhunäärmes võib tekkida turse. Nii kurnatakse ka pankreases insuliini tootvad rakud. Vähemkvaliteetne insuliin aga osaleb glükoosist rasva sünteesimisel. Siit ka põhjus, miks liiga suurte söögivaheaegade puhul kehakaal suureneb.

Hommikusöök peaks jääma ajavahemikku 7.00-8.30.
Esimene põhireegel: hommikusöögist peab inimene saama oluli­se osa toidusüsivesikutest. Toidusüsivesikutest peab inimene saama 50-60 % päevasest toiduenergiast. Inimorganism on nii korraldatud, et normaalne/tervislik on see, et põhiosa toidusüsivesikuid saadakse hommiku- ja lõunasöögiga ja üsna kaaluka osa sellest just hommikusöögiga. Olenemata sellest, kas inimene teeb füüsilist või vaimset tööd, peab organism saama pidevalt glükoosi ehk veresuhkrut. Suurim viga on jätta hommikul üldse söömata. See tekitab olukorra, kus maks peab raba­ma metsikult tööd teha, et hoida veresuhkru taset normi piires. Glükoosi-sünteesimine pole maksa jaoks aga lihttegevus, seega on mõttetu rakendada hommikul maksale sellist suurt lisa­koormust. Just seetõttu ongi hommikusöök, just süsivesikuterikas hommikusöök, inimorganismile äärmiselt vajalik. Hommikul tarbitud süsivesikud jõuab organism päeva jookusul "läbi põletada" ning need ei muutu kehas ülemääraseks rasvaks.

Teine põhireegel: hommikusöök ei tohi sisaldada palju rasva, see ei tähenda aga päris rasvavaba toitu. Rasvavaba toitumine ei kuulu inimese normaalsöömise juurde.

Kolmas põhireegel: hommikusöök peab andma kindlasti teatud koguse kõrgkvaliteetset toiduvalku. Selle reegli täitmiseks peaks tarbima hommikul erinevaid piimatooteid, muna, kala ja linnuliha.
Võttes arvesse hommikusöögi kolme põhireeglit, vaatleme, mida oleks tervislik hommikul süüa. Nagu mainitud, peaks olulise osa hommikusöögist moodustama süsivesikud. Süsivesikuterikas ideaalne hommikusöök võiks olla mõni puder, vähemoluline pole ka, et puder võiks koosneda iga päev mitte vaid ühest teraviljast, vaid vahelduda päevade lõikes. Putrude juures on vitamiinide ning mineraalide ammutamise seisukohalt oluline, et need oleks valmistatud täisterajahudest/helvestest/tangudest. Ökopoodide teraviljaletid on erinevate putrude osas väga mitmekesised ning neist leiab mitmeid erinevaid putrusid, mida mujal ei kohta - nt röstimata tatar, maisimanna, täistera riisihelbed, kinoa jt. Kuna hommikusöögi juures on olulised ka kõrgkvaliteetsed valgud, siis pudru kõrvale võiks juua klaasi piima või keefiri, milles just neid valke leidub - ja ongi täisväärtuslik hommikusöök koos. Vahelduseks putrudele sobivad hästi hommikusöögiks ka erinevad müslid või maisihelbed kombineerituna mõne piimatootega (jogurt, piim, keefir). Mahemärgiga müslisid ja maisihelbeid tarbides saab olla kindel, et neisse pole lisatud värv- ega säilitusaineid. Ökopoodide müslide ja maisihelveste valikus on saadaval ka mitmeid suhkru- ning gluteenivabu tooteid, mis sobivad hästi allergikutele ja diabeetikutele. Hommikusöögiks sobivad ka erinevad leivad ja saiad, kuid mitte koos vorstiga, mis sisaldab üleliia palju peidetud rasva ja lisaaineid. Ka pannkoogid (sügavkülmutatud) toormoosiga sobivad süsivesikutesisalduse poolest hästi hommikusöögiks. Rohke valgusisalduse poolest on sobiv hommikusöök ka muna.

Hommikusööki ei tohiks mingil juhul söömata jätta - eriti oluline on hommikusöök koolilaste jaoks, kuna kasvav organism vajab õpivõimelise ja tervena püsimiseks pidevalt tervislikku toitu. Söömatajäänud hommikusööki ei asenda kindlasti mittekvaliteetseid süsivesikuid sisaldavad kartulikrõpsud ja maiustused.

Lõunasöök peaks jääma ajavahemikku 12.00-14.00. Lõunasöök ei tohiks kompenseerida söömatajäänud hommikusööki. Lõunasöögi ajal võib toitu nautida vastavalt isudele, lubatud on kõik (siiski ei tasuks laskuda ebatervislikesse äärmustesse). Õigel ajal toimuvale lõunasöögile pole kitsendusi toiduainete osas, kuid lõunasöök võiks olla võimalikult mitmekesine, sisaldades makrotoitainetest valke, süsivesikuid ja rasvu. Lõunasöögiks sobivad erinevad pasta-, riisi- ja kartulitoidud kombineerituna erinevate tooreste või aurutatud/keedetud köögiviljadega. Ka lõunal söödud magustoit ei lähe rasvaks, kuna organism jõuab selle piisava liikumise korral ära tarbida. Ükskõik, kui tervislik ka toit poleks, ei tasuks lõunasöögi kogustega siiski liiale minna.

Õhtusöök peaks toimuma ajavahemikus 17.30-19.00. Normaalse õhtusöögi toimimise eelduseks on õigel ajal söödud hommiku- ning lõunasöök. Kindlasti ei tohiks päevast söömatust kompenseerida õhtuse liigsöömisega, kuna see on päeval näljast kokkutõmmanud maole liigne šokk. Kestev reeglipäratu söömine põhjustab inimesele tervisehädasid, seega oleks oma tervise huvides mõistlik lähtuda normaalse söömise põhimõtetest.

Õhtusöögi põhireegel: õhtusöögis olgu vähem toidusüsivesikute poolest väga rikkaid toiduaineid. Ülimalt hästi sobivad aga siia puuviljad ja juur­viljad, mis sisaldavad loomulikult ka mõningase tagasihoidliku ko­guse süsivesikuid, kuid totaalne osa midagi muud kasulikku ja vett. Kuigi puuviljad ja juurviljad (ka salatitena) on sobi­likud kõigi söögikordade juurde, võiks just päeva õhtupoolne osa anda kaaluka osa. Tükike kõrgkvaliteetset valku sisaldavat toidu­kraami (kala, linnuliha, kohupiim, juust jne) sobib õhtusöögiks väga hästi. Head valguallikad on ka keefirid ja jogurtid. Õhtusöögi kogustega ei tasuks kindlasti liialdada.
Mida hilisem on kellaaeg, seda vähem sobivad süsivesikuterikkad toiduained (saiakesed, pannkoogid, magu­sad koogikesed, pastatoidud, kartulitoidud jne). Peale kella 22.00 pole nende söömine kindlasti normaalsöömine.

Lisaks kolmele põhitoidukorrale võib päevas olla ka kaks vahepala, milleks sobivad ideaalselt puu- või juurviljad (ka kuivatatud kujul) ning pähklid ja seemned. Söömise juures peab inimene arvestama oma reaalset kalorite kulutamise hulka, mis on vähemliikuval inimesel väiksem ning paljuliikuval või füüsilist tööd tegeval inimesel oluliselt suurem - lähtuvalt sellest peaks inimene valima ka söögikogused. Ülaltoodud põhireegleid peaks arvestama kõik, kes tahavad toituda nii, nagu seda vajab inimorganism. Õige toitumine on üks olulisemaid hea tervise alustalasid.

Allikad:
Mihkel Zilmer, Urmas Kokassaar, Tiiu Vihalemm " Normaalne söömine"
Laste ja noorte toidusoovitused 2008
Õhtuleht
Terviseleht

Sama artikkel on ilmunud:
Tervitus.ee
Meie Pere köögikalender 2010