Spinati-kukeseenerisoto

Käisin täna Keskturult head ja paremat värsket kraami toomas. Ostsin selle aasta esimesed kukeseened, nunnud ja väikesed kui sõrmeküüned - neid plaanisin risoto hulka lisada. Juba turult lahkudes märkasin müügil ka spinatit; kohe tärkas mõte see kukeseenerisoto hulka segada.

Mõtteis koorus järgmine retsept (2,5-le):
200 g risotoriisi
200 g kukeseeni
1 sibul
2 küüslauguküünt
oliiviõli
2 dl valget veini
ca 400 ml köögiviljapuljongit (kasutasin 2/3 puljongikuubikust)
suur punt spinatit
100 ml vett
peotäis värsket peterselli
soola
musta pipart
ca 70 g parmesani
vinnutatud kirsstomateid
rukolat

Umbes tund enne toidu valmimist panin kirsstomatid ahju vinduma, lõigates need enne pooleks (120 kraadiga ca 1 h). Mõne aja pärast kööki naastes tükeldasin sibula, küüslaugu, peterselli ja spinati. Spinatist tahtsin saada püreed, seega panin potti 100 ml vett ning tükeldatud spinati ja keetsin seda umbes 5 minutit; hiljem purustasin saumikseriga ühtlaseks massiks. Paksupõhjalises potis praadisin oliiviõli sees sibula ja küüslaugu klaasjaks, lisasin ka risotoriisi ning kuumutasin veidi veel. Seejärel kallasin peale veini ning lasin alkoholil aurustuda; kui riis jälle kuiv, valasin peale poole puljongist ning jätsin kaane alla podisema. Samal ajal praadisin kergelt läbi kukeseened; need olid nii väikesed, et ei olnud tarvis isegi neid lõikuda, lihtsalt pesin kraani all puhtaks. Kui riis jälle kuivaks hakkas jääma, kallasin peale püreestatud spinati (vedelalt ca 150 ml); jällegi lasin vedelikul kaduda, nüüd lisasin teise osa puljongist, praetud kukeseened ja peenekshakitud peterselli. Kulus ca 20 minutit ning riis tundus olevat al dente, viimasena läks sisse parmesan, veidi soola ning musta pipart. Risotole panin peale vinnutatud kirsstomateid ning rukolat - tõsiselt hea toit!

Vahvlituutus jogurti-iirisejäätis

Aneel on ühes poemängus riiulis müügil erineva kujuga jäätised - eriti tegi talle nalja sõna "tuutujäätis", mida ta ise kunagi söönud polnud. Ühel päeval hakkas ta mulle rääkima, et tahab ka saada tuutujäätist; kuna ma poejäätist talle E-ainete sisalduse tõttu ei anna, siis tuli tuutujäätised ise puhtast ja tervislikust toorainest valmis meisterdada.


Vahvlid:
50 g võid
50 g rafineerimata roosuhkrut
1 muna
3 dl piima
100 g speltajahu
100 g nisujahu
1 tl vaniljesuhkrut

Jogurtijäätis:
150 ml maitsestamata jogurtit
150 ml vahukoort
200 ml piima
2 spl peeneteralist roosuhkrut
veidi vaniljeekstarakti

Iiris:
0,5 dl suhkrut
0,5 dl vahukoort
1 tl võid

Vahvlite retsepti võtsin nami-namist, asendasin küll osa nisujahust speltajahuga ning lisasin veidi rohkem piima, kuna tainas jäi liiga paks. Sulatasin või, segasin sisse suhkru, lasin veidi jahtuda ning segasin hulka ka muna. Lisasin vaheldumisi spaltajahu ja osa piima, segasin läbi, lisasin ka nisujahu ning teise osa piimast, samuti vaniljesuhkru - segasin kokku ühtlase taina ning panin pooleks tunniks külmkappi. Küpsetasin vahvlimasinaga ümmargused vahvlid, mille keerasin masinaga kaasasolnud jublaka ümber tuutuks, vajutades tuutu peenema otsa veel kuumana kinni, et jäätis sellest välja ei tilguks. Lasin vahvlitel jahtuda.
Valmistasin jogurtijäätise - panin jäätisemasina nõusse maitsestamata jogurti, vahukoore, piima, suhkru ning vaniljeekstrakti (seekord läbi ei kuumutanud) ning lasin masinal teha oma töö, kuni jäätis oli valmis. Samal ajal valmistasin iirise - valasin potti 0,5 dl suhkrut ning lasin sulada; kui vedel suhkur hakkas oranžikaks muutuma, valasin sisse vahukoore (ettevaatust, meeletu kuumus!) ning keerasin pliidilt tule alt ära, kuid lasin iirisel veel potis podiseda, ise seda pidevalt segades; viimasena lisasin veel veidi võid ning segasin läbi ja panin rõdule jahtuma. Valmis jäätise panin vahvlituutusse, vahele niristasin mitmesse kihti jahtunud iirist, igale tuutule jätsin ka peale veidi iirist. Jäätist jagus kuude tuutusse, vahvleid tuli muidu kõvasti rohkem. Kohe siiski jäätist süüa ei saanud, kuna isevalmistatud jäätis kipub väga kiiresti sulama. Panime tuutud paariks tunniks sügavkülma ning läksime ise rattaga sõitma. Eriti põnevil oli muidugi Anee, kes ootas oma esimest tuutujäätist; tuppa tulles tahtis ta sellega kohe maiustama hakata ning sõigi terve tuutu ise ära. Jogurtijäätis polnud minu arust parimate killast, iiris jäätise vahel oli aga päris hea idee, mulle muidu väga maitsevad iirisetäidisega jäätised. Vahvlid olid krõbedad ja vähemagusad, tunda oli ka veidi speltajahu maitset.

Pelmeenitegu

Täna on terve päeva vihma kallanud ning tubased tegevused on igati asjakohased. Otsustasime Toilas ette võtta laupäevase pelmeeniteo, ametis pea terve pere. Mina võtsin ette hakkliha maitsestamise, mis läks pelmeenide täidiseks, emme segas kokku taina ning hakkas seda sõtkuma, Kaisa ütles, et tema "musta tööd" ei tee ning klõpsutas pika seeria pilte pelmeenivalmistamisest, issi liitus, kui oli vaja tainast õhukeseks rullida ja vormist välja toksida, Renee ilmus välja praadimise ajaks, kuna tema tahtis kindlasti praetud pelmeene, Anee magas aga kogu valmistusprotsessi aja lõunaund ning liitus alles söömise ajaks.

Et saada väikseid ja identseid pelmeene, läheb valmistamiseks vaja spetsiaalset pelmeenivormi. See konkreetne vorm on toodud Narvast, kuid Tallinnas võib äkki neid leiduda ka Balti jaama- või Keskturul.

Pelmeenide valmistusviise on mitmeid, neid võib keeta, praadida, küpsetada ahjus või fritüüris. Viimase valmistusviisi välistasime, kuna see on äärmiselt ebatervislik, küll aga tulid käiku kolm ülejäänud valmistusviisi - meie Kaisaga tahtsime süüa ahjus krõbedaksküpsenud pelmeene, Renee tahtis süüa neid praetult, issi ja minu otsusel ka Anee sõid neid keedetult kerges puljongileemes, emmele jäi aga vaid valmistusrõõm, kuna liha ta ei söö.

Väike tagasivaade ka minu ja pelmeenide suhtesse. Olen pelmeene oma elus päris palju söönud, on need olnud ühtedeks mu lemmikuteks erinevatel perioodidel. Minu kaugemad mälestused ulatuvad lapsepõlve, mil mu lemmikuks olid ahjupelmeenid ning silme ees on pilt, kuidas need olid mul suure kaanega suletava savipotiga korrusmaja õuetrepil kaasas (miks küll emme nii lubas???). Järgmised seigad on Tallinna-aegade algusest, kui me Reneega väljas söömas käisime põhiliselt pubides ning mina kindluse mõttes ja kartusest iga uue toidu vastu tellisin alati friteeritud peleene ning pidin iga kord ütlema, et paluks ilma hapukooreta :) Oh neid aegu... Kodus oleme pelmeene tegelikult suhteliselt harva teinud (ma mõtlen siin poepelmeenide praadimist). Viimane väljassöödud pelmeenikogemus on mul hotelli Telegraaf prantsuse-venesugemetaga restoranist Tchaikovsky, kus ma sõin vist esimest korda elus keedetud pelmeene (need on mulle alati jälgina tundunud). Sealne peenutsev õhkkond vist mõjus ning kuna menüüs polnud praetud pelmeene, vaid kadakamarjaleemes keedetud ehtsad vene pelmeenid, siis võtsin julguse kokku ning maitsesin neid - ei pidanud kahetsema. Viimati pistsin poepelmeeni suhu paar kuud tagasi ning sülitasin selle koheselt ka välja - see, mis sinna pelmeeni sisse on pandud, on lihtsalt nii jälgiks muutunud või on minu maitsemeeled nii puhastunud, aga naatriumglutamaadiga poepelmeene ma küll enam süüa ei suuda. Nii tulebki tõelisel pelmeenisõbral pelmeenitegu ise ette võtta; see võtab ka suure meeskonnaga tehes päris mitu tundi aega...

Tainas:
ca 300 ml vett
2 tl soola
1 spl õli
8 dl nisujahu

Täidis:
700 g segahakkliha
peotäis värskeid koriandrilehti
peotäis värsket peterselli
1 sibul
3 küüslauguküünt
pool paprikat
2 tl ürdisoola
0,5 tl meresoola
2 tl paprikapulbrit
3 spl vett
1 tl purustatud musta pipart
1 tl sojakastet
0,5 tl suhkrut


Taina jaoks tuli panna kaussi vesi, sool ja õli ning kallata vaikselt sisse nisujahu, seejärel tainas korralikult läbi sõtkuda. Täidise mõtlesin ise välja, traditsioonilised pelmeenid sisaldavad vähem koostisosi. Hakklihale hakkasin järgemööda lisama maitseaineid - ürdisoola, meresoola, musta pipart, paprikapulbrit, suhkrut, hakitud peterselli ja koriandrit. Hakkisin ka paprika, sibula ja küüslaugu ülipeeneks ning panin hakklihale hulka, niisutasin vähese veega ning panin ka veidi sojakastet. Segasin täidise korralikult läbi. Nüüd tuli tainas rullida ülipeeneks ning asetada õhuke tainaleht jahuga kokkutehtud pelmeenivormi peale, seejärel tuli tainast korraks pelmeenivormi peal rullida, et välja hakkasid paistma piirjooned, kuhu sisse tuleb täidis asetada. Panime igasse kuusnurka hakklihapalli, seejärel tuli rullida teine pool tainast õhukeseks ning katta sellega vormi peal olevad hakklihapallid. Nüüd tuli rullida väga ettevaatlikult "kaas" kinni, ning eemaldada servadesse jäänud tainas. Välja saab pelmeene vormist kas tugevasti vastu lauda kopsides või kergelt noaga lükates. Ja nii tegime veel mitu ringi neid pelmeene, kulus ka päris mitu tundi. Valmis pelmeene saab nii praadida, keeta kui ahjus küpsetada - kõik variandid proovisime ära. Minule maitsesid igal juhul ahjupelmeenid kõige rohkem, ka olid ahjupelmeenid kõige vürtsikamad ja maitseküllasemad, nii keetes kui praadides kadus osa teravust kusagile ära. Kui kõik söövad pelmeene ikka hapukoorega, siis mina hapukoort jätkuvalt suu sisse ei pane, mulle meeldib pelmeene süüa riivitud porgandiga. Pelmeenide tegemiseks kulus mitu tundi, kuid otsa said need umbes veerand tunniga; protsess oli igal juhul põnev ning maitseelamus on garanteeritud.

Misuuna salat feta juustu ja seedermänniseemnetega

Kuna mul Jaanipidustustelt koju jõudes polnud kodus peale omakasvatatud misuuna salati ühtegi teist salatilist, siis lõpuks pidin ma tõesti enda potist lehekesi näpistama. Kasvatasin selle küll söögiks, kuid salat kasvas nii ilus, et mul oli kahju seda ära süüa. Nii oligi minu misuuna ehk jaapani lehtnaeris, mis muidu on väga mahlane salat, aja jooksul veidi kuivaks muutunud, kuigi ma hoolitsesin selle eest väga hästi; nüüd pikemalt kodust eemal olles oli see mul potiga isegi kaasas, kuna kasta tuli seda iga päev. Ma ei tea, kui ma kunagi peaks porgandeid, lillkapsaid, rääkimata loomadest, ise kasvatama, ei lubaks mu süda küll neid ära süüa, nii armsaks saavad need mulle:) Lapsepõlvest on piisavalt karm mälestust enda kanast tehtud supist; igatahes omakasvatatud looma/lindu ei hakkama ma iial sööma.


Misuuna salat (ühele):
punt misuuna salatit
peotäis mungube
4 päikesekuivatatud tomatit
tükike feta juustu
röstitud seedermänniseemneid
oliiviõli
suhkrut
musta pipart
laimimahla
röstitud saiakuubikuid

Lõikasin misuunavarrekesed potist ning panin taldrikule, puistasin peale peotäie mungube, tükeldasin päikeskuivatatud tomatid ning asetasin peale feta juustu kuubikud. Pigistasin peale laimimahla ning niristasin oliiviõli; mulle meeldib koos hapu mahlaga salatitesse panna ka veidi suhkrut, samuti purustasin peale musta pipart. Viimasena puistasin salati üle seedermänniseemnetega ning peale veel veidi röstitud saiakuubikuid. Väga maitsev!

Läätsesalat fetajuustuga

Suve alguse puhul valmistasin lõunaks ühe suvise salati, mis sobis väga hästi õues söömiseks palava ilmaga.

Vaja läheb (kuuele):
paar kimpu jääsalatit
150 g keedetud punaseid läätsi (antud kuivaine mass)
3 lühikest kurki
2 pihutäit mungube
ca 30 kirsstomatit
lutserni idandeid
400 g fetajuustu

Kaste:
1 laimi mahl
ohtralt kreekapähkliõli
5 tl suhkrut
musta pipart



Esmalt panin keema punased läätsed (eelnevalt tuleb pesta), keetsin neid ca 5-7 minutit ning pesin siis külma veega üle. Rebisin suurde kaussi jääsalatitükid, kallasin peale keedetud, kuid külmad, läätsed, tükeldasin kurgi ning puistasin mungube. Kirsstomatid poolitasin ning asetasin salatile peale. Valmistasin kastme - pigistasin laimist 1 osa mahla, 3 osa panin kreekapähkliõli, segasin sisse suhkrut ning tunde järgi musta pipart; kallasin kastme salatile peale. Lõpuks panin peale kuubikuteks tükeldatud fetajuustu, mina kasutan 40% rasvasisaldusega juustu, see maitseb mulle salatites rohkem kui lahjad fetajuustud; kuna fetajuust on soolane, siis salatile lisasoola ei pane. Lõpuks panin kaunistuseks veel veidi lutserni idandeid ning purustasin veel fetajuustule musta pipart. Kõrvale sobib süüa ka röstitud ciabattat.

Tervislikud kaerahelbeküpsised

Neid kaerahelbeküpsiseid mäletan ma juba oma lapsepõlvest, tõenäoliselt mõtles need mu emme välja, kuna ma kaerahelbeputru kohe üldse süüa ei tahtnud. Siis tuligi kavalus käiku lasta ning kaer muul viisil söödavaks teha. Siin väljatoodud retsept on lihtsalt üks tuletis neist küpsistest, sinna sisse võib lisandiks panna erinevaid kuivatatud puuvilju, samuti sobib või asemel kasutada õli.

Vaja läheb (30 küpsist):
4 dl kaerahelbeid
1 dl sojahelbeid
1 dl rosinaid
1 dl purustatud metspähkleid või mandleid
1 dl kookoshelbeid
1 dl rafineerimata roosuhkrut
0,5 dl päevalilleseemneid
0,5 dl tükeldatud kuivatatud ploome
100 g võid või 1 dl õli
2-3 munavalget


Segasin omavahel kõik kuivained, seejärel sulatasin või ning lisasin kuivainetele, viimasena lisasin vahustatud munavalged ning segasin kokku ühtlase massi. Asetasin küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile supilusikasuurused pätsikesed ning küpsetasin ahjus 175 kraadiga (või 170 kraadi+ pöördõhk) ca 15-20 minutit kuni küpsised muutusid kuldseks. Tõeliselt kiiresti valmivad väga maitsvad ning tervislikke komponente sisaldavad küpsised. Kusjuures mu emme imestab, kuidas ma neid küpsiseid nii maitsvaid teen, temal tulevad need hoopis teistsugused. Minu arust on see nagu pannkookidega, et igal perenaisel on pannkoogid ise maitsega ning kellegi teise pannkooke täpselt järgi teha on pea võimatu, igal kokal on ikka oma käekiri...

Grillitud mozzarellatomatid

Jagan killukese meie suguvõsa grillõhtult Noarootsist - mina peakokana köögitoimkonnas; menüüs erinevad grill-lihad, -kala, -tomatid ja toorsalatid. Tänane retsept tuleb tomatitest ja mozzarellast.

Vaja läheb:
8 lihatomatit
100 g mozzarella juustu
punt basiilikut
punase veini äädikat
musta pipart
soola


Lõikasin tomatid pooleks, lamedale poolele puistasin peale soola ja musta pipart. Hakkisin basiiliku peeneks ning laotasin seda igale tomatipoolikule. Lõpuks panin tomatitele peale umbes 0,5 cm paksuse mozzarellaviilu ning veel veidi soola, musta pipart ja punase veini äädikat. Grillmeister Renee toimetas nendega umbes 10 minutit, kuni juust oli tomatite peal parajalt sulanud, kuid maha veel ei voolanud. Mozzarellatomatid sobivad hästi grill-liha kõrvale.

Veiselihakotletid suvise toorsalatiga

Paar aastat tagasi sain sõbranna Kadri kaudu teada Levini lahussöömise dieedi kohta, tundus kuidagi sümpaatne ja usutav. Kaalusin nii enda kui Anee pärast isegi selle testi tegemist. Kuna aga olime koos Aneega tema allergiate pärast väga piiratud menüül, tundsin, et ma ei suudaks aktsepteerida, et mulle mingil muul põhjusel veel mingi neist 12 toiduainest, mida ma süüa võisin, ei sobi. Personaalne test jäi tegemata, aga lahustoitumise põhimõtteid olen osaliselt jälginud tänaseni. Ma ei ole kindlasti neis põhimõtetes radikaalne - kooki söön ikka marjadega, kohupiima sees on ikka rosinad, aga koos ei söö ma tavaliselt liha ja kartulit/pastat/riisi (lasanje on küll minu jaoks erand, sellega ei teki tõrget). Need korrad, kui ma liha söön, siis teengi kõrvale vaid toorsalatit või wokitud/grillitud aedvilju - nii lihtsalt maitseb kõige paremini. Salatisõbrad on meie peres õnneks kõik, tavaliselt küll mehed ja väikelapsed kirtsutavad nina salatite peale, aga oma koduse teavitustööga salatite kasulikkusest ning pidevalt muutuvate retseptidega suudan ma nad sööma panna.


Kotlettide koostis:
500 gr (mahe)veisehakkliha
1 suur sibul
1 väike paprika
2 küüslauguküünt
1 porgand
ca 50 g juustu
soola
musta pipart
1 muna
nisujahu
päevalilleõli

Toorsalat:
punt rukolat
peotäis lutserni idusid
1 punane paprika
1 porgand
ca 15 kirsstomatit
murulauku
sidrunimahla
kreekapähkliõli
pipart
suhkrut
tilk kalakastet

Kotlettide jaoks tükeldasin paprika ja sibula väikesteks tükkideks, küüslaugu surusin läbi küüslaugupressi, porgandi riivisin peenelt, juustust lõikasin kuubikud - lisasin kõik hakklihale hulka ning segasin läbi. Purustasin veskist meresoola ja musta pipart ning lõin kotletitainasse ka ühe muna. Muljusin käte vahel väikesed pallikesed ning veeretasin jahus, praadisin päevlilleõlis pannil kaane all keskmisel kuumusel mõlemalt poolt pruuniks. Sellest kogusest sai kaks väga tihedalt täis pannitäit kotlette, jätkub päris mitmele inimesele.
Toorsalati jaoks lõikasin rukola lühemaks ning asetasin madalasse kaussi, tõstsin peale peotäie lutserini idusid, lõikusin paprika peenteks viiludeks ning porgandist tõmbasin kurgikoorijaga õhukesi laaste. Lisaks läksid salatisse veel poolitatud kirsstomatid ning punt murulauku. Kastmeks segasin kokku sidrunimahla, kreekapähkliõli, kalakastme, suhkru ja pipra.

Kaerahelbepõhjaga mustikakook

Mul on sügavkülmikusse jäänud veel mõned karbid mustikaid, millele tuleks enne tänavuste marjade tulekut kasutust leida. Tuli mõte teha üks tervislik mustikakook, improviseerisin kodusolevast kraamist alljärgneva retsepti.

Vaja läheb:
100 g kaerahelbeid
1 dl täisteranisujahu
50 g võid
50 g suhkrut
2 munavalget

Täidis:
2 munakollast
70 g kondenspiima
100 g Nopri koorekaramelli
4 dl mustikaid



Mudisin omavahel läbi toasooja või, suhkru ning jämedad kaerahelbed, lisasin ka täistera nisujahu ning munavalged ning segasin taina ühtlaseks massiks. Proovin oma küpsetistes eelistada võimalusel ikka täisterajahu sõredale jahule, kuna täisteratooted on palju tervislikumad. Nagu nimigi ütleb, on jahvatatud terve tera ilma seda koorimata (säilinud on nii kest, idu kui aleuroonkiht) - sellisel meetodil valmistatud jahu on pruunikas ning raskekoelisem kui valge mitmeid kordi sõelutud nisujahu, kuid selles on säilinud kõik kasulikud vitamiinid ning mineraalid. Koogipõhjad, mida pole tarvis kergitada, on ideaalne koht, kus kasutada täisterajahusid. Muljusin taina, kui seda nii võib nimetada, lahtikäivasse koogivormi ning küpsetasin 180 kraadiga ahjus 10 minutit. Samal ajal vahustasin munakollased, veidi aja pärast lisasin ka kondenspiima ning vahustasin veel veidi - sinna hulkas segasin külmutatud mustikad ning valasin koorekaramelli, segasin kõik läbi ning kallasin eelküpsenud koogipõhjale. Küpsetasin mustikakooki 180-kraadises ahjus pool tundi. Päris maitsev kook tuli välja - eriti hea oli see koos külmutatud mustikatega.

Lihtne lillkapsaroog

Kui ma muidu talvisel ajal eriline lillkapsafänn pole, siis suve algul, kui Eesti lillkapsad valmima hakkavad, maitsevad need mulle väga. Juba olidki turul müügil esimesed väikesed armsad lillkapsaõisikud. Täna valmis neist väga lihtne ja maitsev panniroog.

Vaja läheb (2,5-le):
3 väikest lillkapsast
ca 250 g sea(delikatess)hakkliha
1 sibul
päevalilleõli
tilli
soola
pipart


Lõikasin lillkapsa õisikuteks ning aurutasin selle oma suurepärases Tefali aurupotis poolpehmeks. Ma ei väsi kiitmast aurutamist ühe toiduvalmistusmeetodina - kui aedvilju potis keeta, kaotavad need hulga vitamiine keeduvette, aurutades aga säilivad kõik vitamiinid, lisaks on aurutatud aedviljad keedetutest palju maitseküllasemad. Soetasime aurupoti eelkõige Anee pärast, sest lapse toitumise juures on ju eriti oluline, et ta sealt vajalikke vitamiine ja mineraale omastaks, kuid õnneks leiab aurupott meie peres päris sagedast kasutust. Aurupotil on ka aegrelee, mille abil saab toitu veel pärast valmimist soojas hoida - eriti tänuväärne oli see perioodil, kui Anee veel õues magas ning ärgates ülinäljane oli; muidu oli tema ärkamisaega raske ennustada ning vahel seisis mul lillkapsas potis keeduvees soojas isegi tund aega, aurupoti soetades kadus aga see probleem ära.
Edasi võtsin välja wokpanni, kuna sellel praadides ei hakka ained nii kiiresti pruunistuma ega kõrbema. Praadisin päevalilleõliga kergelt hakkliha ja sibula, lisasin soola ja pipart ning veidi aja pärast kallasin peale juba aurutatud lillkapsad - lisasin veel veidi soola ja pipart, kuna lillkapsas oli maitsestamata (aurupotti ei tohi panna ühtegi maitseainet). Muide, ökopoodides saadaolev päevalilleõli ei oma vastikut poslamala maitset, see on täiesti neutraalne praadimisõli. Lõpuks puistasin peale värsket tilli ning kiire ja maitsev toit oligi valmis. Kes tugevamat sööki armastab, võib seda ka lisandina muule toidule süüa, mulle maitseb see aga just nii nagu ta on.

Lasanje

Minu hea sõber ja kooliaegne pinginaaber Mari-Liis tuli mulle teisest Eesti otsast külla - üllatasin teda õhtul lasanjega. Ma ei tee lasanjet alati samadest komponentidest, küll aga maitsevad mulle hakklihaga lasanjed kõige rohkem. Kindlasti on aga lasanjed ühed mu lemmiktoitudest.

Vaja läheb:
6 lasanjeplaati
275 g (sega)hakkliha
oliiviõli
1 sibul
1 porgand
4 küünt küüslauku
punt peterselli
oreganot
soola
pipart
1,5 dl valget veini
1 purk (400 g) purustatud tomateid

Bechamel-kaste:
10 g võid
2 spl nisujahu
2,5 dl piima
100 g cheddari juustu
veidi parmesani
soola
1/4 muskaatpähklit


Praadisin pannil oliiviõlis hakkliha, tükeldatud sibula, küüslaugu ja porgandi, lisasin ka soola ja pipart. Kallasin peale 1,5 dl veini ning lasin veinil peaaegu aurustuda. Lisasin oregano, peterselli ning purustatud tomatid, segasin läbi ning jätsin pliidile madala kuumusega kolmveerand tunniks kaane alla hauduma. Vahetult enne hakkliha-tomatisegu valmimist leotasin lasanjeplaate veidi soojas vees, minu arust jäävad leotamata plaadid liiga jäigaks. Keetsin ka beshamel-kastme - sulatasin potis või, lisasin jahu ning piima, liigutades segu pidevalt vispliga, lõpuks lisasin pool riivitud juustu kogusest ning purustatud muskaatpähkli. Mina küpsetan lasanjet kitsas silikoonist keeksivormis, sinna sisse sobituvad lasanjeplaadid täpselt oma suuruses ning välja võttes saab ilusa kujuga pakse tükke. Vormi põhja panin kihi beshamel-kastet, seejärel lasnajeplaadi, hakkliha-tomatisegu, riivitud juustu (see osa, mis kastmest järgi jäi) ning jätkasin ladumist taas samas järjekorras, kuni vorm sai ääreni täis. Viimaseks kihiks jääb hakkliha-tomatisegu, siis pistan lasanje ca 30 minutiks ahju küpsema; võtan välja ning panen hakklihasegule peale riivitud paremsani ning poolikud kirsstomatid, küpsetan veel kümme minutit. Lasanjet kohe ahjust välja võttes lõigata ning pannilt välja võtta ei tasu, siis voolab sisu laiali; piisab, kui seisab ahjust väljas ca 10 minutit, siis saab juba kätte ilusaid koosseisvaid tükke. Sõime lasanjet koos toorsalatiga rukolast, redisest, läätseidanditest ja kurgist. Mmm, kui maitsev, paluks veel üks tükk...

Kreeka Moussaka

Nägin, et turul müüdi baklažaane ning ostsin ühe ka endale - tahtsin sellest teha Kreeka Moussakat, mis mul kunagi allergiadieedi pärast Kreekas proovimata jäi. Retsepti leidsin Selverist ning olen selle järgi Moussakat ka varem kodus teinud.

Vaja läheb (2,5 sööjat):
1 suurem baklažaan
pool väikese sidruni mahlast
soola
pipart
oliiviõli
200 g veisehakkliha
1 suur sibul
1 suur tomat
4 spl tomatipüreed
näpuotsaga kaneeli
ca 15 kirsstomatit

Bechamel-kaste:
ca 20 g võid
2 spl nisujahu
2,5 dl piima
1/4 purustatud muskaatpähklit
ca 75 g riivitud juustu

Pesin ja lõikasin baklažaani umbes 1 cm paksusteks viiludeks; praadisin baklažaaniviile oliiviõlis mõlemalt poolelt vaid mõne hetke. Tõstsin baklažaaniviilud lamedasse ahjuvormi ning puistasin peale veidi soola ja pipart ning niristasin sidrunimahla. Hakkisin ühe suure tomati kuubikuteks; praegu on poes täiesti saadaval Intsu talu ilma taimekaitsevahenditeta kasvatatud tomatid, ma küll ei saa aru, kuidas nad nii suureks kasvavad, aga ju siis on mingi selline hea sort. Tükeldasin ka sibula ning praadisin sibulat oliiviõlis kuni klaasjaks muutumiseni, seejärel lisasin veisehakkliha ning segasin läbi, kuni punasus kadus - lõpuks panin pannile hakitud tomatid ja tomatipüree, lisasin ka tunde järgi soola ja pipart ning lasin ca 15 minutit madalal kuumusel haududa. Keetsin samal ajal valmis bechamel-kastme - selleks sulatasin potis või ning lisasin vaikselt nisujahu, ise samal ajal vispliga segades, kohe valasin peale ka piima ning segasin ikka vispliga, et kastmesse tükke ei jääks. Lasin korraks kuumeneda, seejärel lisain kastmesse juustu ning purustatud muskaatpähkli. Kallasin hakkliha baklažaanidele peale ning panin veel hakklihale poolitatud kirsstomateid, viimasena kallasin üle bechamel-kastmega ning panin pooleks tunniks 200 kraadiga ahju. Väga maitsev roog; sobib hästi söömiseks koos rukola salatiga.

Key Lime Pie

Kutsusin täna meile külla hea majanaabri Monika, kes oli äsja edukalt kaitsnud magistritöö ning lubasin talle selle puhul ühe koogi küpsetada. Mõtlesin ja mõtlesin, mida küpsetada, kui äkki meenus mulle Key Lime Pie, mida kunagi nägin Juci blogis - tundus nii hea, et võiks ise järgi proovida. Tegelikult ma alles seda blogi lugedes saingi teada sellest kuulsast Key Westis pakutavast koogist - oleks ma paar kuud varem teadnud, oleks ma seda ilmtingimata Key Westis sööma läinud. Vaatasin nüüd tagantjärgi Lonely Planeti üle ning nägin seal tõesti lausa tumedas kastis vihjet selle kuulsa koogi kohta, siis ma aga seda millegipärast tähele ei pannud ning Ameerika kõige lõunapoolsemas tipus käisime me söömas hoopis Kuuba restoranis.
Kuna kook on nii tuntud, siis uurisin, mis googeldades veel selle kohta välja tuleb - leidsin erinevaid retsepte ning isegi ühe video, kus üks Key Westi kokk seda kooki valmistab. Vaadates erinevaid retsepte, otsustasin lõpuks pidama jääda järgmise juurde.

Vaja läheb:
200 g Digestive küpsiseid
100 g võid
120 ml laimimahla (6 Key Lime)
2 tl laimikoort (vaid rohelist osa)
1 purk (400 g) kondenspiima
4 munakollast

Nagu näete, on koogil vaid 5 koostisosa; ok, kui Digestive küpsis osadeks harutada, siis tekib koostisosi juurde. Key Lime Pie on nime saanud laimide järgi, mis algselt kasvasid Florida Key'del - need on tavalisest (Pärsia) laimist tunduvalt väiksemad. Tänapäeval tuleb aga enamus Key laime Mehhikost; sellised sildid leidsin ka Selverist ostetud laimidelt. Kõigepealt võtsin või külmkapist tuppa soojenema; pehmenenud võiga segasin käte vahel purustatud Digestive-küpsised ning segasin ühtlaseks massiks - seejärel kallasin segu lahtikäiva koogivormi (24 cm läbimõõt) põhja ja ajasin laiali. Küpsetasin põhja ahjus 180 kraadiga ca 10 minutit. Samal ajal asusin kiiresti laimidest mahla välja pigistama, kasutasin selleks sidrunipressi - minul kulus 120 ml mahla saamiseks 6 väikest laimi. Riivisin ka veidi laimikoort ning panin pressitud mahla hulka. Seejärel vahustasin ca 5 minutit munakollaseid ning lisain vahustatud munakollastele ka kondenspiima ning mikserdasin aeglasematel pööretel edasi - kui kõik segunenud oli, lisasin viimasena laimimahla ja -koore ning mikserdasin kuni massi ühtlustumiseni. Võtsin koogipõhja ahjust ning valasin katte peale. Edasi küpsetasin 15 minutit 180 kraadiga ning kook oligi valmis - küll mitte kohe söömiseks - see tuli maha jahutada ning vähemalt kolmeks tunniks külmikusse panna. Lugesin, et sobib väga hästi ka sügavkülmas hoidmiseks, siis peab vaid 20 minutit enne söömist sulama võtma. Kuna kooki oli kärmesti tarvis, siis pistsingi jahtunud koogi sügavkülma. Oi, oi, kui maitsev kook tuli, laimi oli väga parajalt koogis tunda, samas kondenspiim andis mõnusat magusust. Monika igatahes ära ei arvanud, mis koogi sees on, siiski reetsin talle selle saladuse. Key Lime Pie klassifitseerub nüüd küll mu lemmikute hulka. Soovitan soojalt - õigemini küll külmalt - kui kook toasoojaks muutub, pole enam nii hea.

Jaapani salat

Käisin täna taas kesklinna toiduringil (Keskturg ja Stockmann), ikka lootuses saada turult spargleid; ei õnnestunud see ka täna, kasvab neid nii kehvasti, et ei korjata iga päev. Ostsin siis Uus-Kongo letist ühe hiidsuure poti rukolat. Täna oli palju parem turul liigelda, kui ühe käega vihmavarju kandma ei pidanud; Anee istus küll rõngaslinas, kuid turult välja minnes kappas ta ise Stockmannini. Kuna mul oli ostetud rukola salat, siis alati meenuvad mul sellega esimesena Jaapanis söödud fantastilised salatid, mida ma iial kodus järgi ei oska teha, sest mul pole aimugi, mis oli selle kastme koostisosades. Ostsime küll Jaapanist kaasa katseeksitus meetodil selle lemmik-salatikastme, aga aru ei saanud, mis seal sees on, kuna ühtegi ladina tähte pudelil ei leidunud. Käisin ka kunagi Stockist uurimas, et äkki neil on midagi sarnast; siis ei olnud. Täna igaks juhuks kiikasin taas sinna letti ja nägin mingit valget idamaist kastet, mis oma välimuselt meenutas tõesti seda Jaapanis lemmikuks saanud kastet; lugesin pealt, et koosneb enamasti seesamiseemnetest ja sidrunimahlast. Ostsin ära - äkki ongi see õige. Mul oli kodus sahtlipõhja jäänud ka Jaapanist toodud peeneid nori-liistakaid ning kuivatatud kalalaaste, mis mõlemad selles salatis figureerisid. Ülejäänud komponendid on edukalt Eestist kättesaadavad.

Vaja läheb:
suur peotäis rukola salatit
1 lühike kurk
pool paprikat
idamaist Tahini kastet
Goji marju
kuivatatud kalalaaste
nori-liistakaid

Lõikasin rukola lühemaks, Jaapani salatites kasutatakse suuremalt jaolt just rukola alumisi osi (neid valkjaid varsi), ülemisi lehekesi on salatites vähem, Eestis aga süüakse pigem neid ülemisi osi (müüakse ju ka karbis lõigutud rukolalehekesi), kusjuures mulle maitsevad need varred isegi rohkem, sest need on palju mahlasemad. Lõikasin salatile peale kurgist seibid ning paprikast õhukesed viilud, kallasin peale veidi Tahini kastet. Tegelikult keerasin kohe koju jõudse kastmelt korgi maha, et proovida, kas tõesti on see õige - päris see ikka polnud, kuigi mingi maitsenüanns oli sama, tõenäoliselt seesam, aga see siin müüdav oli hapukam. Kummaline, et ma ei suuda seda maitset kirjeldada, mis sellel Jaapani salatil oli (ma ei tea isegi selle nime, kuna peale hieroglüüfide ei näinud me menüüdes midagi), see maitse on nii tundmatu, et ei oska millegagi võrrelda. Pärast salatikastme lisamist panin salatile peale kalalaastud; tundub hirmus, aga pole seda. Me Jaapanis kaua nuputasime, mis "saepuru" see on salatite peal, no ei saa maitse järgi aru, natuke soolane oli, aga need laastud olid tõesti udusule kergused, et peale hingates lausa lendasid taldrikult minema ja mingit tugevat maitset ei andnud. Et need kalast tehtud on, saime aru päev enne kojusõitu ühes supermarketis, kus leidsime need lettide vahel üles ning õnneks oli paki peal peale hieroglüüfide ka kala pilt. Kusjuures need laastud salati peal ei olnud küll kala haisu/lõhnaga, kuid suurt pakki avades saime kohe aru, et on kalahais küljes. Aga sobivad need selle salati peale ideaalselt. Tippu läks veel kaunistuseks nori-liistakad ning puistaisn peale ka Goji marju (samuti toodud Jaapanist). Maitselt oli salat veidi hapukam kui Jaapanis söödud originaalsalat, kuid mingi maitsenüanss tuletas siiski meelde seda ehtsat salatit sealt kaugelt maalt...

Rabarberi-maasikakook väikese martsipaniga

Mul tuli mõte küpsetada stuudel rabarberi-maasika-martsipanitäidisega (sellist kooslust nägin Anni Arro kokaraamatus), plaan aga muutus jonnaka taina tõttu, mida kummalisel kombel rullida ei andnud, seetõttu tuli kavva teha muudatused ning olemasolevat tainast kasutada vormi sees koogipõhjana, täidisest polnud ma nõus loobuma. Enne mul struudlitainaga probleeme pole olnud, ei tea, mis sel korral juhtus...

Koogipõhja jaoks läheb vaja:
3 dl nisujahu
1 dl sooja vett
25 g võid
tilk äädikat

Täidis ja kate:
ca 400 g hakitud rabarbereid
1 spl maisitärklist
ca 150 g maasikaid
30 g martsipani
1,25 dl rafineerimata roosuhkrut
0,5 dl sojahelbeid
1 dl kaerahelbeid
ca 40 g purustatud mandleid
40 g võid

Alustasin taina valmistamisega, struudlitaina retsepti võtsin nami-namist. Tegin valmis nii, nagu kästud, panin taina ka pooleks tunniks külmkappi; taina "puhkamise" ajal koorisin ja tükeldasin rabarberid ning hüpitasin neid veidi maisitärklise sses, et mahl küpsedes välja ei voolaks; ka maasikad lõikasin väiksemateks tükkideks. Lisaks sellele suutsin pliidil üles sulatada oma külmkapisahtli - olgu see õpetuseks, et korraga ei saa juttu rääkida ja teha mitut erinevat sööki; vot siis hajubki tähelepanu ja keerad pliidil vale augu sisse... Oh seda ehmatust ja vänget plastmassihaisu, mis levima hakkas; mis siis ikka, kui korjasin mahakukkunud redised kokku ning proovisin pliidilt eemaldada võimalikult palju sulanud plastmassi. Aga uut sahtlit tahaks ikka kusagilt saada. Nii, tagasi teema juurde: tainast külmkapist välja võttes sain kohe aru, et see on päris jäik, katsetasin rullimist; oma kümme minutit nühkisin, kuid laiali läks see minimaalselt. Tainas läks rullides nii suureks, õigemini küll jäi nii väikeseks, et mahutasin selle täpselt ühte ristkülikukujulisse vormi. Küpsetasin tainast ahjus 180 kraadiga ca 7 minutit, võtsin välja ning lisasin hakitud rabarberid ja maasikad, nende vahele peitsin martsipanilaastud (peale neid jätta ei saa, kõrbevad ära) ning puistasin peale poole kattekogusesse minevast suhkrust, seejärel pistsin vormi tagasi ahju. Valmistasin ruttu katte - panin ühte kaussi või, suhkru, soja-ja kaerahelbed ning purustatud mandlid (jätsin erineva suurusega tükid), hakkisin kõik ühtlaseks massiks ning laotasin koogile katteks. Küpsetasin kooki umbes 40 minutit 180 kraadiga. Koogi põhi jäigi veidi jäik, et söömiseks tuli nuga appi võtta; maitse aga oli koos mahlase magushapu sisuga päris hea - eriti hästi aga sobisid koogi peale veel värsked maasikad. Teinekord teeksin sama täidise ja kattega koogi muretainapõhjal.