Valeri küpsised

Mul oli ohtra toiduvalmistamise käigus tekkinud 7 munavalget, millele tahtsin kuidagi kasutust leida. Olen ka varem erinevatest toitudest järgijäävate munavalgetega hädas olnud ning Valeri küpsiste tegemine oli juba järgi proovitud; eelnevalt küll mitte nii suures koguses. Nami-Namist leitud retsept oligi koguseliselt just 7 munavalgele. Vähendasin suhkru kogust märgatavalt ja ikka on küpsised magusad (minu retseptis on juba vähendatud suhkrukogus). Hoiatan ette, et kui pole kavas kogu külale õhtul küpsiseid pakkuda, siis võiks kogust vähendada vähemalt poole võrra. Minul tuli sellest kogusest neli plaaditäit küpsiseid ning taldrikule asetades oli seda kõrge virn.

Vaja läheb:
300 g võid
300 g rafineerimata roosuhkrut
5 sl peenestatud sarapuupähkleid või mandleid
1 dl pestud ja hakitud rosinaid
300 g nisujahu (võid nisujahu asendada osaliselt või täielikult ka tatrajahuga või mandlijahuga)
7 vahustatud munavalget

Esmalt vahustasin munavalge. Seejärel vahustasin miksri tugevamate visplitega või ja suhkru - olles saanud ühtlase massi, lisasin metsapähklid ja rosinad ning viimasena lisasin jahu. Jätkasin mikserdamist, kuni kõik eelnev oli segunenud. Viimasena lisasin munavalge, seda juba lusikaga segades. Panin küpsetusplaadile teelusikaga väikesed portsukesed; vahele tuleb jätta kindasti laialivajumisruumi. Küpsetasin ahju pöördõhu funktsiooniga 185 kraadi juures kuni küpsised muutusid kuldseks (ca 10-12 min). Aga kokkuvõttes on need küpsised väga hea võimalus ära kasutada munavalgeid ning mõnus krõbe suutäis mitmeks õhtuks (mulle tundus, et seistes muutusid need veel paremaks).

Šokolaadi-kondenspiimajäätis

Ma tegelikult kookosjäätisest loobusin poolteadlikult, sest samal õhtul oli mul plaanis teha ka šokolaadijäätist sellisel viisil nagu ma varem kunagi teinud polnud. Retsepti leidsin jällegi eelpool mainitud toidublogist.

Vaja läheb:
0,5 purki magusat kondenspiima
22 g kakaod
200 ml piima
100 ml vahukoort
2 tl vaniljesuhkrut

Kondenspiim tuleb potis keema lasta ning segada hulka kakao. Keeta madalal kuumusel 5 min, samal ajal pidevalt segades. Tõsta tulelt ning lase veidi jahtuda, seejärel vala sisse piim, vahukoor ning vanillisuhkur. Sega kõik läbi, jahuta toasoojuses maha ja hoia külmkapis. Külm segu kalla jäätisemasinasse ning lase keerutada, kuni jäätis on paraja konsistenstiga. Kaunistuseks ripsutasin peale riivitud mündimaitselist šokolaadi. Pean ütlema, et see jäätis on ikka väga rammus ning üle ühe palli süüa ei suuda. Ma tegelikult vähendaksin retseptis veidi kakao kogust, et lasta kondenspiimal veidi rohkem esile tulla; praeguse retsepti järgi valmistatud jäätis oli ikka väga šokolaadine.

Kookosjäätis

Pole viimasel ajal eriti uusi jäätiseid teha katsetanud, üleüldse on jäätisemasin talv otsa vaid köögis ruumi võtnud ja tolmu kogunud... Kuni leidsin Kiilikese köögikatsetustest huvitavaid jäätiseretsepte, mis panid neelud käima. Minu jäätisemasinasse tohib panna max 600 ml aineid, seega vähendasin retseptis olevaid koguseid ja veidi muutsin ka sisu. 

Vaja läheb:
200 ml kookospiima
100 ml vahukoort
100 ml piima
2 munakollast
2 spl rafineerimata roosuhkrut
1 tl vaniljesuhkrut
2 spl Amarettot

Potis tuleb kuumutada kookospiim ja piim. Pidevalt segada. Kloppisin munakollased ja suhkru kergelt vahule ning lisasin kuuma piimasegu hulka, samal ajal pidevalt vispliga segades (viidatud retseptis oli küll segamine vastupidine, et piim munale hulka). Saadud segu tuleb taas korraks keemiseni kuumutada. Seejärel pott tulelt ning paari minuti pärast segada sinna sisse vahukoor (otse pakist, ilma vahustamata) ja Amaretto. Jahutasin maha ja pistsin külmkappi. Paari tunni pärast läks nüüd juba külm segu jäätisemasinasse ning siis jääb üle vaid nuppu keerata, ülejäänud teeb jäätisemasin ise.
Mul on isetehtud jäätisega probleem, et ei suuda jäätisekulbiga sellest ilusaid pallikesi vormida, kuna kodus valmistatud jäätise mass on veidi pehmem ja kreemjam kui poejäätisel, samas sügavkülmutades muutub see jällegi kivikõvaks ning sel juhul ei saa jäätisekulbiga sellele üldse ligi. Kuidagi vormisin kuuma jäätisekulbiga siiski pallikesed ning puistasin peale kookoshelbeid ning mõned mustikad. Seekord jäid jagajale näpud, sain vaid paar ampsu maitsta, ülejäänud pisteti nahka. Päris huvitav tuli välja siiski.

Koorene pasta kirsstomatite ja ananassiga

Kooresed pastad on ühed mu vaieldamatud lemmikud, teen neid üsna tihti, varieerides lisanditega. Kogused on arvestatud umbes kahe ja poole sööja kohta (ehk kaks täiskasvanut ja üks väike laps).

Vaja läheb:
250 g täisteraspagette
20-25 kirsstomatit
200 g ananassitükke (sobib ka kompott)
1 suur sibul
2 küüslauguküünt
ca 50 g suitsujuustu
pool peotäis värsket peterselli
peotäis värsket basiilikut
oliiviõli
soola
musta pipart
muskaatpähklit

Koorene kaste:
2 munakollast
200 ml vahukoort
peotäis paremsani

Kaunistuseks:
basiilikulehti
lutserni idandeid
paremesani

Keeda pasta al dente, nõruta. Tegelikult peaks mainima, et selle toidu jaoks tuleks kõik komponendid varem valmis lõikuda või vähemalt käeulatuses hoida. Oluline on, et pasta valmiks samaaegselt, kui sibul on pannil saanud koos oliiviõli ja küüslauguga õrnalt klaasja jume, poolikud kirsstomatid on just pannile hüpanud ning just siis ongi paras aeg kurnatud spagetid pannile tõsta. Varuks võib hoida veidi pastakeeduvett. Pastat pesta ei tasu, nii kaob sellest suur osa kasulikku veega kraanikausist alla. Samas, kui pasta varem valmis keeta, kleepuvad nad omavahel kokku. Seega ongi oluline pasta saada keedetud just siis, kui see pannile minema peab. Spagetid tuleb pannil koos seal olevaga läbi segada, lisada esmalt suitsujuust, siis ananassitükid, hakitud petersell ja basiilik, samuti soola ja pipart, kui tundub panni külge jäävat, siis võibki veidi pastakeeduvett sisse niristada. Soovitav on ka koorekaste varem valmis segada - klopi ühes anumas munakollased, vahukoor ja parmesan õrnalt läbi. Nüüd hakkab veelgi kiirem - kaste pannile spagettidele peale ning kohe pliidilt tuli alt ära keerata - segada läbi ning juba ongi see valmis. Muna küpseb sellises kuumuses hetkega läbi. Sellise toidu puhul on oluline see kindlasti kohe ära süüa, ilmtingimata kohe pannilt ära tõsta; kindlasti ei sobi see hiljem soojendamiseks. Juba 5 minuti pärast pole see enam siidjalt kreemine/koorne nagu peaks. Kaunistuseks peale veel paar basiilikulehte ning peotäis lutserni idandeid. Mina olen parmesani-sõltlane ning puistan veel õhukeselt riivitud parmesani ka lisaks. I-le lisab täpi uhmris peenestatud muskaatpähkel, mida võib peale ripsutada. Viib keele alla...

Eessõna

Minu tee selleni, et olen õppinud väärtustama head toitu, on üsna pikk, samas on see minu jaoks asjade loomulik käik. Kui ajas tagasi vaadata, siis arvan, et kõik sai alguse kolm aastat tagasi, kui mu 4-kuune laps toiduallergia küüsi langes. Senine harjumuspärane toitumine tuli totaalselt ringi teha, kuna läbi rinnapiima kandus kõik minu söödu lapse kehasse. Et allergiat põhjustavaid toite välja selgitada, jäin miinumummenüü peale, mis sisaldas algselt 12 toiduainet. See oli paras šokk, ma ei saanud süüa elementaarseid igapäevaseid toite, rääkimata ühestki maiustusest, marjadest ega puuviljadest. Poest ei saanud osta mitte ühtegi valmistoitu, iga tooraine tuli osta oma esialgsel kujul. Maitseaineteks olid sel perioodil vaid sool ja pipar. Kodustes tingimustes kohanesin mõne kuuga ning õppisin neist üksikutest toiduainetest tegema uusi, aga paraku suht maitsetuid, toite. Kuna menüüs polnud ühtegi gluteeni sisaldavat teravilja, mis on just Eestis tavapärased, siis alternatiivina tuli küpsetama hakata maisist, riisist, hirsist ja tatrast - sel perioodil tundusid need päris söödavad, kuna iga uus maitse lisas veidi elule vürtsi, aga praegu ma neid küll enam süüa ei suudaks. Kui siiani arvasin, et praktiliselt kõike küpsetatakse vaid nisust, siis olude sunnil hakkasin küpsetama just eelpool nimetatud alternatiivjahudest, mis käituvad aga küpsetamisel väga teistmoodi kui nisujahu. Sel perioodil oli selgelt kahjustatud mu esmased vajadused, ehk vajadus süüa - mu mõtted keerlesid pidevalt toidu ümber, mul oli pidevalt hirm, et kui me kusagil väljaspool kodu oleme, jään nälga. Mäletan, kuidas käisin Kreekas väljas süües nurga taga nutmas, kui mõni õhtu mulle ei kõlvanud allergiate tõttu ükski toit menüüst ning ma ootasingi koriseva kõhuga järgmist hommikut. Kaheksa kuud elasin nii karmi dieediga, siis hakkasid allergiad tasapisi taanduma ning iga kuu lisandus paar uut toiduainet. Kokku olin allergiadieedil ca 1,5 a ning lisaks veel pool aastat, mil ma vaid šokolaadi ja tsitruselisi vältisin.

Minu pingutus kandis vilja, laps kasvas allergiatest välja. See oli minu jaoks üks elu suurimaid ja raskemaid õppetunde, aga ma tunnen, et ma pidin selle läbi tegema, et normaalse toitumise juurde jõuda. Ei, ma polnud enne mingi limonaadi-kartulikrõpsu-hamburgerisööja, sõin tavalist toitu, aimamata, et kusagil sees (nt puljongikuubikud, singid, jäätised, saiad), on terve pikk rida E-aineid. Allergiaajal aga pidin iga paki pealt kõik peenes kirjas koostisosad üle lugema, et midagi üldse osta julgeks. Põrkudes aina enam E-ainete otsa, jõudsin samm-sammult mahepoodidesse ning tutvusin sealse kaubavalikuga, mis pakkus palju alternatiivseid ja positiivseid võimalusi. Vaikselt kasvas kogu öko-temaatika minu jaoks elustiiliks - tunnen, et see on midagi, millel puudub tagasitee.

Nüüdseks hindan toitu, mis on kasvatatud ilma väetiste, taimekaitsevahendite ning hormoonideta - katsun nii palju kui võimalik, kasutada just puhtaid tooraineid (lapse toidu puhul järgin seda pea 100%-liselt). Tavapoodide kaup olgu E-ainete vaba; vahel siiski väikeste mööndustega, kui puudub alternatiiv ning E-aine pole kahjulikemate killast. Kodus olles teen iga õhtu süüa ning seda suurima heameelega. Tavaliselt hakkavad mul juba lõunal käima mõtted õhtusöögi osas, siis käin mööda retseptiraamatuid (enamasti siiski internetis) ja lemmik-toidublogisid ning mõtlen välja, millise toidu päev täna võiks olla. Õhtusöögi valmistan lapse lõunaune ajal (mis kestab kuni kella 7-ni), sest mulle meeldib olla köögis üksi ja segamatult. Mul on vähe selliseid toite, mis oleks pidevalt menüüs, ma olen rahutu hing ja otsin pidevalt midagi uut. Katsetamine on iga uue toiduga alati nii huvitav! Kogu see toidumaailm on nii lai ja põnev, netiavarustest leiab niivõrd detailset ja huvitavat lugemist. Ja loomulikult on tarvis meeli köitma hakanud toidud kodus ise järgi proovida...

Hea toit on minu jaoks kui kunst, see on minu jaoks lausa üks eneseväljendusviise. Ma tunnen, et mu sees pulbitsevad toiduga nii suured tunded, et ma pean neid hakkama kirja panema ja teistega jagama. Ühtlasi meeldib mulle väga kirjutada - toidublogi on minu arvates selleks parim võimalus ühendada need kaks meeldivat tegevust. Ma veel eelmisel nädalal poleks uskunud, et oma toidublogi loon, kuid paari viimase päevaga küpses mõte oma toidublogist mu peas ning tegin asja ära. Kummalisel kombel andis ühe lükke selleks lapse liivakastis tehtud, lilledega kaunistaud, liivakook ning õe tehtud ilmeline foto sellest koogist. Siis mõtlesingi, et võiks hakata ka päris toitu pildistama.

Hea lugeja, kes Sa oled selle blogi leidnud, räägi kaasa - kirjuta, mida oled ise katsetanud või millise variatsiooniga mingit toitu veel paremaks muuta.

Maitseelamusi soovides,
Aet