Pikalt küpsenud seapraad

Olen juba aastaid täheldanud, et pärast jõule hakkavad isutama erinevad Aasia toidud – sushi, vokid, supid, kevadrullid. Neis on midagi elavat ja värsket justkui otsiks neist toitudest kevadetunnet, mis tundub jaanuaris olevat veel nii kaugel.

Et aga ülejäänud peret pidevate Aasia maitsetega ära ei tüütaks, valmistan vahel ka seapraadi, mis jõuluajast alates meie ahjus vahel küpseb. Et meil sealiha on menüüsse lisandunud (muidu sõime seda vaid üliharva), on tingitud sellest, et meie läheduses (Tabasalus) on nüüd mõned kuud tegutsenud kodumaise sealiha pood Oma Põrsas. Mulle meeldib, et selles poes osatakse sealiha tükeldada veidi mitmekesisemalt kui tavaliselt Eestis kombeks. Kuigi arenguruumi on veel kõvasti. Reisidel käies olen ma erinevais paigus imetlenud just liha tükeldamise kunsti, mis meie kandis tundub olevat nii ebaoluline ning käib suvalisel “kirvemeetodil”.

Seapraadi valmistan ma kondiga abatükist, mille peal on ka rasvakiht ja nahk. Nahk ja rasv on juba poes risti-rästi läbi lõigatud ja sellest moodustub nagu ruudustik. Selline lõige laseb sea rasvad voolama ning pikalt küpsedes imendub rasv lihasse. Rasva ei tuleks kindlasti lihatükilt eemaldada, vaid lasta koos sellega küpseda. Vaid rasvaga küpsenud liha tuleb mahlane ja rasv annab ka head maitset. Kes (sea)rasva pelgab, siis süües võib valida tüki, kus nähtavat rasva peal pole.

Seaprae valmistamine on lihtsaimast lihtsaim – vaid maitsesta ja pista ahju. Kuigi seapraad küpseb ahjus pikalt (ligi viis tundi), ei tule sellega küpsemise ajal üldse tegeleda. See seapraad on pika küpsemise tõttu selline puhkepäevatoit. Liha tasubki ahju unustada (küll igaks juhuks taimeriga) ning tegeleda endale meelepäraste asjadega. Kuni ühel hetkel meenub kõhu tühjenedes ja lõhnade imbudes, et midagi head on varsti ahjust tulemas.

Seapraad on valmis, kui lihakiud rebenevad kahvliga lükates üksteise küljest kergelt lahti. Selline seapraad peaks meele järgi olema igale konservatiivse maitsega eestlasele. Õige eestlane keedab ka kartulit kõrvale. Metsa need lahustoitumised, rasvad ja süsivesikud – vahel võib seda endale lubada!

Vaja läheb:
ca 2 kg sea abaliha (naha, rasva ja kondiga tükk)
ca 1 sl meresoola
ca 1 tl tšillihelbeid
värskelt jahvatatud musta pipart
punt tüümiani
2 dl vett

Liha võid maitsestada vahetult enne ahju panekut. Kuna liha küpseb ahjus pikalt, imenduvad ka maitsed hästi. Hõõru liha soolaga kokku, puista peale tšillihelbeid ning jahvata veskist musta pipart (ohtralt). Tõsta liha kaanega suletavasse ahjupotti nahk ja rasv pealpool (rasv sulab ja imbub nii lihasse) ning kalla potti ka ca 2 dl vett, et liha ei hakkaks kuivama. Pista rasvade vahele ja vee sisse maitset andma mõned tüümianioksad. Minul on aias peenrakastis tüümianitaim, mida saab tarbida aastaringselt (kui vähegi lume alt kätte saab). Selle lehed on rohelised ka talvel, kuna taim on igihaljas. Varred on küll puitunud, kuid antud toidu puhul pole see oluline – tüümian annab toidus vaid maitset – prae valmides tuleb tüümianivarred liha vahelt kokku nokkida.

Küpseta liha seni, kuni liha tuleb kondi küljest kergelt lahti ja lihakiud eralduvad üksteisest kahvliga tõmmates. 2 kg tüki puhul kulub selleks 160-kraadises ahjus aega umbes 4 h 45 minutit. Väiksema tüki puhul läheb veidi vähem aega ning suuremat tükki küpsetades varu aega üle viie tunni.