Punase sõstra plaadikook

Oleme juba mitu päeva elanud täielikus suveidüllis Noarootsis, mina teen õuekontoris tööd, vahepeal käin jooksmas (lootuses, et mõni metsloom mind ära ei söö) või põõsast marju söömas, Reneel on puhkus ja ta võtab vabalt, Anee jookseb mööda õue ringi, kilkab õnnest ja keedab liivakastis õunakisselli... Mõtlen, et maal annab loodus suvel nii palju süüa, oleme toitunud viimased päevad praktiliselt loodusandidest - Renee käib vennapojaga kalal ning varustab meid igapäevaselt haugidega, põõsad on täis marju ning aias ja kasvuhoones kasvab kõike muud söödavat. Viimase osas tahan tänusõnad öelda Renee emale, kes võideldes putukate, muttide ja jänestega, üritab ikka kasvatada puhast ökokraami, kõike seda meie väikse Anni heaks. Olen mõelnud, kas ja millal me ka ise peaks maale kolima, selge on see, et ma oma toidufanatismi juures seda ise ka kunagi kasvatama hakkan, kuid praegu tundub veel natuke vara olevat... Maal on väga tore ajutiselt viibida, aga mul on hetkel veel vaja, et minust oleks tsivilisatsioon 5 minuti autosõidu kaugusel, kui parmesan ja Pajumäe kohupiim otsa lõppevad, muutun juba närviliseks; kunagi mõtlen selle kindlasti ringi...
Õhtuks mõtlesin küpsetada ühe teistsuguse koogi, sellise, mida ma kodus kunagi ei küpseta, kuid mis meenub just lapsepõlvest ning tundus hästi konteksti sobivat. Ma olin väiksena toiduga ülimalt pirtsakas, mäletan, et sünnipäevadel sõin alati vaid paljast leiba ja jõin morssi, ühtegi salatit ega reeglina ka kooki ei söönud. Küll aga meeldis mulle emme küpsetatav plaadikook purukattega, mille vahel käisid erinevad marjad. Praegu on punase sõstra põõsas marju täis ning otsustasin teha seega punase sõstra plaadikoogi.


Põhi (muretainas):
500 g nisujahu
250 g võid
100 g suhkrut
2 muna
50 ml piima

Täidis ja kate:
1 kg punaseid sõstraid
200 g täistera nisujahu
150 g suhkrut
150 g võid


Ootasin, kui Renee ema küla pealt mõned maamunad toob, siis sain tainast valmistama hakata. Lasin toasoojuses võil pehmeneda ning hõõrusin selle suhkruga segamini, lisasin nisujahu, kaks muna ning segasin edasi, pehmenemiseks tuli lisada ka 0,5 dl piima. Segasin muretaina kokku ning panin pooleks tunniks kile sisse külmkappi, ise läksin punaseid sõstraid korjama. Muretaina rullisin kohe küpsetuspaberi peale laiali, kasutades rull all sama toidukilet. Sellest kogusest tainast saab täpselt ühe ahjuplaadi suuruse koogipõhja - eelküpsetasin koogipõhja 200-kraadises ahjus ca 7-8 minutit. Samal ajal valmistasin koogile "purukatte" - hakkisin või, suhkru ja täisterajahu - mass pidi jääma sõmer mitte kreemjas; oluline on kasutada just külma võid. Võtsin koogi ahjus ning laotasin sellele 1 kg punaseid sõstraid, peale raputasin ühtlaselt purukatte. Küpsetasin 200 kraadiga umbes 30-35 minutit ahju keskosas, kuni kate muutus pealt kuldseks. Tuli välja parajalt magus-hapu plaadikook, maitses nii soojalt kui külmalt.

Crème brûlée (brüleekreem)

Crème brûlée (brüleekreem) on üks imeline Prantsuse magustoit, mida ma aeg-ajalt väljas süües ikka proovin. Olen seda varem ühe korra ka kodus teinud, kuid tulemus ei rahuldanud mind - kuna mul gaasipõletit polnud, proovisin glasuuri teha esmalt ülikuumas ahjus grillifunktsiooniga, kuid nii ajasin ma brüleekreemi enda ka keema. Proovisin siis suhkru potis sulatada ja siis brüleekreemile peale valada - nii aga muutus pealmine kiht liiga kõvaks ning liiga kukekommiks. Ei tea kust see crème brûlée mulle jälle mõtetesse tuli, aga seekord võtsin asja tõsiselt ette - tõin poest gaasipõleti ning väiksemad vormid, seejärel vaatasin youtube'st ühe koolitatud koka video crème brûlée valmistamisest ning asusin ise asja juurde.
Väike vaheseik ka gaasipõletiga. Renee oli korraks linna läinud, meie Aneega olime kahekesi kodus. Mul oli huvi gaasipõleti töölehakkamise suhtes nii suur, et üritasin väikest gaasiballooni selle külge ise ühendada - järgnes esimene ehmatus ning tuba oli gaasihaisu täis, balloon jäi ka sisisema. Anee karjus, et ma haisu minema ajaks, mina üritasin telefonitsi Reneed kätte saada, ise hirmunud, et lasen kodu ka nüüd õhku. Viisin gaasiballooni (see on umbes 12 cm pikkune) igaks juhuks rõdule, ei mina seda gaasi usalda. Kurtsin Reneele, et gaas läks mu käte peale ja terve tuba on haisu täis, Renee soovitas mul rõdule minna ja tugevamini ballooni vastu gaasipõletit suruda - sellele järgnes jällegi ilge hais ning ka pool ballooni oli järsku gaasist tühi. Kirusin, et oleme vist vale ballooni ostnud ning nende otsad ei ühildu, nüüd raiskasin veel pool gaasi ka ära, millega ma pärast suhkrut põletan... Kui Renee koju jõudis, vaatas ta ise asja üle - tema sai kohe sellele pihta - gaasipõleti allpool, balloon ülevalpool tuligi gaas gaasipõleti käepideme sisse lasta, mina aga mõtlesin, et see balloon peab selle põleti külge kuidagi kinni jääma... Ja see enne arvatavalt haihtunud gaas - see läks ikka gaasipõleti sisse :)


Vaja läheb (2 väikest ja 6 suurt vormi):
4 munakollast
480 ml vahukoort
60 g rafineerimata roosuhkrut
pool vaniljekauna
peale: 7-8 tl rafineerimata roosuhkrut

Tegin brüleekreemi õpetuse järgi. Kloppisin munakollased suhkruga kergelt vahule. Valasin vahukoore potti, samuti panin vahukoore sisse poolitatud vaniljekauna, mille seest kaapisin välja seemned (need läksid samuti potti), kuumutasin, kuid ei lasknud keema. Soovitan kasutada ehtsat vaniljekauna mitte vanillisuhkrut ega vanilliessentsi, maitsevahe on tuntav. Lisasin vahustatud munakollastele läbi peene sõela algul veidi kuumutatud vahukoort ning kloppisin vispliga edasi; nii soojendasin munakollased koorega, et need tükki ei läheks. Lõpuks valasin läbi sõela sisse ka ülejäänud vahukoore ning segasin vedeliku ühtlaseks. Valasin saadud segu crème brûlée vormidesse, kasutasin kahte eri liiki vorme - ühed olid umbes 1 cm kõrgused, teised mitu cm kõrgemad. Madalamad vormid panin peaaegu ääreni täis, kõrgematesse vormidesse panin umbes 2,5 cm vedelikku. Crème brûlée vormid tõstsin klaasist ahjuvormi; kuna vormid olid eri kõrgused, siis panin need ka eraldi ahjuvormidesse ning täitsin ahjuvormid kuuma veega nii, et crème brûlée vormid oli poolenisti sees. Pealt katsin mõlemad vormid fooliumiga, et sisu ei pruunistuks. Vormid tuli ahju panna 160 kraadiga ning küpsetada seni, kuni vedel mass muutub võdisevaks, kuid enam mitte vedelalt loksuvaks massiks. Madalate vormidega võttis selle seisundi saavutamine aega 25 minutit, kõrgematega 45 minutit. Lasin vormidel toasoojuses jahtuda ning tõstsin siis külmkappi, kuhu need võiks jääda vähemalt 4 tunniks aga sobib ka üleöö säilitamine.
Kuna läksime juba teist õhtut naabrite juurde terrassile õhtust sööma, siis võtsin crème brûléed täna magustoiduks kaasa. Viimase lihvi andsime neile õues - puistasin igale brüleekreemile peale suhkrut ning Renee andis gaasipõletiga tuld, kuni suhkur muutus veidi mullitavaks ning seejärel tahenes krõmpsuvaks karamellikihiks. Serveerisin crème brûlée murakate, vaarikate ja mustikatega. Mmm, milline maitse, mulle tundub, et ma suutsin ise valmistada parima brüleekreemi, mida ma kunagi söönud olen. Ka sooja ja külma tasakaal oli õigesti paigas, pealmine kiht soe, brüleekreem ise külm (olen saanud nii liiga soojasid kui täiesti jääkülmasid variante) ning marjad sobisid selle hõrgu maiusega kokku ideaalselt. Uskumatu, mida head saab nii vähestest komponentidest teha! Läheb kindlasti peagi kordamisele.

Vaarika-kohupiimamuffinid

Täna on muffinite päev, kohandasin traditsiooniliste muffinite retsepti ning muutsin need veidi tervislikumaks, lisades tainasse kohupiima, samuti parandab nende koostist täisterajahu kasutamine ning ka marjad lisavad plusspunkte.

Vaja läheb (12 tk):

2 muna
70 g võid

2,5 dl täistera nisujahu

250 g maitsestamata kohupiima

2 dl piima

1 dl rafineerimata roosuhkrut

150 g vaarikaid

2 tl vaniljesuhkrut

1 tl küpsetuspulbrit

1/3 tl kardemoni



Glasuur:

20 g võid

3 tl fariinsuhkrut


Vahustasin munad suhkruga heledaks vahuks ning sulatasin või. Lisasin vahustatud munadele aeglastel pööretel mikserdades kohupiima, piima ning sulatatud või kuni tekkis ühtlane mass. Võtsin 1/3 dl nisujahu ning hüpitasin selles vaarikaid. Segasin teises kausis ülejäänud nisujahu, vaniljesuhkru, küpsetuspulbri ja kardemoni ning lisasin kuivained vedela massi hulka jätkuvalt aeglastel pööretel mikserdades. Viimasena lisasin tainasse vaarikad, siis juba lusikaga segades, et vaarikad jääks terveks. Valmistasin glasuuri - sulatasin potis või ning lisasin fariinsuhkru. Tõstsin taina muffinivormi pesadesse ning panin iga muffini peale veidi glasuuri. Küpsetasin 200 kraadises ahjus ca 20-25 minutit. Proovisin küpsetada nii paberist muffinivormides kui lihtsalt tainast muffinipanni valades - viimane variant tundus parem, sealt tuleb muffin kergelt puunoaga aidates välja, paber võtab aga ääred kinni ning selle seest tuleb muffin välja ilma koorikuta. Kohupiim ei lase muffinil eriti kerkida, kuid maitselt on kohupiimamuffinid siiski suurepärased, millele ka vaarikad ja kardemon annavad mõnusa maitsenüansi. Kohupiimamuffinid on parimad jahtunult ning koos värskete marjadega.

Mustika-toorjuustukook

Olime perega (neli põlvkonda) Soomes ühes mereäärses mökkis Tammisaari lähedal. Valmistusime sõitma Hyvinkääle vanaema koju; meie kolmekesi hakkasime varem sõitma, kuna Anee pidi lõunaunne jääma. Mulle anti kaasa noot, et ma võiks teisi mingi koogiga üllatada. Võtsin sõnasabast kinni ning mõtlesin, mida võõras köögis võõraste toorainetega teha saaks (mulle üldiselt meeldib oma köögis ikka kõige rohkem toimetada, küla peal ei kipu eriti süüa valmistama). Eestist oli kaasa võetud üks tops Vigala toorjuustu - plaanisin selle koogi sisse panna, lisaks oli tarvis mingeid hooajalisi marju. Võtsin nami-namist esimese ettejuhtuva toorjuustukoogi retsepti, mille koostisaineid arvasin kokku leidvat, põhjale plaanisin lisada veel kaerahelbed ning sisu mitmekordistada.
Pärale jõudes ütlesin Reneele, et ta läheks hangiks kusagilt värskeid marju. Renee hakkas just uksest välja astuma, kui uksekell tilises - ülevalt korruselt vanem proua tuli kuidagi eesti keelt purssides abi paluma telefoni seadistamise asjus. Renee läks aitas tal telefoni tööle saada, mina hakkasin juba koogipõhja jaoks vanaema kappidest tooraineid otsima. Nagu taeva kingitusena saatis too tädi meile 1 liitri endakorjatud mustikaid, kaasa andis ka targad õpetussõnad, et neid tuleb lapsele sööta, siis ei ole tal tulevikus arsti juurde asja. Laps oli aga sel päeval metsas juba nii palju mustikaid söönud, et neid enam nähagi ei tahtnud, nii saimegi marjad toorjuustu koogi jaoks.

Põhi:
100 g võid
0,5 dl suhkrut
1 muna
2,25 dl nisujahu
1 dl kaerahelbeid
0,5 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
250 g toorjuustu (Vigala)
5 dl mustikaid
2 tl kartulitärklist
3 muna
0,5 dl suhkrut
sidrunimahla

See oli üks vähestest kordadest, kui me Reneega koos kokkasime; tema muudki segas kõike, mis ma kaussidesse panin. Alustuseks lasin võil toatemperatuuril pehmeneda, või sisse segas Renee järgemööda suhkru, nisujahu, kaerahelbed, küpsetuspulbri ning muna. Valmis taina muljusin näppudega lahtikäiva koogivormi põhja nii, et ka ääred kaetud said. Tainale pigistasin peale 1 cm paksusest sidruniviilust sidrunimahla, muidu mustikakoogid kipuvad liiga läilad jääma. Täidise jaoks lasin toorjuustul toasoojuses pehmeneda, Renee tegeles jällegi segamistöödega - kloppis suhkruga lahti kolm muna, segas sinna sisse toorjuustu ning kartulitärklise sees loksutatud mustikad. Täidis mahtus täpselt koogipõhja sisse. Kook küpses 175 kraadises ahjus 40 minutit. Proovisime kooki nii soojalt kui külmalt, kuid päris minu maitsele toorjuustukook see siiski pole, mina tahaks tahkemat ning rohkem juustusemat.

Viigimarja-mandliküpsised

"Võitlus" munavalgetega on vist lõputu, kui mul munakollaseid pidevalt pastadesse, kookidesse ja jäätistesse vaja läheb. Traditsioonilisi Valeri küpsiseid olen juba mitmed korrad teinud - tõsi, need maitsevad mulle väga ning neid on mõnus kusagile kaasa võtta, kuna need ei pudise ega määri. Sel korral mõtlesin vahetada küpsiste sees olevad pähklid ja rosinad mandlite ja viigimarjade vastu.

Vaja läheb:
3 munavalget
130 g võid
150 g rafineerimata roosuhkrut
3 spl mandleid
2 kuivatatud viigimarja
130 g nisujahu

Vahustasin munavalged. Teise anumasse panin toasoojusesse või pehmenema; pehmenenud võile lisasin suhkru ning hõõrusin need omavahel läbi. Lisasin või-suhkrusegule purustatud mandlid, peenekslõigutud kuivatatud viigimarjad ning jahu; segasin läbi ning valasin hulka vahustatud munavalged, segasin uuesti kuni taina ühtlaseks muutumiseni. Antud kogusest tainast tuli kolm plaaditäit küpsiseid. Olulist maitsevahet traditsiooniliste Valeri küpsistega ei täheldanud, kuid maitsvad olid need ikka.
Kui kellelgi on välja pakkuda veel maitsvaid retsepte, kuhu saaks ära kasutada munavalgeid, oleks tänulik.

Tervislik forellisupp

Vahel ostan terve roogitud forelli, mille filee kas grillin või küpsetan ahjus. Pea, rasvasemad küljeosad ning luu ümber oleva liha keedan supipuljongiks, tavaliselt jätan supi sisse ka veidi fileed, millest lõigun kuubikud. Ausalt öeldes on see päris ebameeldiv tegevus, aga sel viisil saab puhast kalasuppi ning olen seda katsumust siiski harva nõus ette võtma.

Vaja läheb (kolmele):
forelli supikogu
jupp forelli fileed
soola
2 loorberilehte
musta terapipart
vett
2 kartulit
2 porgandit
1 naeris
1 porru
1 väike punane paprika
2 varssellerit
tilli
peterselli

Kõigepealt siis kõige hirmsam osa supikeetmisest - pesin kala supikogu ja panin selle potti külma vette; lasin keema ning korjasin pidevalt pealt vahtu ära. Lisasin loorberilehed, soola ja musta terapipra ning jätsin tasasele tulele umbes tunniks ajaks podisema, kalapuljong muutus keedes selgeks. Lõikusin puljongi keemise ajal kartulid, porgandid, naeri, porru, varsselleri ja paprika. Kurnasin puljongi läbi peene sõela uude potti ning panin tagasi tulele - lisasin algul tükeldatud porgandid, naeri ja selleri, värsked juurviljad ei vaja pikka keetmist, peagi lisasin ka kartuli ning filee küljest lõigutud forellikuubikud. Otsisin keedetud supikogust veel söödavaid palukesi ning panin needki supi sisse. Viimasena läksid potti porru, paprika ja petersell. Suppi kaussi tõstes lisasin ka värsket lõigutud tilli. Supiga, nii nagu mul ikka, valmistamisprotsess eriti positiivset emotsiooni ei anna, kalapuljongilt vahu eemaldamine pole just eriti meeli ergastav tegevus, kuid enda valmistatud supid mulle üldiselt maitsevad. Anee sööks suppi kindlasti veel tihemini, kui ma ainult seda sagedamini keedaks, tal on supid kindlasti ühed lemmiktoitudest.

Mustikajäätis

Mustikahooaeg on lõpuks käes. Mustikas on kindlasti üks tervislikemaid marju, see väikse mari sisaldab hulga C-vitamiini ning mitmeid B-grupi vitamiine, mineraalainetest saab mustikatest kaaliumi ja rauda. Mustikatel on avastatud ka mitmeid raviomadusi.
Ma tõeliselt naudin Eesti suve, mil saab süüa kõikvõimalikke kodumaiseid marju ja aedvilju. Loomulikult laadime end suvel vitamiinidega täis, süües igapäevaselt rohkelt toorest. Kui toorest juba süda läigib, tuleb välja mõelda midagi toekamat. Täna läksid mustikad jäätise sisse.

Vaja läheb:
180 ml kondenspiima
200 ml vahukoort
100 ml kohvikoort
1 spl sidrunimahla
0,5 tl vaniljesuhkrut
1 dl mustikaid

Kuumutasin kondenspiima kuni auru tekkimiseni, lisasin ka vahukoore ja kohvikoore, kuid päris keema ei lasknud, viimasena segasin sisse vaniljesuhkru ja sidrunimahla ning jätsin jäätisesegu jahtuma. Täielikult jahtunud segu (jahutasin segu viimase tunni ka külmkapis) panin jäätisemasinasse. Tegin saumikseriga mustikad peaaegu püreeks ning lisasin need jäätisemasinasse, kui jäätisesegu oli juba paksenenud. Lasin edasi keerelda kuni jäätis tundus valmis olevat ning mustikapüree oli jäätise armsalt lillaks värvinud. Panin jäätise paariks tunniks sügavkülma. Välja võttes vormisin jäätisekulbiga kuulikesed, mille puistasin üle mustikate ja vaarikatega. Mulle on mustikajäätis alati veidi läila tundunud, sel korral ei aidanud ka vähene sidrunimahla lisamine (teinekord peaks veel rohkem midagi haput lisama), kuid koos värskete mustikate ja vaarikatega maitses mustikajäätis päris hästi.

Kukeseenepasta

Kukeseened on eriliste maitseomadustega seened, mille lisamine erinevatesse roogadesse annab toidule huvitava maitsenüansi, kusjuures 100 g kukeseeni sisaldab vaid 30 kcal. Kukeseened annavad küll vähe kaloreid, kuid sisaldavad D-vitamiini ning ka B-rühma vitamiine. Tänavusel kukeseenehooajal proovin valmistada kukeseenepastat; koorene kaste pasta peale tundub ideaalne.

Vaja läheb (1-2 portsjonit):
150 g täistera pennet
150 g kukeseeni
oliiviõli
1 väike brokoli
3 viilu värsket ananassi
peterselli
1 küüslauguküüs
1 mugulsibul
1 munakollane
1 dl 10%-list rõõska koort
30 g parmesani
soola
musta pipart


Panin pasta jaoks vee keema ning tükeldasin sibula, küüslaugu ja peterselli. Keerasin ananassilõikuriga ananassist sisu välja ning lõikasin rattad suupärasteks tükkideks. Brokoli küljest lõikasin õisikud ning panin need viieks minutiks aurupotti; oluline on, et brokoli jääks ikka krõmpsuv. Tegin valmis koorese kastme pasta peale - kloppisin munakollase, lisasin koore (sel korral oli 10%-line, kes aga rasvasema suutäie ees ära ei kohku, siis pasta peale sobib väga hästi ka 35%-line koor) ja parmesani. Praadisin veidi oliiviõlis kukeseeni, lisasin ka sibula, küüslaugu, peterselli ja soola. Kui pasta oli al dente keenud, valasin selle kurnatult pannile; pannile läksid ka ananassitükid ja aurutatud brokoli. Viimasena valasin peale koorese kastme ning segasin panniloleva läbi kuni kaste muutus kreemjaks. Lisasin veel maitse järgi soola ning purustasin musta pipart. Nagu ikka kooreste kastmete puhul, on oluline see õigel hetkel pannilt ära võtta, et kreemjas konsistents ei asenduks läbipaistva rasvasusega. Päris huvitavalt maitsev kooslus tuli, brokoli ja värske ananass sobisid hästi kooresesse kastmesse.

Mandlikook

Mul ikka pidevalt jääb erinevatest toitudest munavalgeid üle. Seekord leidsin nende realiseerimiseks ühe retsepti nami-namist. Panin küll veidi vähem suhkrut ning jahvatatud mandlid asendasin mandlilaastudega.

Vaja läheb:
4 munavalget
100 g mandlilaaste
100 g võid
1 dl nisujahu
1 dl suhkrut

Kaunisuseks:
tuhksuhkrut ja mureleid

Vahustasin munavalged, vahustamise lõpus lisasin munavalgetele suhkru. Sulatasin ka postis või. Segasin mandlilaastud jahuga ning valasin neile peale sulavõi, viimasena lisasin vahustatud munavalged ning segasin taina läbi. Küpsetasin lahtikäivas koogivormis 200 kraadiga kõigepealt 15 minutit ning siis 150-kraadises ahjus veel 15 minutit. Lasin koogil jahtuda ning võtsin vormist välja. Puistasin peale tuhksuhkrut ning mureleid. Üsna kuiv kook tuli, mandlimaitset oli küll piisavalt, kuid vajaks juurde kas marju või vaniljekastet.

Metsmaasikajäätis küpsisetükkidega

Kui täiskasvanud maiustasid piparmündi-šokolaadijäätisega, siis ei saanud ju Aneed jätta kõrvale vesistama. Pidasime Aneega pika diskussiooni, mis võiks lastejäätise sisse panna, oluline oli, et see oleks võimalikult tervislik jäätis - lõpuks saime kokkuleppele, et tuleb jogurtijäätis metsmaasikate ja küpsisetükkidega.

Vaja läheb:
1 dl vahukoort
1 dl maitsestamata jogurtit
1 spl rafineerimata roosuhkrut
2 spl metsmaasikaid
2 speltaküpsist
1/4 tl vaniljesuhkrut

Kuumutasin kuni auru tekkimiseni maitsestamata jogurti ja vahukoore, lisasin ka suhkru ning lasin suhkrukristallidel sulada; olen aru saanud, et need rikuvad jäätisestruktuuri. Võtsin poti tulelt ning lisasin ka vaniljesuhkru. Jahutasin segu maha ning panin juba külma segu jäätisemasinasse. Lisandeid kohe ei pannud, kuna olen aru saanud, et parem jäätis tuleb, kui tükilised lisandid panna sisse hiljem. Kui jäätis juba kuju võtma hakkas, lisasin metsmaasikad, need olid nii küpsed, et ei pidanud vajalikuks neid purustada; lasin edasi jäätisel moodustuda ning alles vahetult enne valmimist lisasin küpsisetükid (varem lisades oleks need pehmeks läinud). Jäätist masinast välja võttes maitsen alati seda ka koheselt - tuli välja päris mõnus, veidi hapukas metsmaasikamaitseline ja krõmpsuvate küpsisetükkidega jäätis. Panin jäätise paariks tunniks sügavkülma, kuid välja võttes oli see ebameeldivalt jäätunud ning palle vormida oli väga keeruline, ka maitses jogurtijäätis kohe masinast võetuna paremini kui veidi sügavkülmas hoitud jäätis. Anee sõi küll seda jäätist hea meelega. Sellest korrast õppisin, et jogurtijäätist tuleb süüa koheselt pärast valmistamist, sügavkülma panemiseks see ei kõlba. Panen kõrva taha.

Ahjus küpsetatud lillkapsas kukeseentega

Kukeseenetoitude sari jätkub, seekord läksid kukeseened koos lillkapsaga ahju.

Vaja läheb (kahele):
1 keskmine lillkapsas
200 g kukeseeni
50 g spinatit
1 mugulsibul
2 küüslauguküünt
ürdisoola
1 dl rõõska koort
150 g mozzarellat
50 g parmesani
rohelist sibulat

Tükeldasin lillkapsa õisikuteks ning lasin aurupotis pehmeneda ca 5 minutit. Praadisin kergelt kukeseened, tükeldatud spinati, sibula ja küüslaugu. Tõstsin lillkapsad ahjuvormi ning valasin peale pannilt tulnud seened. Maitseks panin oma lemmik -ürdisoola, peale lõikusin mozzarellast tükikesed ning vormi põhja valasin 150 ml kohvikoort, et lillkapsad põhja ei kõrbeks. Küpsetasin ahjus 200 kraadiga umbes pool tundi. Serveerisin koos rohelise sibula ja riivitud parmesaniga, viimane sobis lillkapsaga ideaalselt kokku. Ma olen ikka täielik parmesanisõltlane, ma paneks peaaegu igale soolasele toidule parmesani ka peale, aga minu arust paremsan lihtsalt sobib igale poole ja teeb toidu veel paremaks. Kõrvalt vaadates võib selline parmesanisõltuvus päris kummalisena tunduda, on olemas ju ka ketšupisõltlasi - inimesed, kes tõmbavad iga toidu ketšupiga üle. Kui ma näen kedagi mingile toidule ketšupit lisamas, siis mulle kohe tundub, et toit on nii kehv, et ketšupiga tuleb selle maitse ära tappa. Ei tea, kas parmesanisõltuvus jätab sama mulje...

Piparmündijäätis šokolaaditükkidega

Olen klassiõe Mari-Liisiga arutanud viimasel ajal peenusteni jäätisevalmistusteemat - tema katsetab kodus käsitsi jäätisevalmistamist, mina aga masinas uusi retsepte. Mari-Liis saatis mulle oma lemmikjäätise retsepti, milleks on piparmündijäätis šokolaaditükkidega. Olen minagi sellest jäätistest mingi periood lummuses olnud, kuid nüüdseks on see vajunud täiesti unustustehõlma.
Kuna olin Noarootsist just kaasa saanud piparmündilehti, mida tee tarvis kuivatada plaanisin ning kuna piparmündijäätisest juttu tuli, siis vajalike komponentide olemasolul ei lasknud ma sellel retseptil järjekorras kaua oodata.

Vaja läheb (kahele):
7 suurt piparmündilehte
1 dl vahukoort (35%)
2 dl kohvikoort (10 %)
2,5 sl rafineerimata roosuhkrut
näpuotsaga soola
0,5 tl vaniljesuhkrut
2 munakollast
3 ruutu tumedat šokolaadi

Vähendasin Perenaine.ee-s oleva piparmündijäätise retsepti kogust poole võrra ning veidi muutsin ka piima-koore suhet. Jäätise valmistasin muidu sealse õpetuse järgi. Panin potti mõlemad koored, lisasin ka suhkru ja soola ning kuumutasin, kuni hakkas auru tekkima. Lisasin katkirebitud piparmündilehed ning panin jahedasse kohta kolmeks tunniks maitsestuma. Kolme tunni pärast kurnasin piparmündilehed kooresegust välja ning kuumutasin vedeliku uuesti keemiseni. Teises anumas vahustasin munakollased ning nõristasin neile hulka, pidevalt vispliga segades, kooresegu. Valasin saadud segu tagasi potti ning kuumutasin madalal tulel mõned minutid pidevalt segades; munal ei tohi lasta tükki minna. Viimasena lisasin vaniljesuhkru ning jahutasin jäätisemassi uuesti maha. Retseptis oli soovitus hoida segu järgmise päevani, kuid mul oli selle söömisega kiire ning ei arva ka, et pikemast seismisest mingit lisaväärtust tõuseks. Seega panin jäätisesegu juba samal õhtul jäätisemasinasse keerlema. Retseptis oli ka soovitus lisada peened šokolaaditükikesed vahetult enne masinasse panemist vedelasse segusse, mul on aga olnud jäätisesse kohe tükkide lisamisega halbu kogemusi ning otsustasin tükikesed lisada poole peal. Kui olin ära hakkinud kolm šokolaadiruudukest tundus sellest kogusest olevat küll; šokolaadi ei tasu liiga peeneks hakkida, sest puru värviks jäätisemassi pruuniks - sellesse jäätisesse on aga vaja terveid šokolaaditükke. Kui jäätisemass juba hakkas kreemjat ilmet võtma, lisasingi hakitud šokolaadi. Tükkide lisamine alati vedeldab jäätisemassi veidi, kuid õnneks paksenes see väga edukat uuesti ning valmis tõesti õige konsistentsiga jäätis, värvilt jäi jäätis kollakas-beež - selle värvi andis piparmünt (võrdle piparmünditeega). Panin jäätise veel paariks tunniks sügavkülma tahenema, et jäätisekulbiga kergemini kuulikesi vormida saaks ning et jäätis süües kohe piimaks ei sulaks. Üksi ei tahtnud nii head jäätist süüa, kutsusin oma õe Kaisa maiustama, kes loomulikult minu pakutust ära ei ütle. Oi, milline piparmündimaitse sellel oli, tõsiselt mõnus - hoopis teine kui poe piparmündijäätisest mäletan (selles on kasutatud tõenäoliselt piparmündiessentsi), šokolaad jäätise sees oli ka õige ideaalne - Kalevi 72%-lise kakaosisaldusega puhas šokolaad. Mari-Liis, aitäh hea idee eest; kui sa järgmisel korral mulle külla tuled, teen seda jäätist kindlasti!

Maasika-toorjuustukook

Just praegu, kui kestab maasikahooaeg, on parim aeg neid marju suurtes kogustes süüa, kuna kodumaises päikseküpses ja vahetult korjatud marjas on kõige rohkem rauda, kaltsiumi ning C-vitamiini. Maasikad on oma maitseomaduste poolest ideaalsed marjad ka küpsetamiseks. Tänaseks retseptiks on pakkuda imelihtne ning vähestest komponentidest koosnev maasika-toorjuustukook, mille küpsetamisega saab hakkama igaüks.

Vaja läheb:
150 g Digestive küpsiseid
50 g võid
ca 350 g mascarponet
1 purk kondenspiima
3 muna
1 laimi mahl
ca 500 g maasikaid

Asetasin või toatemperatuurile ning lasin pehmeneda, purustasin käte vahel Digestive-küpsised ning segasin need toasooja võiga - saadud segu laotasin laiali lahtikäiva koogivormi põhja. Täidise jaoks vahustasin kolm muna (munakollased ja -valged koos), reguleerisin mikseril veidi madalamad pöörded ning lisasin niristades hulka kondenspiima ja laimimahla, lasksin muutuda ühtlaseks massiks; viimasena lisasin mascarpone ning vahustasin veel veidi. Esko talu mascarpone oma veidi tükilise konsistentsiga sobib ideaalselt juustukookidesse. Kuumutasin ahju 180 kraadini ning eelküpsetasin küpsistest tordipõhja umbes 7 minutit. Võtsin koogipõhi ajust välja ning laotasin sellele 2/3 maasikakogusest, mille eelnevalt tükeldasin, valasin peale ka mascarpone-kondenspiima-munasegu ning küpsetasin veel umbes 30-40 minutit, kuni kook oli hüübinud. Välja võttes mitte eemaldada kohe koogivormiääri, vaid lasta maha jahtuda ning hoida vähemalt paar tundi kuni üks öö külmkapis. Kui Key Lime Pie sobis väga hästi ka sügavkülmas hoidmiseks ning seda sai ca 20 min pärast väljavõtmist süüa, siis see kook jäätub sügavkülmas täielikult ning sulamist tuleb pikalt oodata - seega sügavkülmutada seda ei soovita. Vahetult enne söömist kaunistasin koogi pealt värskete maasikatega. Serveerisin külmalt koos värskete maasikatega.

Kaneelikuklid

Kuna mul jäi pizzapõhjast pärmitainast üle, siis mõtlesin sellest teha kaneelikuklid. Siinne kogus on antud umbes kahe plaaditäie kuklite küpsetamiseks; mina kasutasin sellest poolt, kuna teine pool läks pizzapõhjaks. Tainas oli valmistatud algselt nö soolase toidu jaoks, kuid tainas korralikult suhkru ja kaneeliga kokku tehes ei olnud seda aru saada.

Tainas:
20 g pärmi
2 dl käesooja vett
1 tl soola
2 sl oliiviõli
350 g nisujahu

Täidis:
fariinisuhkrut
kaneeli
hapukoort

Tainavalmistamisest kirjutasin kukeseenepizza postituses. Kui tainas juba laual õhukeseks rullitud, puistasin selle üle ohtralt fariinisuhkru, kaneeli ja hapukoorega; kaneeli peab ikka mõnusalt olema, et oleks aru saada, et tegemist on kaneelikuklitega. Koguseid on raske kirja panna, oluline on, et kogu lahtirullitud tainas oleks kõikjalt kaetud. Ka hapukoorega ei tasu koonerdada - see annab kaneelikuklitele mahlasust. Keerasin taina rulli ning lõikasin rullist väikesed jupikesed, mille panin umbes pooleks tunniks veel ahjuplaadile kerkima. Tainas mul siiski eriti ei kerkinud, kuid maitselt olid need minu parimad kaneelikuklid. Mul muidu ei taha kaneelikuklid ega pannkoogid eriti õnnestuda, ma olen suhteliselt alla andnud ka nende osas ning ei kipu neid eriti valmistama... Kaneelikukleid võrdlen alati oma emme tehtutega, mis on minu arust maailma parimad - need kerkivad hullult ning on eriti mahlased ja maitseküllased.

Metsmaasikaid korjamas

Ostan Aneele ikka paar korda nädalas kõige kallimalt turult kõige kallimaid metsmaasikaid. Noarootsis olles mõtlesime aga minna ise neid metsa korjama, kohad on meil teada juba eelnevatest aastatest. Anee korjas väga usinalt esmalt kaussi, suhu ei pistnud ka soovituse peale; kui juba mõnda aega korjatud ning kausipõhi täis, istus ta kännule maha ja hakkas endakorjatud marju nosima. Mina aga korjasin marju koos vartega, et neist talvel teed teha; metsmaasikatee on Anee lemmiktee, aga eelmisel aastal oli mul neid vaid pihutäis korjatud ning väikeste osade kaupa tegin neist Aneele teed. Tänavu korjasin talveks vaid vartega marju, tee jaoks sobivad nii varred, lehed kui marjad. Väga mõnus on kuivatatud metsmaasikaid ka teiste teede hulka lisada, ka nt musta tee hulka, kui seda liiga kanget ei tee. Tundus, et Anee sai ikka paraja koguse metsmaasikad, lõpuks istus heina sees, nägu, sõrmed ja kampsun üleni maasikased ning ajas tuimalt marju suhu.

Noarootsi metsast leidsime ka juba küpseid mustikaid; neid korjasime täna vaid suhu. Plaan oli leida ka kukeseeni, kuid need olid kunagisest kohast täiesti jäljetult kadunud... Metsas kulus päris mitu tundi. Lisaks metsmaasikatele tõime metsast kaasa ka hulga puuke - neli puuki leidsin liikuvana Anee küljest, võtsime kõik riided seljast ja otsisime juuksed läbi, kuid tunde hiljem Tallinnasse koju jõudes kõndis Anee käe peal veel üks puuk, mina leidsin ühe puugi endal puusa küljest kinnihaakinuna ning Aneel avastasin pärast vanniskäiku ühe veel kõrva seest...

Kodus panin metsmaasikavarred küpsetuspaberi peale kuivama; mul on kodus nii soe ja kuiv, et ei pea neid vist ahjus kuivatama, arvan, et need mädanema ei lähe, vaid kuivavad kiiresti ära.

Kukeseene-suvikõrvitsapizza

Kukeseenehooajal jätkub sari kukeseenetoitudest; tänane plaan oli kukeseenepizza, kuid mõtteis on veel mitmed road kukeseentest, mida ma peagi ette võtan. See retsept on umbes midagi sellist, mis mul Jamie Oliveri ühest seenepizzast meeles on, eriti meeldis mulle, et pizzas on kasutatud suvikõrvitsat, mis on viilutatud kurgikoorijaga. Tainakoguste komponendid kontrollisin nami-namist üle.

Tainas (kuuele):
20 g pärmi
2 dl käesooja vett
1 tl soola
2 sl oliiviõli
350 g nisujahu

Täidis (kolmele):
4 sl oliiviõli
3 küüslauguküünt
1 sibul
2 keskmist suvikõrvitsat
300 g kukeseeni
soola
100 g mozzarellat
70 g parmesani

Kui tahta pizza algusest lõpuni ise valmis teha, tuleb varuda aega, kuna taina kerkimine vajab kannatust. Lahustasin pärmi käesoojas vees, segasin sellele hulka oliiviõli ja soola ning viimasena nisujahu. Algul tundus, et sellest veekogusest jääb väheseks, kuid tainast sõtkudes sulandus jahu ilusti massi. Üldiselt kehtib reegel, et mida kauem tainast sõtkuda, seda parem see tuleb, mina sõtkusin umbes 10 minutit ning panin siis selle Tupperware tainapotti kerkima; lasin kerkida 1,5 h; vahepeal käisin kaant tagasi vajutamas, mis rõhu all lahti hüppas. Kerkinud taina sõtkusin uuesti läbi ning hakkasin rullima, selleks tuleb ka varuda aega ja jõudu. Rullisin taina nii õhukeseks, et see ei mahtunud enam ahjuplaadile ära, selge oli ka see, et kolmekesi sellist kogust pizzat ära ei söö, seega lõikasin rullitud taina pooleks ning teisest poolest mõtlesin kaneelikuklid küpsetada. Vahepeal praadisin kergelt kukeseened ja tükeldatud sibula. Pizzapõhjaks mineva poole asetasin küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning hakkasin peale laduma täidist. Määrisin taina pealt oliiviõliga, puistasin peale purustatud küüslauku, laotasin ka kukeseened ja sibula, millele olin lisanud ka soola. Tõmbasin kurgikoorijaga suvikõrvitsast peeneid laastusid (suvikõrvitsasüdamikku jätsin järgi, see ei kõlba) ning laotasin need pizza peale laiali (mitte korrapäraselt), veidi panin ka soola. Viilutasin ka mozzarellapalli ning panin tükikesi pizza peale - nüüd läks pizza 200 kraadisesse ahju ca 20-25 minutiks küpsema. Mõned minutid enne valmimist puistasin pizza üle parmesaniga, sellel tuleb ainult sulada lasta, muidu kuivab ära, kui pikemalt ahju jätta. Pizza oli õige maitsev - pizzapõhi oli päris krõmps, aga mulle meeldibki just selline, täidis suurepärane - jällegi viis, kuidas suvikõrvitsat väga maitsvaks teha.

Kitty-tort

Aneel täitus eile kolm ja pool aastat. Anee kindel soov oli küpsetada endale sünnipäevaks koos emmega tema kõige suurema lemmiku, Kitty, tort. Kitty näoga torte olime valmistanud ka varem - täpselt aasta tagasi esimest korda ning siis, kui Anee kolmeseks sai. Seni olin teinud Kitty-tordid biskviittainast, pannud vahele maasikamoosi ning kohupiima-vahukooresegu ning kuna Kitty nägu on valge, siis tuli ka pealmine kiht teha kohupiima-vahukooresegust. Kuna maitseelamused senistest Kitty-tortidest polnud seni minu arust just kõige erksamad, siis seekordne plaan oli Kitty-tordile teha täielik uuenduskuur. Kolm tingimust oli, millest lähtusin - esiteks - Kitty pidi pealt jääma valge, muidu ei oleks ta tõeline Kitty, teiseks - tordi lehmapiimatoodetest koostisosad pidid olema läbiküpsetatud, kuna Anee sõbranna Laura tooreid piimatooteid ei talu, kolmandaks - see ei tohtinud sisaldada šokolaadi, kuna seda Anee veel ei söö. Mõtlesin mitu päeva, mil viisil see kook siiski teha, "lappasin" retseptiraamatuid, ma polnud kindel ei tainas ega täidises. Taina osas tahtsin tegelikult siiski lihvida oma biskviidivalmistamisoskust, kuid selle variandi pidin välistama - ei saa ju biskviidi vahel enam midagi uuesti läbi küpsetada ning ka selle peale ei annaks küpsetatud lehmapiimaosa tõsta. Maitsvam variant tundus olevat siiski maasika-toorjuustukooslus küpsisepõhjal...Samal päeval Selverist läbi joostes haarasin näppu sealse koogiretsepti, mis oli just viimati kirjeldatud koogiga ligilähedane, kuid ei vajanud läbiküpsetamist. Mina aga mõtlesin, et proovin sama koogi veidi redigeeritud variandi veerand tunniks ahju pista; vaatame, mis saab...

Kitty-tort aastast 2009

Põhi:
100 g speltaküpsiseid
40 g võid
1 spl rafineerimata roosuhkrut

Täidis:
u 250 g poolitatud maasikaid
200 g toorjuustu
100 ml vahukoort
0,5 dl rafineerimata roosuhkrut
poole sidruni mahl

Kaunistuseks (Kitty nägu):
tuhksuhkrut
lips - metsmaasikad
silmad - kaks datlit
nina - 1 kuivatatud banaan
vurrud - peened viilud pruuni ja pehmet kuivatatud banaani

Tordi tegime Aneega koos, ta oli ise kaasaaitamisest väga huvitatud. Lasin toatemperatuuril võil pehmeneda, Anee purustas speltajahust küpsised, mis on veidi oma koostise poolest paremad tavalistest poe Digestive-küpsistest. Kuna kook oli mõeldud söömiseks ka Aneele, siis seal sees ei tohtinud kindlasti olla ühtegi E-ainega komponenti. Segasime või, purustatud küpsised ja 1 spl suhkrut ning laotasime lahtikäivasse koogivormi. Koogipõhja katsin omakorda poolitatud maasikatega. Valmistasime pealmise kihi - ühes kausis vahustasin vahukoore, teises nõus vahustasin suhkruga toorjuustu ja sidrunimahla, lõpuks segasin need kaks kokku ning mikserdasin veel veidi. Kallasin segu koogile peale ning küpsetasin 180 kraadiga ca 12 minutit. Küpsedes muutus kook pealt veidi kollakaks. Selle vea otsustasin parandada tuhksuhkruga. Esialgu küll jahutasin koogi maha ning jahtunud kooki hoidsin natuke ka sügavkülmas. Anee oli just lõunaunest ärganud, kui oli aeg Kittyle nägu pähe teha. Alustuseks tegime Kitty tuhksuhkruga veidi valgemaks. Lipsuks läksid metsmaasikad, silmadeks kaks datlit, ninaks üks kuivatatud banaan ning vurrudeks lõigutud pikad ja pehmed kuivatatud banaanid (selliseid mäletan oma lapsepõlvemaiustustena).
Tundus, et läbiküpsetamine muutis koogi rasvasemaks, kui see toorena oleks olnud, kuna toorjuust ja või sulasid; seetõttu tuleks seda süüa võimalikult külmalt ning koos värskete marjadega. Kuna Kitty-torte tellib Anee tõenäoliselt ka tulevikus, siis jätkuvalt olen otsinguil, milline on parim retsept selle koogi küpsetamiseks ja loomulikult ka Kitty näo säilimiseks. Lisasin ka eelmise aasta Kitty-tordi pildi, mis välimuselt oli rohkem päris-Kitty nägu kui selle aasta tort.

Kitty-tort aastast 2008

Kreemjas kukeseenekaste rohke rohelisega

Minule maitsevad kukeseened üliväga; nende hooajal söön neid ikka päris tihti. Panen igal aastal kukeseeni ka kergelt läbipraetuna sügavkülma, siis on neid hea ka talvel võtta. Täna valmis aga kreemjas kukeseenekaste, lisandiks värsked tillukesed koorega kartulid.

Vaja läheb (2,5-le):
200 g kukeseeni
1 sibul
peotäis värsket spinatit
ca 20 cm pikkune porru
värsket tüümiani
värsket tilli
oliiviõli
300 ml vahukoort
200 ml piima
2 spl toorjuustu
2 spl maisitärklist
veidi külma vett
värskeid keedetud kartuleid

Lõikusin rohelise kraami ning sibula peeneks, praadisin pannil oliiviõlis kergelt kukeseened ning lisasin järgemööda sibula, porru, spinati ja tüümiani. Kastme otsustasin teha eriti rammusa, kasutades selleks vahukoort, piima ja toorjuustu. Lasin kastmel tasasel tulel ca 10 minutit podiseda ning paksendasin selle lõpus maisitärklisega, viimasena lisasin värske tilli. Ideaalne oli seda serveerida tillukeste koorega keedetud kartulitega, peale ripsutasin veel värsket tilli. Viis keele alla ning ka kukeseenepõlgur Renee pidas seda kastet väga maitsvaks.

Lambafileehautis aedviljadega

Avastasin täna Nõmme turul, et müüakse lamba sisefileed. Ma polnud kunagi enne seda isegi näinud - minu üllatuseks on lamba sisefilee umbes 15 cm pikkune ning kõigest kahe sõrme jämedune; kuna seda ühelt loomalt saab nii vähe, siis läheneb ka kilohind 400 kroonile. Mina pole kodus suutnud ühtegi ülimaitsvat lambalihatoitu teha, samas mulle väga maitseb hästivalmistatud lambaliha, parimad kogemused pärinevad Kreeta saarelt.
Täna endale siiski lambaliharooga valmistada polnud kavas, küll aga ostsin ühe lamba sisefilee Aneele ning plaanisin teha sellest ühe kiire hautise.

Anee on meil varajasest lapsepõlvest väljakoolitatud gurmaan, ta on väga teadlik erinevatest toiduainetest, nimetas juba umbes 2,5-aastasena ühest piltidega raamatust ära kõik puu- ja köögiviljad (ka väga erilised ja eksootilised), marjad, seemned jne. Ta teab väga hästi, mis on kasulik ning miks mõnda toitu (lapsed) süüa ei tohi. Anee on praegu täpselt 3,5 aastane ning täna sai ta maitsta oma elu esimese kommi (loomulikult öko), šokolaadi pole ta veel saanud, aga seda ta soovib saada sünnipäevaks, kui ta 4-aastaseks saab. Olen teda puhtana hoidnud ka igasugustest tavapärastest lastele tavapärastest maiustest nagu kohukesed, poejäätis, karastusjoogid, üllatusmunad, küpsised, kommid, nätsud jne. Täna ta siiski arvas, et kui ta kunagi 6-aastaseks saab, siis võiks küll juba sünnipäevaks Kitty-nätsu saada, mida ta Ameerikas müügil nägi. Üldiselt Aneele see muret ei valmista, et ta ei saa süüa erinevaid rämpstoite, kuna vastavad eeskujud puuduvad; talle jäävad küll poes silma igasugused agressiivselt lastele suunatud tooted nagu kõikvõimalik Lotte toitude sari, Puhhi ja Hiirte juustud, kassiga kohukesed jne, kuid tema piirdub sellega, kui saab neid poes korraks vaadata. Minu selgitus, et need pole tervisele kõige paremad ning sisaldavad E-aineid ja võivad teha allergiatäpikesi, on piisavalt autoriteetsed, et sel teemal mitte edasi vaielda. Ma tõsiselt loodan, et ma suudan temast ka edaspidises elus kasvatada tervisliku toituja, olles ise eeskujuks.

Vaja läheb (ühele):
ca 50 g lamba sisefileed (1 filee)
päevalilleõli
tüümiani
rosmariini
soola
valget pipart
1 küüslauguküüs
4 tillukest porgandit
ca 7 cm jupp porrut
ca 2 dl vett
2 tl maisitärklist
pool paprikat
peotäis brokoliõisikuid

Ma pole vist kunagi käes hoidnud nii pehmet ja kvaliteetset liha, see lambaliha sulas lausa lihanoaga lõigates. Sellist liha ei raatsinud kaua küpsetada, tundus, et selle saab hetkega valmis teha. Tükeldasin ka küüslaugu ning sõrmepikkused porgandid (neid ei tasu isegi koorida), samuti viilutasin porru. Kuna Anee ei söö lihatoite süsivesikuterikaste toitudega koos, siis aurutasin talle selle lambafileehautise juurde paprikat ja brokolit. Hautise jaoks praadisin kergelt potis lambafilee, lisasin ka tükeldatud porgandid, soola, valge pipra, rosmariini ning tüümiani; viimasena lisasin hakitud küüslaugu ning valasin peale veidi vett ning jätsin kaane alla hauduma. Hautasin liha ja aedvilju umbes 10 minutit keskmisel tulel, lõpus paksendasin kastme maisitärklisega (lahustades selle eelnevalt külmas vees). Serveerisin koos aurutatud brokoli ja paprikaga, aga loomulikult võib seda hautist kasutada ka lisandina nt riisi juurde. Sobis hästi meie väikesele gurmaanile.

Eriti magus kondenspiima-vaniljejäätis

Olen oma jäätisemasinat kõvasti kasutanud, kuid enamus kordadest suudan jäätise millegagi ära rikkuda. Ideealne jäätis on seni olnud vaid šokolaadi-kondenspiimajäätis, millest mul oli täna plaanis kujundada moonijäätis, asendades selles kakao mooniseemnetega. Mooniseemneid ma kohe jäätisesse lisada ei julenud; kartsin, et nende ümber hakkavad moodustuma jääkristallid ning see rikub jäätise konsistentsi ära, mõtlesin need lisada paar minutit enne valmimist. Maitstes korraks jäätist vahetult enne valmimist, tundus see nii hea, et loobusin mõttest sinna veel midagi juurde lisada. Jätsin siis jäätisesse kõigest neli komponenti:
ca 180 g kondenspiima
1,5 dl vahukoort
1,5 dl piima
2 tl vaniljesuhkrut

Ajasin kondenspiima pliidil kuumaks, lisasin juba kuumuse alt ära keerates vaniljesuhkru, vahukoore ja piima, segasin kõik hoolikalt läbi. Jahutasin jäätisesegu maha ning panin jäätisemasinasse keerlema, kuni moodustus eriti mõnus kreemjas jäätis. Ma arvan, et see on kõige kreemjam jäätis, mis mul kunagi välja tulnud on, täiesti super; ainult natuke liiga magus tundus, jätsin arvestamata, et sama põhjaga šokolaadijäätises võtab mõrkjas kakao magusust vähemaks. Järgmisel korral lisaksin kas rohkem piima või vähendaksin kondenspiimahulka, aga igal juhul on see ideaalne jäätise baasretsept, millesse võib katsetada erinevaid lisandeid panna. Aga ettevaatust tükkidega - võib rikkuda jäätise konsistentsi; katsetan selle kindlasti peagi järgi, pannes samasse retsepti sisse veel midagi teralisemat; annan siis teada. Nagu mainitud, tuli tänane jäätis hästi magus ning seda kannatas süüa õige vähe, samas olid need väga mõnusad suutäied. Jäätist võiks pärast valmimist ka mõned tunnid sügavkülmas hoida, kuna isevalmistatud jäätis kipub liiga kiiresti sulama.

Suvine mungoasalat parmesaniga

Valmis üks järjekordne tore suvine salat.


Vaja läheb (kahele):
punt rukolat
6 spl idandatud mungube
1 oranž paprika
1 avokaado
ca 20 kirsstomatit
röstitud kõrvitsaseemneid
röstitud india pähkleid
3 spl seesamiõli
1 spl sidrunimahla
mõned tilgad idamaist kalakastet
3 tl rafineerimata roosuhkrut
musta pipart
riivitud parmesani
oliiviõlis ja parmesanis röstitud saia

Suvel palavate ilmadega on toorsalatid igati mõnus suutäis. Lisades toorsalatile erinevaid pähkleid, seemneid, juustusid või teraviljatooteid, saab neist valmistada põneva põhiroa. Salatit on hea valmistada igale sööjale oma taldrikusse, kuna selline salat ei kannata läbisegamist, samuti on salat mõeldud koheselt söömiseks, kuna õli ja mahlasegus seistes muutuvad toorained ligaseks. Salatipõhjaks rebisin rukolavarsi, kallasin peale idandatud mungoad, paprikaviilud, küpsest ja kreemjast avokaadost lõikasin tükikesed ning poolitasin kirsstomatid. Kastmeks segasin kokku seesamiõli, sidrunimahla, kalakastme (annab soolasust, piisab mõnest tilgast) ja roosuhkru - kallasin selle salatile peale. Lisaks purustasin musta pipart ning puistasin peale röstitud kõrvitsaseemneid ja india pähkleid; röstides tulevad seemnete ja pähklite maitsed paremini esile. Serveerisin riivitud parmesani ning oliiviõlis ja parmesanis röstitud saiaga.

Lehttainaruudud toorjuustu ja päikesekuivatatud tomatitega

Vahel harva kasutan küpsetamiseks lehttainast, ma lihtsalt ei oska seda ise teha (pole tegelikult katsetanud ka, ma ei kujuta ette, kuidas tainast sellised peened üksteise peal asetsevad lehekesed tekkima peaksid). Olen poest leidnud paari firma sügavkülmutamata lehttainad, mis on suudetud teha ilma kahjulike E-aineteta. Täna oli kavas teha lehttainapõhjal soolased suupisted toorjuustu ja päiksekuivatatud tomatitega. Olen kunagi sarnast retsepti ka nami-namis näinud.

Vaja läheb (12 tk):
350 g lehttainast
150 g mascarpone juustu
ca 10 päikesekuivatatud tomatit
1 tl oliiviõli
oreganot
soola
musta pipart
mõned kirsstomatid


Rullisin veidi lehttainast ning lõikasin umbes 7x7 cm suurused ruudukesed. Segasin kausis mascarpone, lõikusin sisse päikesekuivatatud tomateid, niristasin veidi oliiviõli, maitseks veel oreganot, soola ja musta pipart - segasin kõik läbi. Asetasin lehttainaruudukesed küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning tõstsin igaühele neist täidise peale; mütsiks läks ruudukestele pool kirsstomatit. Küpsetasin 200 kraadiga umbes 15 minutit. Väga mõnusad suupisted.

Kukeseente ja hakklihaga täidetud suvikõrvitsad

Kui suvikõrvitsad on muidu suhteliselt maitsetud ning paljude jaoks täiesti söödamatud viljad, siis ka neid saab tegelikult väga maitsvaks teha. Loomulikult on suvikõrvitsad parimad ikka suvel, mil neid ka Eestis kasvab. Suvikõrvitsaid on mitmeid erinevaid liike - on tumerohelistest helerohelisteni, on kollaseid, on kirjuid; ka suurus on neil erinev. Minu lemmikuteks on saanud õrnalt helerohelised ca 15-20 cm pikkused suvikõrvitsad, just neid on praegu igal pool turgudel ka müügil.

Käisin koos sõbranna Mari-Liisiga Nõmme turul ning tulime hiljem minu juurde sööma. Ka Mari-Liis oli algul väga skeptiline suvikõrvitsate suhtes... Minul oli plaan täita suvikõrvitsad hakkliha ja kukeseentega, samuti lisada erinevaid köögivilju.

Vaja läheb (neljale):
4 väiksemat suvikõrvitsat
200 g kukeseeni
200 g (sea)hakkliha
1 punane paprika
1 sibul
3 küüslauguküünt
suur peotäis hakitud spinatit
1 suur lihatomat
oliiviõli
meresoola
musta pipart
juustu
rukolat

Suvikõrvitsad lõikasin pikuti pooleks, seest urgitsesin pehmema osa välja, et oleks ruumi täidet panna. Pistsin suvikõrvitsalaevukesed 200 kraadiga ahju eelküpsema ning asusin täidist valmistama. Praadisin pannil kergelt oliiviõlis läbi hakkliha, hakitud sibula ja küüslaugu, peenekstükeldatud paprika ja tomati, samuti lisasin spinati, maitsestasin soola ja pipraga. Eraldi praadisin kukeseened, lisasin ka veidi soola. Võtsin suvikõrvitsad ahjust välja ning panin igaühte neist nii hakklihasegu kui kukeseeni - küpsetasin veel ahjus umbes 30 minutit, veidi enne valmimist panin suvikõrvitsatele peale ka juustu ning lasin sellel sulada. Maitsesid õige hästi, kõrvale näksisime veel rukolat. Mari-Liis oli üllatunud, et suvikõrvitsaid saab nii maitsvaks teha; plaanib edaspidi ka oma lapsed suvikõrvitsat sööma saada.

Wok suvistest aedviljadest sea sisefileega

Suvel on aedviljad eriti maitseküllased ning just siis on õige aeg neid süüa palju ja sageli. Vitamiinid, vitamiinid, vitamiinid...ei väsi ma kordamast. Tegin ühe värvilise ja maitsva woktoidu.

Vaja läheb (kolmele):
ca 200 g sea sisefileed
1 suur punane paprika
pool porrut
ca 10 kollast aeduba
1 väike lillkapsas
1 väike suvikõrvits
3 noort sõrmejämedust porgandit
200 g bambusevõrseid

Kaste:
4 spl oliiviõli
1 spl Worcesteri kastet
1 spl sojakastet
1 spl vahtrasiirupit
ürdisegu
soola
musta pipart

Sea sisefilee tükeldasin peenikesteks viiludeks, aedviljad lõikasin meelepärasteks tükkideks. Lillkapsa, porgandi ning aedoad pistsin viieks minutis aurupotti eelküpsema, kuna need jäävad muidu wokkides liiga kõvad. Segasin klaasis kokku kastme - panin poole kogusest (2 spl) oliiviõli, Worcesteri kastet, sojakastet, vahtrasiirupit, soola, pipart ning ühte lemmikut vahemeremaadehõngulist ürdisegu. Esmalt wokkisin oliiviõlis (teine 2 spl) kergelt sealihaviilud; sea sisefilee on pehme ja kvaliteetne liha ning küpseb läbi väga kiiresti; hakkasin järjest lisama aedvilju, järjekord pole oluline, põhiline, et panni maha ei jahutaks ning korraga liiga suurt portsu ei paneks. Viimasena lisasin peale kastme ning segasin kõik aedviljad sellega kokku. Ruttu sööma!