Pavlova

Siit ta tuleb - minu esimene õnnestunud Pavlova! Kõlab, nagu oleks ma Pavlovat juba kaua oodanud - tuleb tunnistada, et olen huvi tundnud pigem selle valmistamisprotsessi vastu, maitse osas olen pigem kahtleval seisukohal - besee maitse on ju teada, selle fänn ma pole, samas päris kõlbmatuks ka ei tunnista… Igatahes olen ma juba paaril viimasel korral teistest toitudest ülejäävaid munavalgeid üritanud realiseerida Pavlova-katsetustega - selleks lugesin läbi nami-nami foorumi Pavlova teema ning proovisin tundma õppida oma ahju madalaid temperatuure. Kahel korral jäid beseed, neid ma veel Pavlovateks ei nimeta, 1 h ahjus küpsedes pealt nätskeks - seetõttu pidin need üle küpsetama, kuid kahel korral suutsin need üle küpsetada nii, et beseede sisse mingit nätskust ei jäänud. Samas sööjaid jagus ka neile - isegi 12-aastane meessoost sugulane uuris retsepti ning tahtis need raudselt kodus ise järgi teha :)
Mõtlesin, mida ma sain eelmistel kordadel valesti teha; Pavlova retsepte ning eriti just küpsetustemperatuure ja -aegu on nii erinevaid, et raske neist see õige leida. Arutasime Pavlova teemat nädal tagasi ka Mari-Liisiga, tema soovitas ahju pöördõhku kasutada. Kuna viimasel korral muutusid beseed ka liialt pruunikaks, siis otsustasin tumedama rafineerimata roosuhkru asemel kasutada tavalist valget suhkrut (mida ma muidu kusagil ei kasuta), mõtlesin, et äkki tume suhkur ka annab värvi. Olles läbi kaalunud parandusettepanekud, asusin uuele katsele.


Vaja läheb:
3 munavalget
veidi soola
1,5 dl suhkrut
2 tl maisitärklist
1 tl valge veini äädikat

Kate:
1 dl vahukoort
90 g kohupiimapastat
1 spl suhkrut
mõned tilgad vanilliekstrakti
põldmarjamoosi
põldmarju

Retsept on nö omaalgatuslik - mul oli kolm munavalget, lisasin tsipa soola ning vahustasin munavalged kolmel korral suhkrut lisades tugevaks vahuks. Tugeva vahu hulka segasin 2 tl maisitärklist ning 1 tl valge veini äädikat - need kaks viimast komponenti peaks jätma Pavlova seest mõnusalt nätskeks. Vaniljesuhkru lihtsalt unustasin, kuigi ka see käib Pavlova sees. Tõstsin munavalge lusikaga ahjuplaadile ning vormisin ümmarguse ratta, jättes keskele veidi madalama süvendi - sinna tuleb hiljem täidis. Kuumutasin ahju 160 kraadini. Kohe, kui Pavlova ahju tõstsin, alandasin ahjutemperatuuri 110 kraadini, pannes sisse ka pöördõhu funktsiooni. Küpsetasin 1,5 h ning jätsin Pavlova praokil ahjuuksega ahju jahtuma. Täidise osas olin kahtleval seisukohal - kui ma beseed veel sööks, siis vahukoort sellisel kujul küll mitte, ka selle kohupiimapastaga segamine ei tundunud eriti isuäratav. Kuna tordi peale olid plaanitud hapud põldmarjad, siis otsustasin siiski selle vahukoore-kohupiimakatte ka ära teha, väike alkoholitilk kreemi sees oleks tundunud põnev, kuid loobusin sellest, kuna torti asus sööma ka suur Pavlova-fänn Anee. Vahustasin vahukoore suhkruga ning segasin kohupiimapasta hulka, lisasin ka paar tilka vanilliessentsi. Määrisin vahukoore-kohupiimasegu Pavlova peal olevasse nõgususse ning panin peale ka põldmarjadest keedetud moosi (jahtunud), osad põldmarjad läksid tordi peale ka toorelt. Põldmarjad on suhteliselt haruldase marjad, neid igal pool Eestis ei kasva, peamiselt leidub neid Lääne-Eestis ja saartel. Mina sain põldmarjadega tuttavaks Noarootsi kooli minnes, varem ma neid söönud polnud. Oma kujult meenutavad põldmarjad vaarikaid, maitselt on hapukad ja päris vänged, marjad kasvavad nagu vaarikadki pikkade varte otsas, kuid on ronitaimed ning veidi ka teravate okstega. Põldmarjad valmivad augusti lõpus ning neid jätkub terve septembrikuu.
Lõikasin valmis torti ja oh imet - oligi seest nätske ja pealt krõbe - just nii nagu üks õige Pavlova olema peab. Maitsesin veidi kahtlevalt - ausalt öelda see ületas mu ootusi - kogu see besee, kreem ja põldmarjad koos moodustasid päris huvitava koosluse. Musta kohvi oleks hea kõrvale võtta, kui ma vaid seda jooks...