Mangotort

Selle sama mangopüreega, millest valmistasin ka mangojäätise, proovisin sel korral valmistada ühe koogi, mille retsepti leidsin nami-namist, vähendasin küll koguseid. Kook tundus eriti isuäratav, püüdsin selle maitset endale ette kujutada…

Vaja läheb:
140 g Digestive küpsiseid
50 g võid

140 g mangopüreed
200 g maitsestamata jogurtit
1 dl 35%-list rõõska koort
1,5 spl suhkrut
0,5 sidrunit
4 spl želatiinipulbrit


Esmalt panin želatiinipuru vette paisuma. Valmistasin koogipõhja - purustasin küpsised ning segasin sulavõiga. Surusin võiga läbisegatud küpsised küpsetuspaberiga kaetud vormi põhja ning küpsetasin umbes 7 minutit. Lasin koogipõhjal jahtuda. Seejärel valmistasin täidise - segasin mangopüree ja jogurti. Panin paisunud želatiini koos sidrunimahlaga potti ning lasin sulada, valasin mango-jogurtisegu hulka ning segasin läbi. Vahustasin vahukoore suhkruga ning segasin teise seguga kokku. Kallasin segu jahtunud koogipõhjale ning jätsin kilega kaetult üleöö külmkappi seisma (olenevalt želatiini kogusest saab koogi ka 4 tunniga tarretada). 
Olin väga põnevil koogi suhtes, kook tundus väga isuäratav. Vahetult enne serveerimist panin koogi peale pistaatsiapähkleid. Lõigates püsis kook kenasti koos, maitstes aga häiris mind koogi sees tuntav želatiin, võib-olla oli želatiini kogus liialt suur, kuid vähema koguse puhul oleks kahtluse all selle koospüsimine.

Hoiatus - õige kogus želatiinipulbrit selles retseptis on 1 spl. Sel juhul tuleb kook kindlasti väga maitsev. Aitäh Pillele tähelepanu juhtimast.

Evelin Ilvese võitlusest Kalevi kommidega...

Tundsin, et mind puudutas Priit Pulleritsu artikkel "Esileedi Evelin Ilves läheb Kaleviga kommisõtta" ning tunnen vajadust kaasa rääkida. Kuna jutt käib toidust, siis pean sobilikuks avaldada enda kommentaar oma toidublogis. Pean tõdema, et jagan täielikult Evelin Ilvese arvamust kommide kahjulikkusest ning E-ainete ja/või transrasvade olemasolu toidus mõjutab ka minu ostukäitumist.

Teema, mille Evelin Ilves "lahendada" võttis, on äärmiselt tundlik ning oletatavasti on tal argumentidele tuginevaid kaasamõtlejaid vähem kui emotsionaalselt lähenevaid kriitikanoolte pildujaid. Tuleb tõdeda, et Pullerits on kirjutanud äärmiselt provokatiivse artikli, milles Evelin Ilves seisab üksi vastu kõigile - esmalt loomulikult kogu Kalevi PR-üksusele, samuti kommisõbrast menukirjanik Andrus Kivirähule, nii oma peretuttavale Kadi Tarandile, kes arvab, et lapsed peavad ikka magusat saama (miks küll siis komme???) kui ka Tehnikaülikooli toiduainete instituudi direktor professor Raivo Vokk'ile, kes hoidub kommide tarbimise teemal paanikat külvamast. Mina pean seda artiklit veidi kallutatuks, kuigi näiliselt on ära kuulatud mitmeid osapooli ning küsitud arvamust erinevatelt (kuid asjasse mittepuutuvatelt) inimestelt. Kui Evelin Ilves läheneb asjale argumenteeritult ning usutavasti tema omandatud arstiteaduse kõrgharidus võimaldab tal ka sel teemal pädevaid seletusi anda, siis Kivirähk tugineb laulule "Täna sööme komme, homme sööme komme…" nagu oleks see piisav põhjendus, et see ammusest ajast tuntud laul annaks õigustuse tarbida lakkamatus koguses maiustusi. Ka Kadi Tarandi näiliselt tõene agument, et kasvavale organismile on magus mingil määral vajalik, ei õigusta lastele kommide pakkumist (rääkimata, et nende pere laste lemmikuks on Draakoni kommid ja batoonikesed, mis sisaldavad enim E-aineid). Lastele saab pakkuda ka tervislikku "magusat", küpsetades ise kvaliteetsest toorainest küpsiseid või kooke või muretsedes alternatiivseid puhtast toorainest maiustusi mahekauplustest. Püüan oma blogisse panna aeg-ajalt ka mõtteid, millest ja millisel viisil saaks laste jaoks ning laste rõõmuks küpsetada üheskoos midagi tervislikku ning laste jaoks köitvat. Lihtsam ja mugavam lahendus näib haarata lapsele poest kaasa kommipakk, kuid palju südamlikum on lapsega koos aega veeta, küpsetades üheskoos midagi tervislikku. Inimesed poevad sageli ajanappuse taha, kuid kui väärtushinnangud puhta toidu asjus on välja kujunenud, siis leitakse ka see aeg toiduvalmistamiseks.

Suur osa Eesti inimesi peab Kalevi komme ja šokolaade pühaks ja puutumatuteks, justkui seisaks mitmesaja-aastase ajalooga Kalevi šokolaad kõrvuti Eesti riigi sümbolitega nagu sini-must-valge ja suitspääsuke. Mõistan, miks Evelin Ilves just Kalevi kommidega võitlema hakkas - just sellest pimesi usaldamisest tingituna ostavad eestlased oma lastele just kodumaist Kalevi-kommi/šokolaadi, kuna kodumaine võrdsustub sageli terminiga tervislik või puhas. Olen alati seda kummaliseks pidanud, kui emotsionaalsed inimesed neis küsimustes on, loeb kodumaisus ja olenemata riigist eelistavad inimesed ikka kodumaist, vaatamata sellele, mis viisil see kasvatatud/valmistatud on. Antakse justkui andeks, et ka Eesti talunikud kasvatavad juurvilju väetiste ja taimekaitsevahendite abiga ning Eesti tootjad kasutavad kodumaistes toodetes E-aineid…või siis lihtsalt ei usuta seda… Arvestades, et Kalevil on jõuline PR- ja turundusmeeskond ning rahva enamus on kahtlemata Kalevi poolel, pole välistatud selle loo tulemus, kus Evelin Ilves lihtsalt tembeldatakse spordist segipööranud äärmuslaseks, kes kasutab ära oma positsiooni oma tõe levitamiseks. Igatahes on Evelin julge ja enesekindel ja mina kahtlemata tunnustan seda julgust harida inimesi tervisliku toitumise vallas. Kui keegi ühiskonnast ei tõstataks teemat, milline on suurtööstuste toodetud toitude pahupool (sest kõik inimesed ju ei loe pakenditel peenes kirjas tooteinfot, rääkimata selle enda jaoks lahtikodeerimisest), siis saavad suurtööstused edasi kasumeid võtta odavast rämpstoorainest toodetud kräpi, nagu Evelin Ilves seda nimetab, pealt. Rääkimata sellest, et suurtööstuste "kräpimüügile" aitavad kaasa "toitumisteadlased" nagu näiteks Mai Maser, kes propageerib nii ostetud reklaamis kui oma kirjatükkides, mida ta ajakirjadele müüb, transrasvu sisaldavat Rama-margariini, soovitades seda soojalt nii lastele kui täiskasvanutele. Mai Maser on konkreetselt ära ostetud suurtööstuse poolt ning minu arust on temast äärmiselt taunimisväärne, lausa pahatahtlik, oma positsiooni ära kasutades, kuulutada poolikut tõtt (olen lugenud tähelepanelikult need kirjatükid läbi ning näen väga hästi, kuidas osatakse välja tuua vaid positiivseid omadusi, jättes mainimata olulised tervistkahjustavad faktorid). Eesti ühiskonda tuleb harida toitumise teemal - võiks lõpuks mööda saada aeg, mil erksavärvilist Mehukattit eelistati naturaalsele kodusele õunamahlale. Oma olemuselt olen ma patrioot, ning võimaluse piires eelistan minagi eestimaist, toetades sellega ühtlasi Eesti majandust, kuid laskudes taas individualismi, on minu jaoks pere tervis tähtsam kui Eesti riigi SKP, mistõttu tuleb vahel toitu (ja ka naha- ja koduhooldustooteid) ostes valida kahjulike ainete vaba välismaine alternatiiv. Toidukauba osas ei tasuks siiski nuriseda, kuna Eestis on tekkinud juba suureneva nõudluse tõttu piisavalt palju kodumaiseid väiketööstusi, kes suudavad pakkuda mahedalt kasvatatud või mahetoorainest valmistatud kaupu.

Rukkipasta aedviljadega

Kõik pastatooted ei tulegi enam Itaaliast, nüüd valmistatakse mahejahudest põnevaid pastasid ka Eestis. Sai ära proovitud täistera rukkijahust pasta, millele lisasin tervislikke köögivilju, röstitud metsapähkleid ning parmesani. Oivaline kõhutäis ühel vihmasel sügisilmal.

Vaja läheb (3-4-le):
200 g rukkipastat
2 porgandit
1 sibul
2 küüslauguküünt
mandliõli
pool peotäit peterselli
ca 200 g kirsstomateid
pool suvikõrvitsat
4 spl purustatud tomateid
tšillit või tšillihelbeid
soola
25 g röstitud metsapähkleid
musta pipart
parmesani


Keetsin pasta al dente, rukkipasta vajas keetmiseks vaid 7 minutit. Koorisin ja riivisin porgandi, hakkisin sibula, küüslaugu ja peterselli. Lõikasin suvikõrvitsast kuubikud (seemnetega keskmist osa ei kasutanud) ning kirsstomatid pooleks. Röstsisin ahjus metsapähklid ning muljusin neilt koore maha. Praadisin mandliõlis kergelt riivitud porgandi, tükeldatud suvikõrvitsa, sibula, küüslaugu ja kirsstomatid ning kallasin pannile ka keedetud rukkipasta. Lisasin soola, musta pipart, tšillihelbeid ja tomatipüree ning segasin kogu panniloleva läbi. Tõstsin pasta kaussi ning puistasin peale röstitud ja kergelt purustatud metsapähkleid ning riivitud parmesani.

Kitty-küpsised

Minu ja Anee lemmikmaailmad kohtusid, kui me Eesti esimeses Sanrio poes avastasime müügil olevat Kitty-vormi, mis on mõeldud röstsaiale Kitty-näo tegemiseks. Oma olemuselt on see tüüpiline piparkoogivorm - nii mõtlesime Aneega, et septembrikuus küll piparkooke veel ei tee, aga teeme mingid küpsised, mille tainast saab rullida ning sellest Kitty-näod teha.

Segasin kokku järgmised komponendid:
100 g võid
100 g täistera nisujahu
100 g kaerajahu
1 muna
1 spl mooniseemneid
60 g rafineerimata roosuhkrut
0,5 tl soodat


Hakkisin või ja suhkru, lisasin nisu- ja kaerajahu, mille sisse olin seganud sooda, lisasin ka mooniseemned ja muna ning muljusin taina näppude vahel ühtlaseks. Panin taina pooleks tunniks kile sisse mähituna külmkappi. Seisnud taina rullisin jahusel pinnal paari mm paksuseks ning vajutasime Aneega Kitty-nägusid. Jahu ja tainast lendas igale poole nagu koos küpsetades ikka :) Tõstsin vormitud Kittyd küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning küpsetasin 200- kraadises ahjus, kuni küpsised muutusid kuldpruuniks (ca 10-15 min). Rõõmu kui palju...

Veiselihasupp munanuudlitega

Teen suppe teenimatult harva. Supp pole lihtsalt minu jaoks isuäratav toit ning selle tegemine ei ole nii paeluv, samas juba sööma hakates maitsevad mulle päris mitmed (enda tehtud) supid. Leidsin Stockmannist ühe ilma E-aineteta Thai Choice vedela wokikastme ning ühed öko-puljongikuubikud, mida mõtlesin supileemele lisada ning teha üks mitte eestipärane supp.


Vaja läheb (2-3le):
ca 1,5-2l vett
1 aedviljapuljongikuubik
ca 170 g veiseliha (välisfileed)
3 porgandit
2 küüslauguküünt
punt spinatit
peotäis peterselli
1 punane paprika
pool porrut
2 pesa munanuudleid
musta pipart
3 spl Thai Choice vedelat wokikastet
idandatud mungube

Praadisin paksupõhjalises potis esmalt veiselihatükid ning lisasin porgandiviilud, küüslaugu, panin peale ka wokikastet ning musta pipart. Lahustasin puljongikuubiku keedetud vees ning valasin neile peale. Lasin umbes 10 minutit keeda, seejärel lisasin paprika, porru ning munanuudlid. Keetsin edasi umbes 5 minutit ning vahetult enne valmimist lisasin spinati ja peterselli. Valmis supile puistasin peale mungube. Sai küll teistsugune supp ning päris maitsev oli.

Tiramisu

Märkasin turul müügil Eestis harva nähtavaid värskeid viigimarju ning ostsin mõned kaasa. Mõtlesin, et need võiksid sobida mõne kreemise magustoidu peale, niisama süües on värsked viigimarjad suhteliselt maitsetud ning igavad. Kuivatatud kujul nende maitse aga kontsentreerub ning need on minu arust kuivatatud puuviljadest vaieldamatult parimad - aga ikka need suhkrustamata ökopoes müüdavad viigimarjad mitte suurpoodide tugeva suhkruvaaba all müüdav jama. Turult koju sõites mõtlesin magustoitude peale ning siis meenus, et olin ostnud Savoiardi küpsised, plaaniga teha kunagi, kui isu peale tuleb, Tiramisu. Tundsin, et aeg on käes. Tiramisu valmistasin nami-nami retsepti järgi, vähendasin küll kogust, kuna sööjaid nii palju polnud.

Vaja läheb (5-le):
140 g Savoiardi küpsiseid
2,5 dl kanget kohvi
0,5 dl Amerettot

Kreem:
2 munakollast
0,5 dl peeneteralist suhkrut
250 g mascarponet
1 dl 35% rõõska koort
0,5 tl vaniljesuhkrut

Kaunistuseks:
1-2 spl kakaopulbrit
1 värske viigimari


Vahustasin vahukoore ning lisasin selle hulka vaniljesuhkru. Teises kausis vahustasin munakollased suhkruga paksuks heledaks vahuks ning lisasin vaikselt mikserdades toasooja mascarpone ning vahukoore. Segasin kuuma kohvi ning Amaretto ja lasin jahtuda. Kui kasutada õigeid Savoiardi küpsiseid, seisab Tiramisu ilusti püsti ning seda võib vabalt teha ka mõne taldriku või aluse peale, ilma, et ääred seda toestaksid. Kastsin Savoiardi küpsised ükshaaval kohvi-Amaretto vedeliku sisse ning ladusin nendest aluspinna. Ettevaatust - küpsised imavad vedelikku ülikiiresti ning need tuleb hetkega vedelikus ümber pöörata ja kiiresti taldrikule tõsta. Mitut küpsist korraga leotada ei tasu, need lihtsalt sulavad koost. Kunagi proovin kindlasti Savoiardi küpsiseid ka ise valmistada… Tiramisu põhale määrisin umbes pool kreemist ning ladusin seejärel peale ülejäänud küpsised, neid hetke samas vedelikus leotades. Küpsisekihile tuli jälle peale kreemikiht ning lõpuks puistasin Tiramisu üle kakaopulbriga. Kaunistasin Tiramisu viigimarjaga, mille lõikasin neljaks. Lasin Tiramisul külmkapis 4 tundi imenduda - sellest ajast täiesti piisas; parim on see ära süüa valmistamisega samal päeval. Fantastiline Itaalia köögi maiuspala on see Tiramisu - kuidas ikka saab ühe maa köök olla niivõrd maitsev; mul on kindlasti mõttekaaslasi…

Sügisekook jõhvikate ja kõrvitsaga

Peatse sügise alguse puhul valmis üks kook, mille sisse sai pandud sügisande aiast ja metsast. Hapusid jõhvikaid ning tumekollast kõrvitsat aitas koogi sees tasakaalustada tume muscovado suhkur; lisaks veel purustatud mandlid ning krõbe demerara suhkrust pealispind.

Vaja läheb:
2 muna
2 dl muscovado suhkrut
3 dl nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit
näpuotsaga soola
100 g võid
50 g mandleid
400 g kooritud kõrvitsat
100 g jõhvikaid
2 spl demerara suhkrut


Esmalt koorisin kõrvitsa ning lõikusin 400 g viljaliha kuubikuteks. Hautasin kõrvitsakuubikuid väheses võis kaanega pannil umbes 15 minutit. Vahustasin munad, sulatasin või ning peenestasin mandlid (jätsin erineva suurusega tükid). Segasin teises kausis nisujahu, küpsetuspulbri ja muscovado suhkru. Muscovado suhkur annab toitudele sügavama maitse, proovisin seda sobitada kooki, kuhu lähevad ka jõhvikad ja kõrvits.
Kui kõrvits pannil pehmeks oli muutunud, püreerisin selle saumikseriga. Kallasin vahustatud munadele samal ajal madalatel pööretel mikserdades tasapisi hulka jahu-suhkrusegu, sulatatud või, kõrvitsapüree ja purustatud mandlid. Viimasena segasin hulka jõhvikad - siis juba lusikaga segades. Valasin taina koogivormi ning puistasin pealmisele kihile demerara suhkrut, kuna see ei sula ning jätab koogile mõnusalt magusa ja krõbeda pealispinna. Küpsetasin kooki 175-kraadises ahjus umbes tund aega.

Jõhvikad purgis… ja tuhksuhkrus

Septembrikuus, mil valmivad jõhvikad, on inimestel sügavkülmad juba pungil täis erinevaid marju, seetõttu hilise valmimisega jõhvikad sinna teenimatult enam ei mahu. Jõhvikate algupärase maitse säilitamiseks on aga üks vana ja hea nipp, mida on kasutatud aastakümneid ajal, mil sügavkülmikuid veel ei tuntud. Nimelt säilivad jõhvikad vee sees kaanega suletavas purgis üle talve. Jõhvikas sisaldab looduslikult bensoehapet, millel on konserveerivad omadused - just seetõttu säilib jõhvikas ideaalselt ilma suhkru (kui konservandi) lisamiseta.

Vaja läheb:
jõhvikaid
keedetud ja jahutatud vett
kaanega suletavat purki

Jõhvikad on tuntud kui ideaalsed kodumaised vitamiiniallikad - enim vitamiine ja antioksüdante leidub tumepunastes täisküpsetes jõhvikates. Jõhvikad on külluslike vitamiinide poolest head külmetushaiguste ennetajad ja vajadusel ka ravijad, samuti alandavad jõhvikad vererõhku ning ergutavad seedenäärmete tegevust. Eesti kliimas oleks neid ideaalne varuda septembri lõpus ja oktoobri algul. Jõhvikate talveks säilitamine on lihtsamaist lihtsam - tuleb lihtsalt keeta vett, see maha jahutada, panna jõhvikad purki ning kallata keenud aga juba külm vesi jõhvikatele peale. Mina pole isegi purke desinfitseerinud, olen neid vaid kraani all hoolikalt kuuma veega pesnud, mingit riknemist pole veel märganud. Küll aga kasutasin ühel aastal plastmasskaanega purke - nendes tekkis õhu juurdepääsu tõttu siiski peale valge kiht. Seega säilitamiseks on tarvis õhukindlalt suletavaid purke. Purke tasub hoida toatemperatuurist külmemas hoiukohas - nt jahedas sahvris.
Jõhvikate isu tekib mul tavaliselt alles jõulude paiku - seni suudab organism vitamiine veel mujalt hankida, aga just see teine pool talve ja ka terve kevad tunduvad jõhvikad eriti ihaldusväärsed. Jõhvikaid saab kasutada erinevates küpsetistes kui ka lihtsalt tuhksuhkrus veeretada ning neid kommi asemel nosida. Meie pere lemmikud on talvisel perioodil just tuhksuhkrus veeretatud jõhvikad, seetõttu varun jõhvikaid igaks talveks ikka paarkümmend purgitäit.

Päikesekuivatatud tomatid

Kel kodus tomatid omal kasvuhoones kasvamas, seisab päikeseküllasel suvel silmitsi olukorraga, mil neid valmib rohkem kui ära süüa jaksaks. Minul kodus kasvuhoonet pole, küll aga külastame me tomatikasvuhooneid Toilas ja Noarootsis :) Sain Noarootsist kaasa portsu tomateid ning plaanisin neist osad ahjus ära kuivatada ehk teha nn päikesekuivatatud tomatid. Tomateid läks aga mõne päevaga nii mitmesse toitu ning lihtsalt söömiseks, et lõpuks ma enam ei raatsinudki allesjäänuid ära kuivatada. Kuna ma rääkisin Renee emale tomatikuivatusplaanist, aga tomatite kuivatamiseni ei jõudnud, otsustas Renee ema tomateid ise kuivatada. Seega minu osa nende tomatite valmistamises on minimaalne.

Vaja läheb:
u 2 kg tomateid
külmpressitud oliivõli
oreganot
soola
musta pipart

Kui ma kuulsin, kaua nende tomatite kuivatamine aega ja vaeva nõudis, kadus mul tahtmine neid ise teha. Et tomatid ära kuivaks, võttis see aega neli päeva, mil tuli ahjule tuld alla teha. Pealegi - mina oma elektriahjuga suurendaks oma ökoloogilist jalajälge haiglaselt palju, saades selle tulemusena vaid ühe tillukese purgi päikesekuivatatud tomateid. Aga Renee ema kuivatas need siiski puuküttega ahjus ära ning tüdimusest selle protsessi vastu loovutas need tomatid mulle. Minu osa seisnes siis vaid tomatite purki panemises ning soola, pipra, oregano ja oliivõli lisamises.
Päikese käes vist Eesti kliimas neid tomateid ära ei kuivataks, nagu need nimele vihjates autentselt tehtud võiksid olla...

Friteeritud beebisuvikõrvitsad koos meest kleepuva kanaga

Olen ammu tahtnud valmistada suvikõrvitsaõitest midagi maitsvat, samas pole raatsinud neid kasvuperioodil ämma peenrast ära näpistada, kuna sel juhul jääksid uued suvikõrvitsad tulemata (ok, mõned isasõied võiks ju suvel ka võtta, see ei tee uute suvikõrvitsate kasvamisele liiga). Nüüd, sügise hakul, kui ööd on juba jahedad, kannavad suvikõrvitsataimed veel hulga tillikesi suvikõrvitsabeebisid, mis sel aastal külma tõttu suureks kasvada enam ei jõua, mõtlesin, et on õige aeg need kaasa noppida. Vaevalt 10 cm pikkused suvikõrvitsad, õis veel otsas, mõtlesin ära frittida (see pole küll just kõige tervislikum toiduvalmistusviis, aga kasutan seda ülimalt harva ja annan endale seega andeks).

Vaja läheb:
3-4 ca 10 cm pikkust suvikõrvitsat
1 munavalge
1 spl nisujahu
1 spl parmesani
soola
musta pipart
õli


Õitega suvikõrvitsad seisavad külmikuks maksimaalset ühe ööpäeva, parim on need võimalikult ruttu ära kasutada. Suvikõrvitsaid ei pesnud, kuna märjad suvikõrvitsad hakkaksid kuuma sees liialt pritsima; pühkisin need pealt puhtaks ning piilusin, et mõni putukas õite sees end ei peidaks. Ajasin õli potis kuumaks, kloppisin ühes kausis munavalge, teises segasin jahu, parmesani, soola ja pipra. Kastsin suvikõrvitsad esmalt munavalge sisse, seejärel veeretasin jahu-parmesanisegus ning pistsin kuuma õli sisse. Frittisin paar minutit mõlemalt poolt ning panin köögipaberi peale nõrguma. Serveerides puistasin peale riivitud parmesani.


Suvikõrvitsate juurde valmistasin kana kintsuliha mee ja koriandriga. Algne mõte pärineb Maru maitsva maailma raamatust, mina aga asendasin retseptis oleva kalkuniliha kana kintsulihaga ning tegin veel mõned omapoolsed kohandused.

Vaja läheb:
400 g kana kintsuliha (filee jääb liiga tuim)
oliivõli
2 spl mett
2 spl palsamiäädikat
2 spl Worcesteri kastet
soola
pipart
1/3 tl jahvatatud koriandrit
1 spl röstitud kookoshelbeid
murulauku


Lõikasin kanalihast pikad ribad, praadisin neid wok-pannil (nii ei hakka kõrbema) oliivõlis. Segasin kokku kastme, mis läheb lihale peale - panin klaasi mee, palsamiäädika, Worcesteri kastme, soola, pipra ja koriandri - lisasin selle pannile ning segasin ja lasin kuumeneda, kuni kaste ümber lihatükkide sulas ning kõik lihatükid mõnusalt pruuniks ja kleepuvaks muutis. Võtsin liha pannilt ning puistasin peale röstitud kookoshelbeid ja murulauku. Väga eriliselt, veidi idamaiselt, maitsev liha tuleb selle retsepti järgi.

Vaarika-mustikajäätis

Veel on saada viimaseid värskeid mustikaid ja vaarikaid - proovisin sel korral nende kahe erineva marjaga jäätist teha - kas jääb mõlema maitset tunda…

Vaja läheb:
150 g kondenspiima
100 ml 10% rõõska koort
200 ml 35%-rõõska koort
1 tl vaniljesuhkrut
1,5 dl vaarika-mustikapüreed

Valasin kondenspiima potti ja kuumutasin, kuid keema ei lasknud. Valasin juurde rõõsad koored ning kuumutasin veel veidi. Viimasena lisasin vaniljesuhkru ning jätsin jäätisemassi jahtuma. Jahtunud mass läks nii nagu ikka, jäätisemasinasse. Samal ajal valmistasin saumikseriga mustika-vaarikapüree, võttes 1 osa mustikaid ning 2 osa vaarikaid; mustikaid vähem, et need oma vängusega vaarikate maitset ära ei tapaks. Peaaegu valminud jäätisele lisasin marjapüree ning lasin jäätisemassil masinas uuesti ühtlaseks ja kreemjaks muutuda. Jäätist on pärast jäätisemasinast võttes parem hoida paar tundi sügavkülmas, siis ei sula see nii ruttu ära. Kodus valmistatud jäätis ei säili sügavkülmas hea maitsega üle nädala, seega suurt kogust pole mõtet korraga valmistada. Tundus, et vaarikamaitse oli jäätises siiski aimatav, mustikad ikka lõid maitse üle. Samas - eelmisel suvel tegin ka vaarikajäätist - oli üsna läila ning vaarikaseemned häirisid jäätise sees.

Õunastruudel röstitud metsapähklite ja halvaaga

Õunahooaeg on täies hoos, seetõttu on just praegu õige aeg süüa igapäevaselt C-vitamiinirikkaid kodumaised õunu. Võtke neid tööle kaasa, pange lastele mõni õun koolikotti ning loomulikult saab õuntest valmistada ka imemaitsvaid küpsetisi. Sel korral valmis röstitud metsapähklite ja halvaaga õunastruudel.

Vaja läheb:
4 dl Vändra nisujahu
näpuotsaga soola
1 dl toasooja vett
3 spl päevalilleõli
0,5 tl äädikat

Täidis:
400 g õunu
100 g halvaad
50 g röstitud ja kooritud metsapähkleid
0,5 dl rafineerimata roosuhkrut
100 g võid


Et saada õiget struudlit, tuleb osata struudlitainast valmistada - struudlitainas peab jääma läbipaistvalt õhuke ning elastne. Struudlitaina valmistamine pole iseenesest keeruline ega ajamahukas, tuleb lihtsalt järgida juhiseid. Struudlitaina valmistamiseks on tarvis võimalikult peene jahvatusega nisujahu, täisterajahudest struudlitainas ei õnnestu. Proovisin sel korral valmistada struudlit Vändra ökonisujahust, mis ei ole värvilt nii lumivalge kui nt Veski Mati nisujahu, kuid tundus siiski piisavalt peen, et tainas võiks õnnestuda. 
Panin kaussi nisujahu ja soola; segasin vee, äädika ja päevalillõli ühes anumas ning valasin jahule peale; sõtkusin, kuni valmis ühtlane tainas. Jätsin tainas umbes pooleks tunniks kuuma poti alla; soe keskkond annab tainale elastsust juurde. Samal ajal tükeldasin õunad; mina jätsin õuntele koore peale - esiteks, et säiliks koorealused vitamiinid aga ka selleks, et õunad struudli sees küpsedes liiga püreeks ei muutuks. Segasin kausis õunaviilud, suhkru, ahjus röstitud ja kooritud metsapähklid ning halvaatükid. Rullimiseks ei ole tarvis taina aluspinda jahuga üle puistata, see ei kleepu kinni. Rullimine võttis ikka ca 10 minutit, keerasin tainast ühte ja teistpidi ning lõpuks sain selle piisavalt õhukeseks. Tundus, et Vändra nisujahu ikka ei rikkunud struudlitaina kvaliteeti ning tainas oli parajalt elastne ja rullitav, kuigi värvilt oli see helepruun.Sulatasin potis või ning määrisin kogu tainapinna sulavõiga kokku, seejärel kallasin kausist täidise struudlile pika ribana ning keerasin struudli rulli, jättes lahtise tainapoole struudlil allapoole. Surusin otsad sõrmedega kokku, et täidis välja ei voolaks ning määrisin struudli ka pealt sulavõiga. Küpsetasin struudlit pöördõhuga 180-kraadises ahjus umbes 35 minutit ning määrisin selle aja jooksul struudlit pealt paaril korral veel sulavõiga (kui see etapp ära jätta, jääb struudel kõva). Ahjust väljatulnud struudli võib panna umbes veerand tunniks fooliumi alla pehmenema. Serveeri soojalt ning pusita peale tuhksuhkrut; kõrvale sobib hästi vaniljejäätis.

Tallekarree pihlakamarja ja rosmariiniga

Lambalihatoitude sari jätkub; mul olid sügavkülmas häid mõtteid ja teostust ootamas neli tallekarreed. Inspiratsioon saabus metsajooksu tehes, kui ma punetavaid pihlakaid märkasin - mitte et ma joostes muidu toidule suudaks mõelda, aga pihlakad korjasin siiski kaasa, et nendega lammast marineerida. Kodus ootas ka poti sees kasvav rosmariin, mis sobib lambaga ideaalselt.


Vaja läheb (neljale):
4 lamba/talle karreetükki
1 kobar pihlakaid
4 oksa rosmariini
3 küüslauguküünt
1 dl punast veini
0,5 dl oliivõli
soola
musta pipart

Aedviljad karree kõrvale:
1 väike fenkol
2 paprikat
2 küüslauguküünt
1 väiksem suvikõrvits
pool peotäit peterselli
1 brokoli
soola
musta pipart
oliivõli
ca 0,5 dl punast veini


Kuna karreetükk on hõrk ja kergestiküpsev liha, siis ei olnud mul plaani seda hautada, vaid küpsetada kiirelt ja jätta seest õrnalt roosakaks. Pooltoores liha on minu hirm, pole seda kodus kunagi ise sellisel kujul valmistanud, aga restoranis julgen süüa ja maitseb väga hästi. Sel korral võtsin julguse kokku ning valmistasin oma esimesed tallekarreed. Esmalt valmistasin marinaadi - purustasin küüslaugu läbi küüslaugupressi, pihlakad panin uhmrisse ja muljusin nuiaga puruks, rosmariinioksad lõikusin peeneks - määrisin kõik koostisosad lambalihatükkidele, lisaks purustasin meresoola ja musta pipart ning kallasin peale punast veini ja oliivõli. Jätsin karreetükid viieks tunniks marinaadi.
Marinaadis olnud liha praadisin esmalt pannil mõlemalt poolt, et liha mahlad kinni jääksid. Seejärel panin karreetükid 250 kraadisesse ahju ning küpsetasin umbes 15 minutit (vahepeal pöörasin ringi). Liha ahjusolemise ajal valmistasin tallekarree kõrvale kuumad aedviljad - hakkisin peeneks fenkoli, peterselli ning küüslaugu; paprikast ja suvikõrvitsast jätsin jämedamad lõigud ning kuumutasin kergelt neid paksuspõhjalises potis oliiviõlis ja veinis, maitsestasin soola ja pipraga. Brokoli aurutasin aurupotis.
Külla olid oodatud lammast maitsma õde ja ema, mõlemad neist kardavad samuti pooltoorest liha, kuid julgustasin neid siiski seda maitsma. Suutsin end ja ka teisi üllatada - lambakarree tuli välja just selline pehme ja seest õrnroosa, nagu ootasin, "kasukamaitset" polnud, pihlaka-rosmariinimarinaad jättis aga mõnusa maitsenüansi. Kuumad aedviljad koos lambalihaga sobisid ülimalt hästi.

Tartaletid maasikate ja martsipaniga

On septembri algus, aga turul müüakse veel värskeid maasikaid. Pidin need ära ostma. Maitselt polnud need küll enam päris õiged suvemaasikad, seega mõtlesin valmistada nendest mingi küpsetise, kus sees maasikate maitse hästi säiliks. Toorjuustu mul kodus polnud, sellised koogid tuli välistada, liiga läbi küpsetada mõne koogi sees maasikaid ka ei tahtnud; vahukoore-biskviittainatordid pole aga mu lemmikud… Siis meenusid tartaletivormid, mille ma olin juba mitu kuud tagasi ostnud, aga kasutanud polnud veel kordagi. Teadsin, et just sellist magustoitu ma maasikatest tahakski.


Tainas (16 tk):
3 dl täistera nisujahu
1 dl mandlilaaste
0,5 dl suhkrut
1 muna
100 g võid

Täidis:
2 munakollast
3 spl hapukoort
3 spl suhkrut
0,5 tl vaniljesuhkrut
6 maasikat
martsipani


Tartaleti "korvike" tehakse muretainast, mina lisasin tainasse ka mandlilaastud. Valmistasin taina nii - hakkisin kausis või, lisasin täistera nisujahu, mandlilaastud, suhkru ja muna. Mässisin kokku muretaina ning panin kiletatult pooleks tunniks külmkappi. Üritan ikka kasutada nii paljudes küpsetistes kui võimalik täisterajahusid, paraku rikuvad aga täisterajahud mitmed küpsetised ära. Tartalettides saab täisterajahu väga edukalt kasutada, kuna need ei pea kerkima.
Seejärel määrisin tartaletivormid seest võiga ning muljusin neisse sõrmedega paraja koguse tainast, et kaetud saaks ääred ja põhi. Pistsin vormid tagasi külmkappi ning lasin ahjul kuumeneda 200 kraadini. Eelküpsetasin vorme umbes 7 minutit, samal ajal valmistasin täidise. Segasin omavahel munakollased ja suhkru, lisasin ka hapukoore ja vaniljesuhkru. Ahjust võetud korvikestesse pistsin lõigutud maasikaviilud, veidi martsipani ning valasin peale muna-kooresegu. Küpsetasin veel umbes 15 minutit ning tartaletid olidki valmis. Koputasin tatraletid kuumalt vormidest välja. Maitsesid hästi nii soojalt kui külmalt.

Kõrvitsarisoto kukeseente ja vinnutatud kirsstomatitega

Kui esimesed õunad valmima hakkavad, on tunda, et sügis on lähedal, kui aga kõrvitsad juba parajas suuruses ning esimesed kollased lehed puudelt langevad, on sügise märgid juba ilmselged. Sügisesed jahedad ilmad tekitavad mõtteid teistsuguste toitude osas, tahaks midagi sooja ja kreemjat. Mõtted liikusid kõrvitsarisoto suunas, millele sai sisse pandud veel viimaseid värskeid kukeseeni sel aastal. Kukeseenesõpradel on talvevarud sügavkülmas juba olemas, eks; kui ei, siis nüüd on viimane aeg.

Vaja läheb (3-4 le):
250 g risotoriisi
2 väikest sibulat
oliivõli
1 dl valget veini
2 küüslauguküünt
500 g kõrvitsat (puhastatult)
50 g võid
ca 0,7 l aedviljapuljongit
150 g kukeseeni
peotäis peterselli
50 g parmesani
0,5 muskaatpähklit
purustatud musta pipart
ca 0,7 kg kirsstomateid

Alusta toidu tegemist vinnutatud kirsstomatite valmistamisega - tomatid valmivad poolekslõigatuna (lõikepind üleval) 130-kraadises ahjus olenevalt suurusest umbes 60-75 minutit. Need sobivad ideaalselt kõrvitsarisoto juurde. Järgmisena kõrvitsapüree - hauta pannil või sees (osa võist jäta ka kukeseentele) kõrvitsakuubikuid ja küüslauguküüsi umbes 15 minutit ning püreesta need seejärel. Prae võis kergelt läbi ka kukeseened (eriti armsad on risoto sees väikesed seened, mida ei pea pooleks lõikama). Pane paksupõhjalisse potti oliivõli ning kuumuta selles hakitud sibulaid, lisa ka risotoriis, samal ajal pidevalt segades. Kalla potti valge vein ning lase sellel aurustuda, seejärel kalla peale pool puljongist ning jäta tasasele tulele podisema. Kui puljong riisi imendunud, lisa teine osa puljongist. Kui riis on keenud al dente, kalla sellele peale kõrvitsapüree, hakitud petersell, lisa purustatud muskaatpähkel, riivitud parmesan ja kukeseened. Enne söömist laota risotole vinnutatud kirsstomatid, puista risotole peale veel värskelt purustatud muskaatpähklit ja riivitud parmesani, soovi korral ka musta pipart.

Lambapraad küüslaugu ja kadakamarjadega

Lisaks erinevatele aedviljadele ja kanamunadele saime me Noarootsist sel korral kaasa ka lambaliha. Varsti ei pea poes enam üldse käima :). See väike talleke toodi Renee vanematele tegelikult kompensatsiooniks selle eest, et läbi metsa tunginud 200-pealine veisekari tegi ühel ööl Renee ema maheaedviljakasvatuse maatasa.
Kotti oli pistetud lammas, raiutuna neljaks tükiks. Sellist vaatepilti nähes on mul küll tunne, et nüüd hakkan taimetoitlaseks. Renee koos oma emaga tükeldas lambaliha, mina piilusin kõrvalt, julgemata näppugi liha vastu panna, otsides aga samal ajal internetist korralikke lambakarree pilte, et näidata Reneele, millist tükki tuleb raiuda. Nägin nüüd ka oma silmaga, kus asetsevad lamba sisefileed (need mõlemad sai Anee endale).
Saime mõned karreetükid ning kintsu küljest suure ahjupraetüki endale koju kaasa. Renee ema leotas eelnevalt liha õrnas äädikavees, et lambalt "kasukamaitset" vähemaks saada. Olen selliste suurte lihatükkide valmistamises täiesti kogenematu, ma tegelikult ei armasta süüa palju liha ning üldiselt kasutan ise vaid loomade/lindude (sise)fileesid, mis ei vaja pikka küpsetamist ega hautamist. Ei oska sellise suure tükiga nagu midagi ette võttagi, eriti, kui see on lammas, mida tuleb väga oskuslikult valmistada. Just sel nädalavahetusel oli mul aga kaasas sõbrannalt laenatud Anni Arro Sepamaa Talu Köök (I osa), kust leidsin ka lamba ahjuprae retsepti, muutsin küll veidi koguseid. Marinaadis käisid sees muuhulgas kadakamarjad - kust mujalt neid veel saab kui Noarootsist maja tagant; ainult et nende korjamine on väga valus ja tülikas. Marinaad tuleb lambalihale teha päev enne liha küpsetamist.



Vaja läheb (neljale):
1 kg lamba ahjupraetükk
2 spl kadakamarju
rosmariini
5 küüslauguküünt
soola
purustatud musta pipart
4 spl külmpressitud oliivõli
2 spl palsamiäädikat

Lisandiks:
1 suvikõrvits
2 paprikat
3 porgandit
palsamiäädikat
oliivõli
rosmariini
soola
musta pipart

Esimesel õhtul panin lambaliha marinaadi - tükeldasin küüslauguküüned, osad neist pistsin lambaliha sisse, lõigates lihasse sisse väikesed sälgud, osad puistasin lihtsalt lambale peale. Purustasin meresoola - sellisele tükile läheb marinaadiks soola ikka päris ohtrasti, samuti musta pipart. Kadakamarjad tegin uhmris nuiaga katki ning määrisin need lambalihale peale. Puistasin ka rosmariini ning valasin külmpressitud oliivõli ja palsamiäädikat. Määrisin lihatüki mõlemalt poolt marinaadiainetega kokku ning jätsin ööseks külmkappi. Hommikul pöörasin lihale teise külje, et ka sinna marinaad imbuks. Panin liha kaanega suletavasse ahjupotti; sellise suurusega lambalihatükk vajas 180-kraadises ahjus küpsemiseks aega ligi 3 h; vahepeal tuli lihatükk lihtsalt ümber keerata, rohkem sekkumist liha küpsetamine ei nõua.
Liha kõrvale küpsetasin ahjuplaadil porgandi- ja paprikaviile ning suvikõrvitsalaaste, mis olid läbi segatud oliivõli, palsamiäädika, küüslaugupulbri, soola ja rosmariiniga.
Pika marineerimise tulemusena oli lambalt "kasukamaitse" kadunud - just nii, nagu soovisin - samas oli tuntav, et tegu on siiski lambaga, mis oli küpsenud väga maitsvas marinaadis. Kutsusin ka õe lambapraadi sööma, kes küll pole tavaliselt kõige suurem lihasõber (oleks ta seda tükeldatud lammast näinud, poleks ta seda kindlasti söönud, mina aga suutsin end kokku võtta), kuid imekombel maitses talle liha nii hästi, et küsis veel juurdegi. Neljakesi saimegi lambast jagu, maitses kõigile väga hästi. Karreetükid on järgimised, mille ette võtan, tehnoloogia saab olema aga hoopis teine, tahaks neid jätta seest õrnalt roosaks, aga ei tea, kas sellega hakkama saan, ka marinaadi pole veel välja mõelnud.

Põldmarjamagustoit

Korjasin Noarootsis kadakate vahelt veidi põldmarju ning tegin neist ühe kiirestivalmiva, ääretult lihtsa ja maitsva magustoidu.

Vaja läheb (kolmele):
ca 200 g põldmarju
3 spl rafineerimata roosuhkrut
ca 40 g võid
6 speltajahust küpsist
ca 40 g mandlilaaste


Asetasin põldmarjad kuumakindlatesse väikestesse ahjunõudesse (igale sööjale eraldi), puistasin marjadele peale suhkrut ning purustasin käte vahel speltajahust küpsised (mitte täiesti peeneks). Lõikasin võist õhukesed laastud ning asetasin need põldmarjade ja küpsiste peale. Viimasena lisasin mandlilaastud ning küpsetasin 185-kraadises ahjus umbes 15 -20 minutit. Sarnast magustoitu saab teha erinevaid marju kasutades, sobivad ka külmutatud marjad.

Mustikakeeks valge šokolaadiga

Metsad kutsuvad mind, mis teha. Käisin taas suure korviga Noarootsi metsades marjul. Kaks kolmeaastast hoidsid metsas oma vanaema ligi ning sõid marju hoopis kausist… Mina sain aga oma nobedatel näppudel käia lasta ning korjasin tunni ajaga hunniku pohli ja mustikaid. Ma pole ükski aasta nii suuri mustikaid näinud kui tänavu, ka kõik metsaskäivad inimesed väidavad kui ühest suust, et mustikad on sel aastal hiigelmõõtudes.
Metsas tulevad alati head mõtted - sel korral tuli mõte teha mustikakeeks valge šokolaadiga.

Vaja läheb:
1 munakollane
3 munavalget
1,5 dl rafineerimata roosuhkrut
150 g mustikaid
50 g valget šokolaadi
3 tl maisitärklist
100 g banaani ( 1 keskmine banaan)
2 dl nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
100 g võid
1 spl suureteralist Demerara roosuhkrut


Vahustasin munavalged ja -kollase koos suhkruga ning sulatasin või. Püreestasin banaani kahvliga, hakkisin šokolaadi ning hüpitasin mustikaid maisitärklise sees. Lisasin vahustatud munadele nisujahu ning küpsetuspulbri, segasin taina ühtlaseks. Valasin tainasse ka mustikad, valge šokolaadi tükid ja püreestatud banaani, viimasena läks tainasse sulatatud või. Valasin taina keeksivormi ning raputasin pealmisele kihile 1 spl suureteralist Demerara roosuhkrut. Küpsetasin keeksi 175 kraadiga pöördõhu funktsiooniga 1 h. Valge šokolaad mõnusalt mustikase keeksi sees oli väga hea idee, Demerara suhkrust glasuur keeksi peale sobis ka hästi.
Neljakesi sõime keeksi piparmünditeed kõrvale juues peaaegu kohe otsa, vaid väike tükk jäi järgi, aga see väike tükk, mis minu magamaminnes veel köögilauale jäi, oli hommikuks kusagile kadunud… Vot nii hea keeks oli.